Habemikud progressiividest võltssallivuslased ja pseudoteadlased teevad karjääri “kanakarja” ringkäendusel

Kuna Uued Uudised kajastasid sel nädalal Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse uuringut, mille kohaselt olevat Eesti teadus võrdõiguslikkusest kaugel, siis on paslik vahendada ka orientalisti ja ühiskondliku aktivisti Peeter Espaki sotsiaalmeedias avaldatud seisukohta.

Kõigepealt soovitab Peeter Espak alustada sellest, et soolise võrdõiguslikkuse uuringu autorite seas võiks kaheksa naise kõrval olla ka mõned mehed, muidu tuleb välja nagu Saudi-Araabia naisõiguslaste konverentsil, kus oli esindatud 0 naist.

Autor nendib, et teaduses on aga tõesti väga palju nn ebavõrdseid kohti, loomulikult ka naiste vastu ja ka seotult emadusega, eriti suur ebavõrdsus on aga rumaluse ja tarkuse vahel – rumaluse kasuks.

“Seda olukorda ei ole aga mitte tekitanud sooline ebavõrdsus, vaid teaduse muutmine bürokraatlike vahenditega mitteteaduseks – ehk rõhu viimise “teaduselt” teadusele “vahendite otsimiseks” või siis “progressiivse maailmavaate” levitamiseks, millele on suunatud suur osa teadusvahenditest,” kirjutab Peeter Espak, lisades, et eriti just suunatud projektipõhised rahastused ning kogu Euroopa arusaam teadusest viib senise jätkumisel teaduse ja ülikooli kadumisele tervest EList poole sajandiga.

Tänase teaduse põhisisu ei ole tema hinnangul enam millegi uurimine või ka “õpetamine”, vaid eelpoolmainitud tegevuste inimeteerimiseks ja avalikkusele teadusest kuvandi jätmiseks finantsiliste vahendite kogumine ja hankimine ilma, et need omandatud finantsilised vahendid tooks olgu ühiskondlikku, kultuurilist või rahalist kasu.

“Nendes oludes saab tegutseda või ellu jääda täielik küüniline karjeristist jõhkard, kes pöörab bürokraatlikud nõuded endale eeliseks, kasutades selleks kõikvõimalikke ebaeetilisi võtteid, või isik, kes on eelpoolmainitud kontingendi nn klient – ehk kellelegi tema karjerismis kasulik mutter,” väidab Peeter Espak.

“Mehed on nn jõhkras ja ebaeetilises süsteemis üldiselt läbilöögivõimekamad – kuid nende edu saab põhineda samuti ainult “kanakarja” toetusel või ringkäendusel. Ehk olukord, mida on näha ja mida kirjeldavad väga paljud kolleegid – ühe kuke edu karjääriredelil garanteerib tihtipeale ka kanakarja ringkäendus altpoolt. Kusjuures kanakarja seas on muidugi ka nn klient-kukkesid – beetaisaseid ja ka oomegaisaseid,” jätkab ta.

Espak soovitab vaadata olukorda meie pealinna vasakülikoolis – alfad, kes kanakarja ringkäenduse peal elatuvad ja omale vahendeid kuhjavad, ei ole tihti mitte naissoost, vaid prillide ja habemetega progressiividest võltssallivuslased ja pseudoteadlased.

“Selle asemel, et luua uusi ja mitte iialgi toimivaid võrdõiguslikkusmudeleid, võiks ehk hoopiski rõhuda rahastusmudelite uuesti teadusele suunatuteks muutmisele. Ehk võidelda pseudoteadusega ja pseudoteaduslike rahastusmudelitega. Muidu jääbki nii, et kaheksa naist kirjutavad jälle uue uuringu – kasu saab aga hoopiski ikka kõige edukamalt progressiivi kuvandit ühiskonnas eviv kõige ebaeetilisem habemik, kes loomulikult just selliseid uuringuid taga nõudes, kiites, uusi tellides ja juhtides on leidnud omale parima viisi karjääri teha,” soovitab ta. “Auväärt naised võikski sellise allumise lõpetada ja hakata võitlema näiteks “teaduse”, mitte võrdõiguslikkuse eest. Siis – võttes arvesse, et teoorias peaks olema naise aju (sõltuvalt küll erialast) samavõrra võimekas kui mehe oma – peaks kaduma ka ebavõrdsus.”

Asjaolu, et parim tee ebaõigluse kadumiseks oleks just nimelt päris teaduse ja eriti päris teaduse rahastusmudelite eetilisuse eest seismine, ei jõua Peeter Espaki hinnagul vist niipeagi kohale ja prillidega habemikud jäävad oma kanakarjade toel pseudoteadust edasi tegema.

“Kui rahastus ja poliitiline tellimus oleks 180 kraadi teistsugusele ideoloogiale või mõttemaailmale – oleks aga samad habemikud, prillidega habemikud, prillidega kiilakad aga edendamas täiesti vastupidiseid projekte ja ideestikke ja räägiks täiesti teist juttu. Ja ka siis garanteeriks seda juttu neist all just suur kogus kliente – tõenäoliselt valdavalt naisi,” lõpetab ta.

Järsku kuulaks Helen Urmann, Kadri Lees, Marvi Remmik Ene Tubelt, Liana Roos, Maili Vilson, Saara Maria Puur ja Merli Aksen seekord üht meest?

Loe ka Euroopalik naisõiguslus keskendub naisprofessorite arvule, mitte Kolmanda maailma naise õigusetusele ja Minister Liina Kersna, pange Eesti teaduses võrdõiguslikkus maksma!