Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eurolömitaja Andrus Ansip arvab, et vaenukõneseaduseta saab Eestist teine Rwanda

-
06.03.2021
Eurolömitaja Andrus Ansip arvab, et vaenukõneseaduseta saab Eestist teine Rwanda

Europarlamendi liige ja endine peaminister Andrus Ansip põrutas oma vaenukõneseaduse kaitsmisega nii rappa, et võttis appi ammused ajad, mil internetti veel ei tuntud, ammugi veel 1994. aastal Aafrikas, hõimusuhetega Rwandas – seadusi aga rakendatakse tänases, ennast eeskujulikult demokraatlikuks pidavas Euroopas.

“Kui saabus päev x, siis hommikul veel lapsed naabrilastega mängisid, südaöösel võeti aga peidikust relvad ja tapeti ära naabrid, lapsed – kõik. Vastavalt selle järgi, mis oli passi kirjutatud. Tegemist on ühe ja sama rahvaga, ühed olid karjakasvatajad, teised põlluharijad. Mees ja naine – üks oli hutu, jäi ellu, teine oli tuts ning tapeti ära. Kõike seda vaenu köeti üles ning tulemus oli, et 25 protsenti tutsidest tapeti ära. Ja kui me mõtleme ajas veel kaugemale tagasi, siis Hitleri võimuletulek – sama asi, Lenini võimuletulek – sama asi. Ikka viha, proletariaadi diktatuur ja kõike muud – me ei tahagi väga mäletada,” kirjeldab Ansip.

Võib lisada, et tapatalgusid oli ka keskajal ja vanaajal, mil polnud ei raadiot ega ajalehti ega ka vihakõneseadusi. Üldjuhul ei tule vaen mitte rääkimisest ja ässitamisest, vaid sellele eelnenud protsessidest – Rwandas oli selleks tüli maaharijatest hutude ja karjakasvatajatest tutside vahel maa pärast, mitte Ansipi “vaenu köeti üles”, mis vihjab, justkui poleks peale pahatahtlikkuse midagi muud olnud.

Praegusest vaenukõnest aga räägitakse ikka tänapäevases, sotsiaalmeedia ja teiste meediakanalite kontekstis, kuigi siingi pole vaenukõne mitte Suure Kurja ässitus, vaid reageering mingitele protsessidele. Lahendada on vaja vaenu põhjus, mitte katsuda asju summutada sellega, et keegi ei tohi millestki rääkida.

Jaburusi jagub Ansipil ohtralt: “…vaenukõneseadusel pole sõnavabaduse piiramisega mingit seost,” väidab ta. Võib-olla aitaks Ansipile lihtne selgitus: kui inimesed ei saa öelda, mida tahavad, siis pole ka sõnavabadust. Ja Euroopas levinud vihakõneseadused ei luba näiteks olla massimigratsiooni vastu, sest see olevat vaen pagulaste vastu ja ksenofoobia; samuti ei luba kristlastel olla südametunnistuse ja Piibli kohaselt homoseksualismi vastu, sest see on vaen ühe seksuaalse vähemuse vastu, ja nii edasi.

Ansipi arusaam on tüüpiline pseudoliberaali oma, mille kohaselt keelud ja käsud vabadusi ei piira. Kui keelata Ansipil võtta sõna rahvuskonservatiivide vastu, sest nii vaenab ta üht gruppi, siis kas see pole sõnavabaduse piirang?

“Aga ma saan aru, et kui midagi tarka öelda pole, Euroopa konteksti ei tunne, siis võib rääkida, kuidas Eesti Rumeeniaga koos kaitseb sõnavabadust ja Euroopas kõik teised on reetnud selle. Üks kord tuleks see direktiiv, millega me ise oleme nõus olnud, vastu võtta niikuinii,” nentis Ansip.

Keegi poleks ehk vihakõneseaduste vastu, kui selles oleks täpselt sätestatud, mis asi see vihakõne on, kes määrab kriteeriumid ja kes karistab, kui miski valesti on. Euroopa on sõnavabaduse reetnud sellega, et sellised seadused annavad võimaluse tõlgendada ka soovi oma maa kultuurilist keskkonda kaitsta kui vaenu pagulaste vastu. Ansip oma eurolömitamises ei saagi mõista, kuidas vihakõneseadused on asunud otseselt sõnavabaduse vastu töötama ja on saanud relvaks teatud ideoloogiate käes.

Ansip ei tea ilmselt sedagi, kuidas Weimari Vabariigi ülikarm vihakõneseadus sai hiljem just Hitleri tööriistaks.

Edmund Burkeʼi Seltsi eestvedaja Hardo Pajula vahendas mõne aasta eest Mark Steyni juttu sellest, kuidas Saksamaa Weimari vabariik oli nagu hiiglaslik Ühendriikide üliõpilaslinnak, kus sõnavabadusele olid seatud ranged piirid, eriti oluliseks peeti seejuures vihakõnevastaseid sätteid.

Sellega taheti suukorvistada natse ja Hitlerit, kes aga vastasid karikatuuriga, mis kujutas suutropiga Hitlerit ning mille all seisis: “Maailmas on kaks miljardit inimest, kuid ainult temal on keelatud Saksamaal rääkida.” Laias laastus aitas see Hitleri võimuletulekule kaasa. Niipea kui temast oli saanud Saksa kantsler, rakendas Hitler viivitamatult Weimari vabariigi vihakõnevastaseid seadusi oma poliitiliste rivaalide vaigistamiseks.

“Kui sotsiaaldemokraatide liider Otto Wels Riigipäevas selle vastu protesti avaldas, vastas Hitler talle Friedrich Schilleri sõnadega: «Spät kommt Ihr – doch Ihr kommt!» (sks «Te tulete hilja – ent te tulete siiski»). Teiste sõnadega: me ei kuulnud teilt piuksugi, kui vihakõneseadusi rakendati meie vastu. Nüüd, kus me rakendame neid samu seadusi teie suhtes, on teist järsku saanud suured sõnavabaduse eestkõnelejad,” kirjutas Pajula.

Ansipi eurolömitamine on näha ka lausest, et ükskord tuleb see seadus nagunii vastu võtta. Õnneks teavad Ansipit hästi vähemalt need Riigikogu saadikud, kes pisut enam kui aasta eest temaga Brüsselis kohtusid – Ansip soovitas neil mitte nõuda EL-i vanade liikmesmaadega võrdseid põllumajandustoetusi, sest Eesti olevat niigi küllalt saanud ja võrdsuse nõudmistega võivat Brüsselit pahandades neistki ilma jääda.