25.02.2018
NO99 pilaplakat.
Täna hommikul jalutama minnes märkasin puhtas valges lumes sinimustvalget EV18 joogitopsi.
See oli justkui kaduvuse sümbol: pidupäev kõige omariikluse aastatel õnnestunu meenutamisega on läbi, hakkame taas elama ebaõnnestumiste tagajärgede maailmas! Sest homme jätkub ju kõik see, millele juhiti tähelepanu Lätti sõiduga ja mille vastu võitlemist sümboliseeris tõrvikurongkäik.
Eesti rahvas on vastukajade järgi võttes suuresti oma riigi 100. juubeli tähistamisega rahul. Kellele meeldis hommikune rahvarohke lipuheiskamine, kellele sõjaväeparaad, kellele rahvusmeelne tõrvikumarss.
Samas aga jätkus enne peopäeva, selle jooksul ja ka pärast seda vasakliberaalne ideoloogiline jura, mille olemuse annab kõige paremini edasi eestinen.fi uudisega: “Brüsseli kuulus pissiv poiss Manneken Pis oli täna Eesti 100. aastapäeva puhul Eesti värvides!”
Peopäeva häid ja halbu külgi annab hästi edasi ajakirjandus. Olete tähele pannud, kuidas ainsa sõnaga võib võib millegi positiivsusele suunatu muuta sisutuks mulinaks või lausa vihakõneks? Seda oskab väga hästi Postimehe kultuuritoimetaja Heili Sibrits.
Sibritsa lause Postimehes kõlab: “NO99 kontsert-lavastus polnud liiga rõõmus ega liiga masendav, see oli peegel meie tänasele päevale – Eestis on elujõudu, väärtusi, mida me kõik ühiselt hindame ja mis teeb Eesti Eestiks, aga meie reaalsuseks on ka tõrvikurongkäigud, harvesteri müra ning Lätist toodud kuuspakk.”
Sibrits kiidab NO99 lavastust, kuid ei malda koos pseudoteatriga jätta virutamata samal ajal toimunud tõrvikurongkäigule, pannes selle ühte patta riiklikul tasemel mahitatava metsade hävitamisega, Lätist õlle toomise puhul ei näe ta selles mitte valitsuse ekslikku aktsiisipoliitikat, vaid kellegi (ilmselt lihtinimese) mandumist, kusjuures NO tegi seda läbi Kristjan Jaak Petersoni. Siit kumab eredalt välja vasakpoolsete kultuurisolkijate truualamlikkus võimu suhtes ja soov näidata oma lojaalsust vastaliste mõnitamisega.
Oli ka teistmoodi mõtlejaid. “NO99 filmis läks edasi kõik üsna klišeelikult, sisuliselt oli tegemist rosoljega, mille komponentidest nii mõnigi oli liiga aimatav ja lihtne, ehk isegi populistlik,” vahendab Delfi teatrikriitik Meelis Oidsalu sõnu.
Tuntud poliitik Ene Ergma NO99 Postimehe tõdemust mööda programmi ei mõistnud: «Ilmselt ma olen vanaks jäänud,» nentis Ene Ergma. «Üks parimaid asju programmis oli Tõnis Mägi. Ülejäänu oli minu arust, noh… Vaadake, kui me tahame teha väga modernseid asju, siis me peame teadma, kus neid teha. Kas tädi Maali sai sellest asjast aru? Ka mina olin see tädi Maali. Minu sõbratar Venemaalt vaatas täna programmi ja kui ta küsib, et mis see oli, siis ma ei oska talle midagi vastata.»
“See oli äge, aga vales kohas vale asi! See kõnetab väga väikest osa Eestit, aga peaks kõnetama absoluutselt iga Eesti inimest,” hindab miss Estonia Kristiina Aigro NO99 etendust. 2-aastase tütre emana pidi ta last etenduse ajal lohutama. Kristiina Aigro leiab Postimehe Publikuga vesteldes, et igal kunstil on oma aeg ja oma koht, kus seda imetleda, aastapäevaetendust aga nimetab Aigro katastroofiks.
Lõpetuseks veel üks Delfi pealkiri: “Pidulised kultuuriprogrammist: ega see sada aastat meil nii depressiivne ka polnud… ei olnud kerge vaatamine, ei sobinud tänasesse päeva!”
Mõtlevatele inimestele ei andnud vastuseid ka riigipea kõne. President Kaljulaid rääkis muu hulgas retooriliselt ka loodusvaradest, nende kasutamisest ja jätkusuutlikkusest. Vastuvõtul külalisena viibiva luuletaja Kristiina Ehini hinnangul jäi aga vastamata oluline küsimus, mis puudutab just Tartusse rajada plaanitavat tselluloositehast.
“Milleks me oma loodusrikkust kasutame? Kas vahetame rahaks, nagu 20. sajandi tööstusühiskonnas tehti – või jätame lastelastele alles? Kas jätame lastelastele nii, nagu meid poleks siin olnudki, või tahame pigem, et meie heade otsuste muster oleks looduskeskkonnas 100 aasta pärast nähtav? Või lihtsalt loodame, et meie keskpäraste valikute jäljed ei jää liiga nähtavad?” vahendab Delfi Kaljulaidi retoorikat.
“Mina tahan küsida, kas me paneksime oma lapsed ujuma kohta, kust kümme kilomeetrit ülesvoolu on siinkandi suurim tselluloositehas? Kas president saadaks oma lapsed sinna ujuma? Need on Tartu ainsad ujumiskohad. Ma tahaksin vastust neile küsimustele,” rääkis Ehin. Tõepoolest, kas president on üldse valmis riigipeana tegutsema nii, et vastused tema enda küsimustele oleks aastate möödudes positiivsed?
NO99 poliitiline sõnum tõrvikurongkäigu vastu ja kogu see ideoloogiline soust tappis aastapäevapidustuste apoliitilisuse ehk kogu rahvale suunatuse, kusjuures keegi ERM-i rahvast ei näinudki ju isamaalisel üritusel käinute ülirõõmsaid nägusid! EV 100 oli ju ka rahvuslaste, mitte ainult kosmopoliitide pidu!
Ermikate meeleolu tõstis pigem falloseid meenutav “kunst” väidetava “Eesti Rahva Muuseumi” seintel. Kui lisada sinna püstiseismisest ja õhupuudusest minestanud inimesed, siis võib küll nentida, et ERM-is pidutsesid patriitsid, kes ei taha kuidagi Lääne-Rooma mandumist tunnistada.
Ilmselt on palju neid, kes süüdistavad mind suurest peost vaid halva leidmises. Aga häda ongi selles, et 24. veebruaril kandsid paljud maske, mille nad juba 26. veebruaril maha võtavad! Laupäeval rahvariideid kandnud Kersti Kaljulaid võib juba järgmisel nädalal kusagile Euroopasse sõita ja hõisata, et kogu Eesti on nõus Euroopa Liitu rahaliselt turgutama.
Võib-olla ongi Eesti viga selles, et me ei näe riiki juhtima pääsenud inimeste sõnade taga nende tõelist olemust? Rahvariides Kaljulaid võib emmata Eesti vanamammit, aga kui ta toob järgmisel päeval tema kõrvale elama estoneegrid ja süürlased, siis pole eidekesel enam kellegagi rääkida, teda hakkavad ümbritsema võõrad.
Taavi Rõivas võib poseerida kaitseliitlase riietes ja AK4-ga, aga vaevalt teda sõja korral kaevikus kohata võib. Toomas Hendrik Ilves tuli tagasi esivanemate tallu, aga tegi siis kogu rahva sulasteks ehk oma maakoha ülalpidajateks. Seega on juba praegu aeg üles ärgata Kaljulaidi ja NO99 loodud lummast, sest homme on nad jälle eestlusvastasuse sõiduvees!