Ege Hirv: Valija kui süsteemi kõige nõrgem lüli

Arvamus,
- Updated

Nii kurb kui seda ka tunnistada pole, ja vaatamata poliitikute lõputule sarjamisele, on ka valija ise kõrgeima võimu kandjana kõige toimuva eest vastutav ja isegi süüdi. Seda tulenevalt oma oskamatusest demokraatiat rakendada, ennast kehtestada ja toimima panna.

Esindusdemokraatias on ainult üks kuldreegel – võimulolijaid tuleb vahetada, vahetada, ja veelkord vahetada.

Kui valija sellest aru ei saa, et Manni asemel tuleb nelja aasta pärast valida Miki ja Miki asemel Marusja ning Marjusa asemel Tõelemb, siis ta vintsklebki edasi nagu kala kuival ja vingub end vigaseks kasvavate hädade keskel, olles esindusdemokraatia põhimõtete mittejärgimisega  ise selle stagnatsiooni tegelikult põhjustanud ja nomenklatuureliidi iga kord, vaatamata nende rohketele varasematele valedele, uuesti tekitanud. Uued värsked võltslubadused on aga ilmselt nii magusad, et haugimälu, ja kes teab mis veel, segab vana reha otsas tammumist vältida.

Kogu kohalik poliitika ja meedia on haiglaselt isikukeskne, stalinistlik, isikukultuse sugemetega, aga demokraatlik süsteem peaks toimima  põhimõtete ja printsiipide rakendamise järgi. Esindusdemokraatia peaks juba olemuslikult põhinema mehaanikal, mitte poliitprostituutide ja -broilerite moraalsel läbikatsumisel valimiskastide sees (kahjuks liiga hilja) või siis arusaamatul Jeesusejahil, üliinimese asjatuil otsinguil (enne valimisi).

Rahvaesindajal ei pruugi ühtegi nähtavat viga ega süüd olla, aga esindusdemokraatia töötab ainult sel moel, et profülaktika mõttes elik põhimõtte pärast, tuleb rahvaesindajad aeg-ajalt välja vahetada, plats puhtaks lüüa, teistele võimalus anda, uued ideed ja inimesed võimule lubada, et tekiksid mingidki muutused riigi ametnikkonnas ja täidesaatvates organites.

Sellest hetkest kui riigikogulane annab allkirja ustavalt teenida Eesti Vabariiki, hakkab ta korrumpeeruma ja seda isegi siis kui ta ühtegi kanistrit bensiini või purki majoneesi vasakule ei aja. See on iga süsteemi seesmine loogika, et osalejad lihtsalt seotakse ära viisil, kus nende otsused ei ole enam sõltumatud. Kallutatus võib olla ka alateadlik, sest esindaja ei ole oma otsustes nelja aasta pärast enam ei vaba ega innovaatiline. Kõik juhtimisteooriad väidavad, et viie aastaga ammendub iga juhi uuendusmeelsus ja ta peab oma koha järgmisele üritajale edasi andma.

Mis toimub aga meil? Viisteist aastat „demokraatlikku diktatuuri“ nii Toompeal kui alllinnas on tegelikult tasalülitanud igasuguse demokraatia ja välja arendanud korruptiivsed võimuvertikaalid koos kõige selle juurde kuuluvaga, mis üritab oma haaret veelgi laiendada.

Peaks aga olema lihtne: oli rahvaesindaja neli aastat riigitööl ja minema, oli president viis aastat ja aitab – kas saab veel midagi lihtsamat olla?  Üks reegel järgida ja kui seda ei suudeta, pole imestada, miks küll kõik nii halvasti on? Üks inimene ja üks valitsemisperiood, üks inimene ja üks kord rahva huve esindamas – selged reeglid ja kindel kord hoiaks ära palju isiklikke tragöödiaid, virilaid lahkumisi ja võimu kuritarvitamisi. Teadmine argiellu naasmisest distsiplineeriks aga iga poliitikut ka ilma kombluspolitseita.

Osalus-  ja otsedemokraatlik struktuur oleks juba suur samm edasi, põhinedes igaühe isiklikul igapäevasel panusel kui oleks vaid piisavalt aktiivseid kodanikke. Aga selleni tuleb veel areneda, enne kui saab Põhiseadust muutma hakata ja seda nii otse- kui ka osalusdemokraatia võtmes.

Eesti valijad ei ole kahjuks suutnud 25 aastaga aru saada, et demokraatlik valitsemiskord peaks tähendama inimeste regulaarset vahetamist juhtivatel kohtadel. Ühiskonna liikumises hoidmist. Esindajate, juhtide vahetamine on demokraatia tööriist, mis puhastab riigiameteid regulaarselt, ennetades nii diktaatoreid, kratte kui troikasid, välistades nende tekkimise juba eos. Tippe vahetades hakkavad toimuma muutused ka allstruktuurides. 

Muutusi ühiskonnas  tuleks tegelikult teha juba siis, kui vajadused muutuste järele veel välja ei paista.

Kui  oleks aru saadud, mida tähendab ja kuidas toimib parlamentaarne vabariik, siis meil  poleks mingite endiste punaveteranide paraadi viimased 20 aastat ja poleks ka erapoolikut solkmeediat, korruptsiooni ning rahvusriigi hävingut. Poliitbüroo mängimine koos oma eripuhvetiga viib hukatusse ja paraku nakatab ka nooremat generatsiooni. Ainus lohutus, et nii on see ka paljudes teistes demokraatlikes riikides, aga siit jõuame juba uue teemani – kas parlamentaarne demokraatia ikka on see päris õige demokraatia või pole me millegi poolest etemad kui Kasahstani ja teiste ida poole jäävate riikide valitsemissüsteemid.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused