05.10.2018
Selline on Ahto Lobjakase olemus – kõrval küll sinimustvalge, aga selja taga põrgutuli.
Vasakliberaalsete ideoloogiatöötajate omapäraks on see, et neile meeldib sõdu pidada mugavustsoonist – nagu kõigil Eesti “sallivuslastel”.
Neljapäeval avaldasid Postimees ja Uued Uudised arvamusloo: “EKRE naisühenduse pöördumine meediajuhtide poole: lõpetage avaliku ruumi Lobjaka artiklitega risustamine!” Rahvuskonservatiividest naiste pahameele pälvis selle tegelase trükisõnasse pandud nende vastane vihakõne, milles Eesti “progressiivne üldsus” paraku midagi halba ei näe!
Lugedes seda Lobjakase räiget naiste mõnitamist ja alandamist, tekib tõesti mõte – kuhu on nüüd jäänud feministeeriumi kisakõrid, virginiawoolfid, naissotsidest poliitkomissarid, soovõrdõiguslased ja teised sallivusleeri naistekaitsjad? Miks ei reageeri Facebook Postimehes avaldatud Lobjakase vihakõne levitamisele samamoodi, nagu ta teeb seda rahvuslaste postitustega, milles pole enamasti midagi vihkajalikku?
Ilmselt on põhjus selles, et Lobjakase poolt mõnitatavad on “teise suguharu naised”, nagu EKRE naisühenduse protestis on seda nähtust nimetatud – neid võib vaimselt vägistada ja hävitada. Feministid on sageli tuntud sellepoolest, et nad kaitsevad ainult oma kildkonna naisi ehk neid, kes on asunud sõjakäigule valge heteromehe vastu – naised, kellele meeldib elu mehe ja lastega, ei vääri nende meelest kaitsmist, sest nad pole nendega ideoloogiliselt ühinenud ja on vaenlase leeris.
Euroopa feministide tegevuses paistabki silma see, et nad võitlevad mugavustsoonist oma ühiskonna inimeste vastu, kaitsmata näiteks mosleminaisi. Rootsi naisõiguslased, kes ei julge moslemilinnaosadesse võrdsust propageerima minnagi, veel vähem sekkuda sealsete meeste ja naiste konfliktidesse, materdavad neid, keda riiklik süsteem on juba maadligi surunud ehk rootslastest mehi.
Pole meiegi naisõiguslased paremad – ma ei mäleta ka seda, et Eestis oleks keegi tundnud avalikult huvi selle süürlanna vastu, kelle tema abikaasa Tallinnas põlema süütas ja ta sellega sandistas – temast ei räägita, küll aga noorest neegrist, keda bussijuht väidetavalt olevat solvanud. Kas keegi üldse jälgib seda, kuidas Eestisse tulnud pagulasperedes naiste ja laste käsi käib? Kahe süütamisjuhtumi taustal tundub, et mitte.
Feministid, kes kuuluvad ilmselgelt multikultuursusele orienteeritud sallivuslaste ehk pseudohumanistide leeri, ei võitle kusagil nende naiste eest, kes abi vajaksid, näiteks jeziidi naiste eest, keda Süürias ja Iraagis massiliselt alandati ja seksuaalorjusesse sunniti. Üks selline noor naine oli isegi sunnitud Saksamaalt tagasi Iraaki lahkuma, sest tema orjastaja oli sinna “oodatud” pagulasena tulnud ja ta ära tundnud.
Küll aga kaitseb terve tolerantide leer elu eest noori Aafrikast tulnud neegermehi, kes on Musta Mandri genotsiidihõngulisi kodusõdasid arvestades kodumaal ilmselt kõvad vägistajad-ahistajad olnud, ja vajaksid kogu maailma põgenike seas just kõige vähem kaitset. Kas feministid ja meesšovinistid on tegelikult ühisleer, et femiamatsoonid ikka vahel ka metsikut meest saaksid?
Kogu vasakliberaalne leer on kahekeelne ja variserlik, pekstes täie mõnuga neid, kellest jõud üle käib, ja taandudes kohe, kui nende selja taga pole riiklikku repressiivaparaati. “Omasid” ei puututa. Nii ka Eestis.
Mis aga puutub naistesse, geidesse ja pagulastesse, siis nende õiguste kaitsmine on neomarksismile vaid vahend võimu haaramiseks – nagu olid enne töölised ja talupojad, kelle turjal võimule sõideti ja nad siis kommunismi orjadeks muudeti. Ilmselt avastavad needki eelnimetatud kolm ühiskonnagruppi kord, et neid on vaid ideoloogilistel eesmärkidel ära kasutatud…