Geipaaridele: ärge eksperimenteerige oma lõbuks lastega

Lapsevanemad?

Ka Maarjamaale on jõudmas raske aeg, kus “uus normaalsus” surub ennast jõuliselt inimeste ellu, küsimata, kas teda on oodatud.

Eesti kütab kirgi peavoolumeedias massiliselt levitatav uudis, et kaks geimeest lapsendavad USA-st kaksikud. Need sünnitab surrogaatema ja maimukesed antakse meestele, kelle geiabielu sõlmiti USA-s ega ole siin kehtiv – samamoodi ei ole meil lubatud surrogaatemadus. Aga asi ikkagi toimib ja kogu sallivusmaailm hõiskab: ah, kui lahe!

Tegelikult on kogu see lugu juba iseenesest “euroopalikke väärtuste” ühiskonna kiidulaul seadusetusele, õigemini seaduste jõhkrale eiramisele. Edasi aga jäetakse tähelepanuta tohutul hulgal moraalseid ja eetilisi aspekte.

Ma ei pea ennast homofoobiks, kuid olen täielikult geiagenda vastu – see on vasakliberaalse maailma poolt käima lükatud kampaania, millega tahetakse homoseksualism mitte ainult normaalsuseks teha, vaid kujundada see ka ülimuslikuks, surudes tahaplaanile normaalse isa-ema-lapsed perekonna. Sellise vaimse vägivallatsemisega ma nõustuda ei saa.

Homofoobia kujundas Eestis välja geiagenda ise, kui kooseluseadus suruti teerullimeetodil läbi, jättes rakendussätted maha tilpnema. Just see ajaski normaalsetel inimestel esimesena hinge täis. Edasi on homopropaganda tegutsenud vaid jõumeetoditega, lömastades kõiki, kes teele ette jäävad – ega nad soovigi sel teemal ühiskonnas rahu, neile ongi konflikti vaja!

Nagu ma ütlesin, võiks geid minu pärast omaette elada ja sellest poleks midagi, kuigi veendunud heteromehena ei taha ma teadagi, mida ja kuidas kaks meest midagi voodis teevad – see on minu jaoks nii vastuvõetamatu, et ma ei hakkagi ennast sundima nende vastu sõbralik olema.

Siinkohal on sallivuslastel aeg öelda, et mis ma teiste magamistuppa piilun! Ega ma kavatsenudki, kuid see lapsendamislugu ajab hinge täis küll. Vaatan neid kahte meest ja mõtlen – kumb neist emarolli täitma hakkab? Või arvavad mõlemad, et saavad olla tibake ema ja tibake isa? Tõenaolisem on see, et nad ei suuda kummatki rolli täita ja kasvatavad üles vaimsed mutandid.

Ma saan aru neist sallivuslastest, kes arvavad, et see on lõpp lahe, kui kaks meest üritavad kaks last üles kasvatada. Ainult et see on lahe vaid filmis “Täismaja” ehk “Full House”, kus lapsi kasvatab paraku mitu heteromeest, kes muretsevad ka naiseeskuju pärast. Mis eeskujuks on kaks geimeest? Kahtlen, kas nad sobivad isegi isaeeskujuks!

Siin jõuangi momendini, et olin pärast lahutust aastaid kolmele lapsele üksikisa. Elu läks lihtsalt nii, et laste minu juurde jäämine oli parim lahendus. Minu lastel on ema eeskuju alati olemas olnud, sest ema oli ju endiselt olemas ja lapsed said tema juures käia.

Ainult et minul tuli abikaasa ja laste ema toest puudus. Argielus kasvatasin lapsi üksi ja väga sageli tundsin, kuidas neile olnuks ema vaja, kasvõi argimurede lahendamisel, kus naiselikud vaistud ja instinktid olnuks suuremaks abiks, kui isa mehelik armastus. Mina lastele ema asendada küll ei suutnud ja olen kindel, et ka need kaks geimeest seda ei suuda. Selles “peres” saab lihtsalt olema ühe minusuguse asemel kaks meest, kes ei tea, kuidas lastele ema eest olla. Aga kas nad tahavadki neile lastele ka ema asendada? Naiselik eeskuju ju rikuks geimeeste enesekeskset maailmapilti!

Siit ka üks jutt sallivuslastele – te imetlete kahte “toredat” meest, kes võtsid nõuks peret mängima hakata. Jah, tundub vaimustavana, aga see ei ole seda. Kui mina üksikisa olin, ohiti sellest kuuldes setskonnas sageli: “Kolme lapsega üksikisa? Ah kui tore! Kui tubli sa oled!” Aga mina läksin seltskonnast koju ja tegelesin lastega, üksi, ja sageli meeleheitel olles, sest vajanuks nende ema abi.

Kahe lesbi lapsega pere polegi veel nii hull, kui kahe geimehe analoog – lesbid sünnitavad vajadusel ise ja vähemalt poolenisti on lapse bioloogiline taust olemas. Meesgeide puhul ei seo neid lapsega mingi vereside, ammugi pole neil emainstinkti. Selline pere eirab tohutult laste ja ema sidet, mis tekib juba emaüsas ja lähendab last emale. Mäletan üht lugu sellest, kuidas üks naine kasvatas üles oma õe lapse, kusjuures laps ei teadnud mingil põhjusel, et “tädi” on tema tegelik ema. Alati, kui tegelik ema külla tuli, istus laps tema süles, hoidis ta käsi ja ütles, et neid on nii hea hoida – ta tunnetas emaga sidet, ise seda teadmata.

Kogu selle geilapsenduse juures ongi vastik see, kuidas heidetakse kõrvale kõik need sidemed, mis märkamatult seovad bioloogilisi vanemaid ja lapsi. Jah, ka võõrast last saab armastada, aga kas olete kindlad, et see annab täiusliku tulemuse? Geide puhul aga hakkab ilmtingimata vastu töötama see, et nemad on kuiv oks elupuul – lapsed sünnivad ikkagi mehe ja naise armastavast ühtest, mitte surrogaatsünnitusena võhivõõrastele. Ja see seksuaalne suunitlus, mis lapsi ei anna, ei kasvata lapsendatud lapsi ka normaalseteks inimesteks, kes võiksid ise lapsi saada ja mitte omakorda lapsendada. Kuidagi kummaline on see – inimesed on kuivanud oks elupuul, aga sirutavad käe roheliste võrsete järele.

Ja veel üks asi, millest ei taheta rääkida – geimeeste elu pole sugugi harmoonilisem kui mehe-naise suhtes. Vastupidi, homomehed on partneri suhtes armukadedamad ja nende puhul tõuseb ka rusikas kiiremini – mida hakkavad nägema nende lapsed? Heterosuhtes hoiab meest tagasi tavapärane härrasmehelik kasvatus, mis ütleb, et naist ei lööda – mehed omavahel lähevad ägestudes ruttu vägivaldseks.

Kahe geimehe lapsendamisprotsessi laialdane kajastamine tundub olevat kui väljakutse seda vastustavale ühiskonna osale – küll te näete, et me teeme selle ära, ja te ei suuda meid takistada! Eesti ühiskond aga lõhestub veel kord ja valusalt, sest nooremates põlvkondades lööb välja Pavlik Morozovi vaim.

Seega geipaarid – elage oma äranägemist mööda, aga ärge rikkuge elu ära lastel, kellel on võõrandamatu õigus isale ja emale. Kui te seda ei tunnista, olete moraalsed ja eetilised kurjategijad!

Kommentaarid