Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

EKRE põhimõttekindlus on liberaalsele poliitikamaastikule “hirmutav”

-
26.09.2021
Kui EKRE poliitikud midagi lubavad, siis saab see vähimalgi võimalusel teoks. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Kui rahvuskonservatiivid tõde edastavad, sulevad kõik peavooluerakonnad oma kõrvad – kuid õnneks unustavad nad aegajalt ennast ja räägivad oma traditsiooniliste valede asemel samuti pisut tõtt välja.

Nii juhtus Keskerakonna ühe tippkorruptandi Mailis Repsiga, kes kirjeldas täpselt, kuidas koalitsioonide loomisel jaotatakse riigipirukat just nii, nagu kõnealust toiduainet – sulle, mulle, temale, vastavalt rasvasusele ja suurusele. Siis aga olevat tulnud EKRE, kelle jaoks võimu jaotamine polnudki mäng ja see tundus partneritele “hirmutavana”.

Reps tõi kogemata välja väga olulise fakti – ükspuha, mida peavooluerakonnad ka oma programmidesse ei kirjutaks, on nad kõik marjad ühest vasakliberaalsest kobarast, ja nende põhiseisukohad kattuvad. Seega tullakse valitsuse kokkupanemisele ainult võimupirukat viilutama – EKRE aga tuli valitsusse ja tahtis tegelikult ka asju muutma hakata. Muide, paljud asjad, nagu näiteks aktsiisilangetus, sõjaväestatud piirivalve taastamine ning mehe ja naise abielu ülimuslikkust kinnistav referendum, läksid ka käiku – keegi teine poleks sellist asja kunagi ette võtnud.

See tekitaski peavoolupoliitikas hirmu – on tulnud üks erakond, kes tahab tegelikult ka ellu viia kõik, mida nad korruptsiooni väljajuurimisest, migratsiooni lõpetamisest, traditsioonilise pere hoidmisest ja muust taolisest rääkisid. Senised võimurid olid ju harjunud, et antud lubadusi hakatakse lahjendama, kuni neist on alles ainult lurr. Kõik vasakliberaalsed erakonnad täidavad lubadusi kosmeetiliselt – kui räägitakse näiteks eesti keele kaitsmisest, siis ega see tähenda tingimata ukrainlaste sisseveo lõpetamist, mis aga on selleks väga vajalik. Ainult EKRE viib need asjad kokku.

Kõik peavooluerakonnad lähtuvad oma poliitikas Brüsseli tahtest ja see on kindlaks aluseks, millele nad rajavad oma tegevused. Nad lähevad kaasa üldiste globalistlike ja EL-i siseste arengutega ega vaidlusta ühtegi neist – nende jaoks on see loomulik, et kui toimub mingi globalistlik muutus, siis järele anda tuleb Eesti ja eestlaste arvelt.

Reformierakond võib rääkida eestikeelsest haridusest ja eesti keele kaitsmisest, aga kui inglise keel ja aafriklastest üliõpilased ikka sisse imbuvad või kui on ehitustele vaja ukraina ehitajaid, siis oma tahtmise saavad viimased – kuigi enamik poliitoravatest saab ilmselt aru, et inglise ja vene keelega halvendatakse igal juhul eesti keele positsiooni.

Isamaa võib teha näo, nagu oleks ta massimigratsiooni vastu (ja lubatavuse piires nad seda ongi), aga niipea, kui Brüssel teatakse, et migrantidest keeldumise korral eurorahasid ei saa, tõmbavad isamaalased kohe saba jalge vahele. Isamaa on erakond, kellel on ka koalitsiooniläbirääkimistel igal asjal hinnalipik juures – mida suurem summa, seda vähem põhimõtteid. Keskerakonnas aga puudub kindel maailmavaade üldse, sestap ongi see erakond korruptiivselt ostetav, müüdav ja vahetatav.

Peavooluerakondadel pole suurt vahet, nad kannavad kõik Läänes valitsevat pseudoliberaalset, neomarksismist nakatunud ideoloogiat. Sotsid, Eesti 200 ja mürkrohelised on avalikult tunnistanud oma homolembust, tahet luua Eestis multikultuurne ühiskond ja lülitada Eesti globaalsesse maailmasüsteemi ühe kruvikesena. Reformierakond, Keskerakond ja Isamaa varjavad sellist poliitikat rohkem, sageli lausa rahvusluse ja konservatismi taha.

Kõik nad lootsid, et EKRE murdub, annab järele ja saab nendesuguseks ehk siis lülitub vorstide jagamisse. Keskerakond, Jüri Ratas ja Jaanus Karilaid on suure suuga lubanud EKRE taltsutamist ning Isamaa rahvuskonservatiivide murdumist-hääbumist, aga ei ühti, tulemuseks on “hirmutav” avastus koalitsiooniläbirääkimistel – üks rahvusmeelne erakond jääb enesele kindlaks ega muutu “üheks meist”.

EKRE on rahvusmeelne erakond, ta on lubanud seista Eesti, eestlaste ja suveräänsuse eest ning täidab oma lubadusi, ta ei löö käega ega lähe mugandumise teed, ja see hirmutab peavooluerakondi – on keegi, kes ei mängi korruptiivseid mänge kaasa, vaid ajab näpuga Põhiseadusest järge, nagu kurtis Reps.

Seejuures pole EKRE poliitikud sugugi kivistunud vaadetega – nad saavad väga hästi aru, et maailm muutub ja minevikku tagasi enam ei too. Aga nad ei löö käega, et nagunii ei saa midagi teha, vaid üritavad hoida seda, mis on hoidmist väärt, ja tõrjuda globalistlikke, rahvusriiklust hävitavaid arenguid seni, kuni neid saab tõrjuda. Nii saab hoida Eestit võimaluste piirides elatavana.

Peavooluerakonnad aga on käega löönud ega võitle enam negatiivsetele arengutele vastu. Kui võitlevadki, siis annavad esimestele raskusele järele ja lepivad saatusega. Nii on teinud kõik liberaalid kogu Euroopas ja tulemuseks on võõrväärtuste vohamine, kultuurikonfliktid ja üha kindlam naasmine totalitarismi, sest tekkinud segadust enam demokraatia reeglite järgi ära ei klaari. EKRE võitleb Eestis ainsana selle eest, et meist ei saaks sellist maapealset põrgut, nagu on multikultimaad Saksamaa; Rootsi, Prantsusmaa ja paljud teised.