Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eestlased ei julge enam naeratada ega komplimente teha – “mida sa, pervar, jõllitad?”

-
02.03.2019
Võib-olla on komplimendid ja “smile”-d hoopis nutiseadmesse kolinud? Pilt on illustratiivne.
© Andres Putting/Ekspress Meedia

Uuringufirma Norstat värske küsitluse kohaselt arvab 84 protsenti vastanutest, et eestlased teevad komplimente selgelt liiga vähe.

Uuringu tellinud Tele2 klienditeenindusdirektori Sirli Seliovi sõnul selgus, et vaid 13 protsenti naistest ja 19 protsenti meestest arvab, et eestlased teevad piisavalt komplimente. “Keskmisest veidi paremaks hindasid olukorda muust rahvusest inimesed. Ida-Eesti elanikest pidas näiteks komplimentide taset piisavaks 30, samas kui Lääne-Eestis vaid kuus protsenti,” rääkis Seliov.

Norstati uuringust selgub, et 72 protsenti eestlastest arvab, et nende kaasmaalased ei naerata piisavalt. “Vähene naeratamine on jäänuk nõukogude ajast kui seda peeti pigem kahtlaseks või naiivseks ning levis nali, et see, kes naerab, ei saa olukorrast lihtsalt aru,” rääkis Seliov.

Tegelikult võiks sellesse uuringusse tuua hoopiski uue mõõtme, mis ütleb, et lisaks nõukaajale ei soosi ka läänelik vasakliberaalne demokraatia inimestevahelisi soojemaid tundeid, sest seal toimub tugev vastandamine.

Aga alustaks hoopis nutiajastust – just see on inimestelt võtnud suhtlemiskultuuri. Mingeid vaid ühistransporti ja te näete, kuidas kõigil on silmad nutiseadmestes. Teiste inimeste jaoks ei jätku naeratusi, sest neid lihtsalt ei märgata.

Asja teevad hullemaks ka nn “euroopalikud väärtused”, eriti marufeminism ja sooneutraalsus. Katsugu vaid mõni “valge keskealine mees” naeratada mõnele “naiste marsist” osa võtnud amatsoonile – see “pervert” ja “šovinist” kistakse kohe seksuaalse ahistamise pärast ribadeks!

Jah, komplimendid ja naeratused vastassugupoolte vahel kaovad kosmilise kiirusega, sest ükski mees ei julge neid võõrale ja avalikus ruumis teha – võimalus, et seda valesti mõistetakse, kasvab üha enam. Haruldaseks on jäänud ka uste avamine naistele – uued noorte naiste põlvkonnad on mikkode, virgiiniawoolfide, oviiride ja paljude teiste õpetuste kaudu sedavõrd naisõiguslikud, et mehe viisakus on neile kui punane rätt härjale.

Hiljuti kirjutas Eesti Ekspress ka sellest, kui vähe on hakanud inimesed seksima – kui mehed ja naised on erinevatel pooltel ja nende vahele on püstitatud barrikaad, siis kaob ruttu igasugune tõmme, mis on aluseks komplimendi tegemisele ja naeratamisele. Soorolle lõhutakse ju teadlikult, kasvõi soolise palgalõhe ja triibuliste nimekirjade ülevõimendamise kaudu. Vaenlasteks muudetud mehed ja naised või sooneutraalsed inimesed ei vajagi komplimente, see on huvitunud vastassooliste mäng.

Võõrandumist soodustavad ka Läänes üha sagenevad seksuaalse ahistamise süüdistuste juhtumid. Jättes kõrvale juhtumid, kus need toimusid ka reaalselt, on palju ilmselgeid valesüüdistusi – näiteks USA kohtunikku Brett Kavanaugh`d süüdistas naine teismeliseeas koolipeol toimunud käperdamises, kusjuures mõlemad asjaosalised on hetkel üle 50.

Paljud mehed ei julge enam ka võõraste laste lahedaid mänge jälgida, sest on oht, et neid võidakse pedofiilideks pidada. Ei juleta isegi üksikult nutvalt lapselt küsima minna, et mis tal viga on – võidakse arvata, et onu ongi ta nutma ajanud. Kui vanasti peeti loomulikuks meeste täiesti tagamõtteta aseksuaalseid kallistusi, siis täna võib see tähendada geisuhet ja olla signaaliks omasooiharatele, millest hetero siiski huvitatud pole. Geiagenda ülimuslikkus muudab teisele mehele naeratamise juba seksualiseerituks.

Muidugi on uuringus silmas peetud ka naeratusi ja komplimente, mida võib teha näiteks teenindajatele hea töö eest, kuid kui inimeste vahelt on intiimse taustaga soojus kadumas, siis pole mõtet oodata viisakust ka nende suhtes, kes teevad lihtsalt oma tööd.

Lääne liberaalse ühiskonnas on inimestel tohutult vabadusi, millest paljud lubavad ka perverssusi, vähe aga on kohustusi – see muudab inimesed enesekeskseks, kiiresti solvuvaks, pretensioonikalt oma õigusi nõudvaks ja neid saamata lahmivalt süüdistavaks. Kui kaaskodanik ei tea, kuidas tema sõbralikkusele võidakse reageerida, eelistab ta mistahes lähenemiskatseid üldse mitte teha. Rootsis on see ka ametlikes uuringutes suureks probleemiks osutunud – ühiskond koosneb üksikutest, depressiivsetest ja sellest tulenevalt agressiivsetest inimestest.

Omaette teema on ka inimlikkuse politiseerimine ja ideologiseerimine, kus armastus geide, pagulaste ja üldse migrantide vastu on kohustuslikuks muudetud. Lääne ühiskond nõuab sõna otseses mõttes, et kõiki selliseid inimesi tuleb kohustuslikus korras aidata, nende eest hoolitseda, nende sõber olla, või muidu saab karistada.

Mingi asja kohustuslikuks muutmine aga on ilmselge eeldus, et kõik kukub kolinal kokku. Ei hakata naeratama ei neegrile, araablasele, venelasele ega homole – neid võib karistuse hirmus vaikselt taluda, aga mitte neile siiralt naeratada. Pealesunnitud inimlikkus ei tee kummalegi poolele rõõmu. Aga Eesti ühiskonnas on paraku üha rohkem neid “rassismijuhtumeid”, kus… ei olnud mingit pahatahtlikust, vaid võõras solvus, et teda ei märgatud ega kallistatud – see on multikultlaste algatus.

Nii et olukorras, kus inimlikkus rakendatakse poliitika ja ideoloogiate teenistusse, ning tehakse karistatavalt kohustuslikuks; kus isiklike vabaduste ülepingutamisega muudetakse inimesed enesekeskseks, ja kus näost näkku suhtlemise asemel on nutiseadmeintiimsus, tuleb naeratused ja komplimendid tõesti varsti Punasesse raamatusse kanda.

Aga väljapääs on ju teada – tuleb taastada meeste ja naiste normaalsed heteroseksuaalsed suhted, sellel põhinev vastastikune austus ja huvi väljanäitamine, daamilikus ja härrasmehelikkus, ja taas tulevad nii naeratused kui ka komplimendid, mida jagub lihtsalt inimlikus võtmes ka kõigile teistele ühiskonna liikmetele.