Rahvuslasest eestlane ei tohiks end Euroopas rulluvate protsesside valguses lõdvaks lasta

Arvamus,
- Updated
©AFP/Scanpix
Euroopa eliit meenutab üha enam NLKP KK Poliitbürood. Pilt on illustratiivne.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro tõmbab paralleele 1920. aastatel Nõukogude Liidu parteieliidi seas toimunud ja täna Euroopa Liidu poliitilise eliidi seas toimuvatele protsessidele.

“Ajaloost on enam-vähem selge, kuidas bolševikest äärmuslased võtsid Vene kodusõja segaduses võimu ning toetudes oma lipukirjas  marksismile, hakkasid ellu viima ideoloogilist ja elukauget ühiskonnamudelit. Võiks ju küsida, et miks Nõukogude Liidus Lenini toetatud NEPiga edasi ei mindud ning riik pöördus parteisiseste võimuvõitluste taustal ikkagi tagasi range marksismi poole.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kõrvaltseisjana analüüsimisel oleks võinud ju eeldada, et võimuhaaranutele võinuks kasulikum olla majanduslikult efektiivsema riigimudeli loomine. Kuid ka sellele on meil vastused tõenäoliselt olemas.

Ühelt poolt toimus parteisisene võimuvõitlus, kus iga võimule pretendeerija pidi tõestama, et ta on ehtsam marksist kui teine. Teine külg loos oli siin ka see, et riigi käsumajandusega saavutati lühikese ajaga tootlike jõudude enneolematu kontsentratsioon militaarsektorisse. Sellega loodi sisuliselt kolme viisaastakuga armee, mis oleks valmis pühkima päeval M kogu Euroopa sõjalise vastupanu laiali.

Lühiajalises perspektiivis oli partei juhtkonna seisukohalt plaanimajanduse forsseeritud juurutamine ju kasulik – 1941. aastaks oli Nõukogude Liidul numbrite poolest maailma võimsaim armee. Seega, me näeme, et teinekord võib olla see, mis katastroofiks rahvale, eliidile mingil põhjusel kasutoov.

Kuid ma keskenduks artiklis rohkem kunagise marksistliku idee jätkusuutlikkuse sellele aspektile, mis puudutab parteisise ideede võitluse loogikat. Ja tulen paralleele otsides tänapäeva Lääne-Euroopasse.

Euroopas liiguvad eliit ja rahvas eri suundades

Me kõik üllatume ikka ja jälle, kui saame kuulma uusi fakte, kuidas multikulti Euroopa projekti ja immigrantide meelitamisega üha jõulisemalt Euroopa poliitilise eliidi tasandil edasi liigutakse. Seda hoolimata sellest, et rahva seas on aktiivne ja üha selgemalt väljendatav vastasseis massiimmigratsioonile juba aastaid jõuliselt kasvamas.

Kui kunagises Nõukogude Liidus vaidleski eliit üksnes omavahel ning tollase eliidi moodustasid rohkem või vähem fanaatilised marksistid, siis on ka loogiline, et seal kogu vaidlus vaid selles paradigmas toimuski. Kuid tänane Euroopa peaks olema ju demokraatlik ja kaitstud sõnavabadusega. Siin peaks poliitikud kuulama rahva häält, valitsema arvamuste paljusus? Miks siis ikkagi…?

Viimati oleme saanud kuulma uudiseid, kus selgub, et Euroopa Liidu tasandil minnakse kinniste uste taga edasi projektidega, millede eesmärgiks on lõhkuda Dublini süsteem ning sundida liikmesriike kvootide alusel immigrante vastu võtma. Teisalt kuuleme me, kuidas Soome “roheline” välisminister Pekka Haavisto on salaja (sic!) valutamas südant Süürias viibivate terroristide pärast ning soovib neid jõuliselt ametnikke survestades salamisi Soome tarida.

Loomulikult, kui sellised salasepitsused paljastuvad, siis puhkeb oma peaga mõtlevatel inimestel üle kogu Euroopa õigustatud pahameel ja protest. Väljendatakse aktiivselt oma vastuseisu massiimmigratsioonile. Kuid Saksamaa avalikul valitsejal, kantsler Angela Merkelil on selle peale lausuda väga pahaendeliselt: “Nendele, kes tahavad ennast vabalt väljendada, pean ütlema /…/ eneseväljendus ei ole tagajärgedeta. Arvamusvabadusel on limiit!”

Kõikides riikides, kus liberaalid valitsevad ning ka Euroopa Liidu võimukoridorides, kirjutatakse praegusel ajahetkel kokku erinevaid “vihakõne” vastaseid seadusi. Demokraatlike põhivabaduste juurest eemaldutakse ehmatava kiirusega. Protsess on korrelatsioonis immigratsioonivastaste poliitiliste liikumiste tõusmise kiirusega. Tekib vägisi mulje, et liberaalid valmistuvad suure otsustavusega ajahetkeks, mil nad kaotavad peamiste riikide parlamentides enamuse, et võimupretendendid siiski ellimineerida – teiste vahendite abil kui ausad ja vabad parlamendivalimised.

Kuid siinjuures tekib ikkagi küsimus, miks poliitiline eliit on valinud rahvast eemaldumise tee? Kaks protsessi jookseks nagu vastamisi – poliitiline eliit ergutab immigratsiooni aina jõulisemalt, samal ajal kui rahvas on aina jõulisemalt immigratsiooni vastu. Demokraatlikus ühiskonnas öeldaks selle kohta – eliit ja rahvas on kokkupõrkekursil.

Euroopa eliit räägib vabamüürlikus paradigmas

Siin tekibki häirivalt silme ette paralleel Nõukogude Liiduga 1920ndatel aastatel, kus sealne eliit diskuteeris pidevalt partei raames poliitilise kursi ja riigi ülesehituse teemadel. Kuid erinevad fraktsioonid ja nende liidrid võistlesid selles osas, keda saaks kujutada enim “marksisti”, “leninlase” või “kommunistina”. Etteheide poliitilistele oponentidele partei sees oli ikka, et “vähene usk marksismi” või “mitte piisavalt ja/või õigel viisil sotsialistlik”. Tähendab, muid alternatiive ei kaalutudki, kogu vaidlus toimus kitsa marksistliku paradigma sees. Kui ka elu tuli vahele ja oli vaja uusi nähtusi inkorporeerida narratiivi, siis katsuti seda ikka teha marksistliku paradigma võtmes, katsudes seletada probleemi näiteks leninliku teooria abil.

Kas mitte ka Lääne-Euroopa poliitiline eliit pole jõudnud sama kaugele, kus tegelik vestlus ei käi mitte rahva ja rahva keskelt võrsuvate eluliste probleemide üle, vaid ollakse kapseldunud kitsasse, eliidile südamelähedasse ja arusaadavasse paradigmaatilisse keelekasutusse ja teemaderingi, suutmata näha tekkivaid uusi väljakutseid ja rahva tegelikku meelsust?

Oleme siinkohal otsekohesed ja nimetame seda ilma keerutamata massoonlikuks paradigmaks (millest profaanid ei peagi aru saama, nagu kõrgvabamüürlased ise uhkelt põhjendavad). Tõeliselt demokraatlikus riigis saaks selline kõrkus ja elitaarsus selgelt tagasilöögi järgmistel või vähemalt ülejärgmistel valimistel – valimised võidaks poliitiline jõud, kes on kontaktis rahvaga ja tajub oma rahva probleeme ja muresid.

Kas eliit on võimeline valimistulemusi aktsepteerides võimu loovutama?

Me näeme senimaani, kuidas küll pollid alternatiivsete liikumiste kasuks tõusevad ning paranevad ka reaalsed valimistulemused. Kui olla optimistlik nagu Steve Turley, siis näeksime praegu Euroopas toimuvat siiski demokraatlikus võtmes, kus vana peavool on alla jäämas ja tekkimas ning tõusmas on uus mainstream – immigratsioonivastane,  tõelisi Euroopa väärtusi kaitsev mainstream.

Kuid on võimalik ka pessimistlikum vaade – tänane võimulolev seltskond ei taha ei oma vabamüürlikku ideoloogiat muuta, kuid ei ole valmis ka võimust loobuma. Seda ka mitte demokraatlikel valimistel lüüa saades. Selleks toimub täna sotsiaalmeedia suukorvistamine, vihakõneseaduste läbisurumised, immigratsiooni vastasuse kriminaliseerimine ning ametnikkonnas positsioonide mehitamine üha ustavamate ideoloogiasõduritega.

Kui täna toimub riik riigi järel nn. “suurte koalitsioonide” teke, kus valitsuse teevad koos kunagised “oponendid” vasakult ja paremalt, nagu näiteks Saksamaal, siis tulevikus ei pruugi ka see parlamentaarne matemaatika enam aidata. Näiteks Prantsusmaal, Rootsis ja Soomes on populaarseimateks parteideks tõusnud immigratsioonivastased jõud ja nende populaarsuse kasv on pigem alles alguses. Kusagil tuleb kriitiline piir, kus enam ei aita ka “suurte koalisatsioonide” moodustamised ja muud taolised parlamentaarsed vangerdused poliitilise eliidi eri harude poolt.

Optimist toob jälle näiteks Itaalia, kus lubati moodustada kahe poliitilisest eliidist väljasseisva erakonna poolt koalitsioonivalitsus, mida küll agaralt üle Euroopa rünnati, kuid mis lõpuks lagunes siiski tõesti Matteo Salvini enda liiga enesekindla poliitilise avantürismi tulemusena. Huvitav on ka märkida, et Salvinil lubati minna päris kaugele immigratsiooni piiramisel, mis tõi ka tulemusi ja tõstis Euroopa patriootide entusiasmi kõikides riikides. Salvini suutis tõestada, et tihtipealegi “paratamatuseks” tituleeritud massiimmigratsioon allub siiski loogikale ja seda on võimalik efektiivselt peatada, tugevdades oma piire, korrakaitsejõude ja seadusandlust.

Pessimist kardab aga, et praegust poliitilist tsensuuri ja poliitilistel põhjustel algatatavaid kriminaalasju lubavat seadusandlust ei lihvita Euroopa Liidu tasandil mitte ilmaasjata vaid see on mõeldud kunagi ka massiliselt käiku lastama. Itaalia Itaaliaks, kuid kui immigratsioonivastased ja eliidivälised poliitilised liikumised võtaksid parlamendienamuse Prantsusmaal ja Saksamaal, siis on Euroopa Liidu projektiga senisel kujul ka pidur peal.

Eestis küll hirmutatakse, et see tähendab Euroopa Liidu lõppu, kuid tegelikkuses tooks see kaasa Euroopa Liidu reformi. Kuid just sellist reformi kardab tänane poliitiline eliit enim – reformi, mis annaks ühisturgu säilitades poliitilise võimu tagasi rahvusriikidele, peataks Euroopa kultuurilise allakäigu ning kaitseks ühiselt üksteist aidates meie kultuuriala piire sissetungijate eest. See ei mahu vabamüürlike “Uue Maailma” ehitajate pähe.

Nii arutavad nad oma elevandiluutornis endiselt edasi, vaieldes omavahel kuidas võimalikult efektiivsete meetoditega ehitada senisest tihedamat euroliitu, kuidas importida tänasest enam immigrante ning kuidas neid võimalikult efektiivselt integreerida. Arutatakse ka kuidas suukorvistada alternatiivset meediat ja kontrollida inimeste meelsust. Kuid kas nad tegelikult istuvad klassikalises mõttes elevandiluutornis, lastes rahval all omavoolu kobrutada?

Või on tänase eliidi omavahelised diskussioonid kuskil “paneelides” siiski otsesemalt võrreldavad kunagiste kommunistliku partei sisevõitlustega NEP-i ajal, kust võrsub lõpuks välja selge parteiline konsensus minna diktatuuri kehtestamisega järgmisele tasemele? Võib-olla konstrueeritakse üha süvenevaid kontrollmehhanisme nii tõrksate Euroopa Liidu liikmesriikide korralekutsumiseks, valmistutakse rahvarahutuste mahasurumiseks tänavatel ning ohtlike dissidentide tasalülitamiseks liikmesriikides?

Eesti rahvuslane võib täna usaldada valitsust, kuid valmis tasub olla halvimaks

Tulevik annab nendele küsimustele paremad vastused. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on täna võimaldatud olla valitsuses, loodetavasti settuvad koalitsiooni sees tänasest paremini paika ka võimu teostamise limiidid ministritele. Siseriiklikul tasandil on koalitsioonisiseselt küll olnud suuri küsitavusi personalipoliitika teostamises ja Reformierakonna võimupärandi koristamise küsimuses.

Kuid senimaani pole koalitsioonipartnerite poolt veel küsitavaks muudetud EKRE valijate poolt enim soovitud immigratsiooni piirava poliitika toetamist Euroopa Liidu tasandil ja Eestis juba olemasolevate immigratsiooniprobleemide (peamiselt slaavi odavtööjõud) jõulist lahendamist siseriiklikult.

Need on olulised küsimused. Kui me saame koalitsioonipartnerite aktiivsemal või passiivsemal toetusel peatatud või tagasi hoitud Marrakechi protsessi Euroopa Liidus, kui me julgeme valitsusena seista immigratsioonikriitiliste liikmesriikide poolel, siis me näeme, et esialgu on võimalik (vähemalt Eestis) rahva poolt mandaadi saanud poliitikaid ellu viia ühiskondlikult kokkulepitud esindusdemokraatia raamides.

Kuid rahvuslasest eestlane ei tohiks end Euroopas rulluvate protsesside valguses liialt lõdvaks lasta. Enda igakülgselt vormis hoidmine – vaimu teritamine uue informatsiooni omandamisega, ajateenistuses omandatu ülelihvimine, baasteadmiste omandamine ellujäämistarkuste ja modernse linnasõja kohta ei tule kunagi kahjuks. Oleme muutuvateks aegadeks virged vaimult ja valmis kehaliselt!”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused