31.08.2018
Eesti tahab jõuliselt kuhugi liikuda, kuid sageli tundub, et suund ja lõpp-punkt on paika panemata.
Uued Uudised avaldavad oma arvamusveergudel tuntud ja haritud Eesti inimeste arvamusi sellest, milline on elu siinmail ja kuhu see võiks edasi areneda ning alljärgnevalt sõnastab oma seisukoha pedagoog-metoodik, PhD Peep Leppik.
“Kogu uue iseseisvuse aja on Eesti väliskaubanduse puudujääk kõikunud aastati ühe miljardi euro ümber; 2017 oli puudujääk lausa 2 miljardit! Puudujääk pole alati paha, aga Eestist on aastatega läinud siiski välja üle 25 miljardi enam (!) kui sisse tulnud – oleme lihtsustatult öeldes selle võrra vaesemaks jäänud…
Samas – Euroopa majandusveduri Saksamaa väliskaubandus on ülejäägis ja raha tuleb rohkem sisse kui läheb välja. Kuid meie kilkame – Eestil läheb nii hästi, oleme edukad!
Kel hästi, kel mitte – isegi EL- ametnikud on märganud meil üht suurimat (ameerikalikku!) ebavõrdsust Euroopas, millest targu eriti ei räägita. “Miks te olete valinud sellise ameerikaliku mudeli?” kirtsutasid Eestis nina minu saksa ja soome kolleegid juba aastate eest. Kõik meie sotsiaalmajanduslikud käsitlused on ju ideoloogilised!
1990. aastate algul oli võimalus ligi paar aastat töötada koos Taani kolleegidega DEVS-projekti raames kutseõppe uute põhimõtete kallal (lähemalt raamatus „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“, 2014). Seepärast kordan lõpmatult – õppida tuleb edukatelt väikeriikidelt! Aga meid „võluti“ 19. sajandi Ameerika vabaturu majandusmudeliga ja seda tehakse lausa tänaseni.
Kui 1995. aastal tehti kokkuvõtteid DEVS-projektist, siis väitsid toonased poliitikud: Taani sotsialismi (?) pole meile vaja, ja haridusminister sõitis kohe anglosaksi maadesse „kogemuste järele“. Masuga kukkus Eesti majandus üle 15%, Taanis üldse mitte, kuid see-eest oli meil „õige” ideoloogia.
Riigi jõukuse aluseks on eelkõige suurtootmine. Uurigem, miks Taanis (ka Saksas jne) toodab üks inimene ligi kolm korda rohkem kui Eestis! Juba 10-15 aastat tagasi oleks meil pidanud olema mõni võimas piimapulbri tootja ja ka tselluloosikombinaat. Annab ju Soome rikkusest ca kolmandiku paberi- ja tselluloositööstus. Siis poleks vaja olnud hävitada meie piimakarju ja -farme. Nüüd ei taheta isegi suuremat kanafarmi Eestis näha – äkki tuleb haisu!?
Oleme tänu oma saksa kolleegidele normaalselt rikka Saksamaa aastatega risti-põiki läbi sõitnud. Kõikjal on tootmise, looduse ja inimelu ladus koostoimimine, olgu selleks siis Harzi-Tüüringi metsad, Mecklenburgi järvistu põldudega, Maagimäestiku ja Baieri põllud metsade-mägedega, ürg-Spreewald või 1000-aastaste kirikutega Harz! Just turismitalu Baierimaal oli kodune – seal tundsime ka sõnniku haisu…
Üle 25 aasta oleme „oodanud“ vaid välisinvestoreid või projektitame EL-i rahadega (ettevõtlus?) Välisinvestor toob raha vaid selle tagasi saamiseks suure (!) kasumiga. Üle kümne aasta tagasi müüdi edukas Valga lihakombinaat Soome investorile. Ei jõua enam meie bürokraatidega võidelda, olevat öelnud omanik – kui tulevad välismaalased, siis kummardavad ametnikud maani (nii eestilik!). Ainult, et nad viivad vaikselt siit välja ka saadud kasumi (töörõõm jääb meile!)
Tuleb kindlasti küsida, mil´ algab Eestis fosforiidi tootmine? Või on akadeemik Anto Raukas meil ainus tõsiselt Eestile mõtlev inimene? Oleme ju nagu koerad heinasaadu otsas – ei söö ise ega anna ka teistele! Samas Rail Balticu absurdiga jookseme kaasa (seda võiks vabalt alustada ju Riiast, sest Lõuna-Eestile ongi see lähemal!). Näidates aga kolleeg Klausile Valgas uusi kaubanduskeskusi, küsis ta ootamatult: “Näita nüüd mõnd uut tootmisettevõtet ka!” Nii inimlik küsimus, aga kahjuks saksapärane!”