Härrassots Andrus Vaarikule: ehk võinuks viinaklaasi taha jäädagi…

Sotsid on leidnud oma Ivan Orava.

Karm ütlus? Sama karm kui jutt kajutiseinte vahele jäämisest!

Kui oled vait, võidakse sind rumalaks pidada; see on igal juhul parem, kui seda rääkimisega kinnitada! Nii väidab ühe klassiku sarkastiline ütlus ja seda tahaks edasi anda ka sotsist näitlejale Andrus Vaarikule tema ERR-is ilmunud intervjuu kohta.

“Mis see Madisoni eelmine ametikoht oli? Talle võiks öelda, kui tahaks õel olla, et tema võiks jääda sinna Tallinki kajutite vahele,” ütleb Vaarik. Esiteks, ta kritiseerib meest, kellest ta ei tea midagi, ei tea tema õpingutest ja tema aktiivsusest poliitilises elus, seda ka rahvusvaheliselt – endal on meeles vaid üks üle paisutatud juhtum kunagisest kõmumeediast. Aga kui olekski õel ja ütleks Vaarikule – ta võinukski viinaklaasi juurde jääda!? Sest oma kunagisest sõprusest viinakuradiga räägib ta ka intervjuus.

Kuigi Vaarik väidab, et tema sooviks on ühiskonna pingeid siluda ja ta olevat vastasseisudest väsinud, on terve jutt ülesehitatud sotside kiitmisele ja EKRE-le “ärategemisele”. Kas keegi üldse suudaks kunagi anda ühegi intervjuu rahvuskonservatiive mainimata? Sest nii lõpeb kõik ikkagi vihaõhutusega, kuigi EKRE võib tasuta reklaami eest tänulik olla.

“Vaatasin, millisteks me eestlased oleme omavahel muutunud. Kui palju on… sallimatust, vihkamist, käskivas kõneviisis rahvuskaaslastele selgitamist, milline on õige elu ja õige eestlane…” räägib Vaarik ja valab kohe õli tulle.

“Ma tahan, et Eesti riik oleks selline, et EKRE-laadsel korporatsioonil ei oleks võimalust neid lollitada,” räägib Vaarik. Siis on Vaarik õiges erakonnas – sotsidel on vaja vaid eestlus füüsiliselt likvideerida ja polegi enam kedagi “lollitada”! Kuni aga rahvuslus olemas on, on ka EKRE.

“Andsin kogu oma tuntuse sotside teenistusse: võta, Jevgeni, kui sa seda kasutada oskad. Ma ei jõudnud enam vastu olla, tahtsin olla millegi poolt. Mu enda retoorika muutus ka juba väga võikaks. Ja äkki, kui selle otsuse tegin, sain ma olla poolt,” jutustab Vaarik. Ja mis on temast nüüd saanud? Ikka endiselt kellegi vastu – erakonna ja põhimõtete vastu, mida toetab vähemalt viiendik eestlastest!

Vaarik loodab EKRE purustada hariduse ja haritusega. No marksistlikud ülikoolid, kus on esiplaanil multikultuursus ja ideoloogilised sotsiaalteadused, noortele küll haritust ei anna – need ajavad nad barrikaadidele, nagu kord Berkeleys ja Sorbonnes, või muudavad nad “lumehelbekesteks”, nagu need tuhanded, kes Clintoni valimiskaotuse järel akendest välja viskuda lubasid. LGBT ja “feministeeriumide” taimelavaks olevad kõrgkoolid toodavad ideoloogiatöötajaid, mitte kõrgharitud inimesi!

Kui Vaarikult küsitakse, kas ta on peibutuspart, tuleb vastus: “Part? Ei ole…” Aga kes sa siis oled? Tuntud näitleja (kellest on küll saanud vasakharitlane ehk härrassots) ja ei ole peibutuspart? Ka Šmigun ei ole? Te olete kõik kutselised poliitikud ja mitte häältemagnetid? Ei maksa valijaid rumalaks pidada…

“Ma ei saa kuidagi tunnistada, et tahan ühiskonda lõhestada. Ma tahan ühiskonda, mida ei oleks võimalik lõhestada. Et ei oleks ebavõrdsust, et inimesed ei tunneks end halvasti.” Samad sõnad ütles sots Ossinovski oma kõnes üldkogul ja vaatas naerul näoga, kuidas Tarandi provokatsioon läbi läks – see pilt on nähtav paljudel sündmuspaigal tehtud videotel. Vaarik jätkab samas vaimus – ma ei taha lõhestada, aga see kuradi EKRE, vaat neile virutaks, et nad ennast halvasti tunneks!

“Kui ükskord, näiteks 15 aasta pärast, Eesti elu paraneb veel, elatustase tõuseb, lapsed saavad korraliku hariduse ja EKRE-l ei ole enam tarbijaid – mis Madisonist saab?” Ära Madisoni pärast muretse, Vaarik, tema on kõvemast puust kui sina! Sotsid aga on valitsustes olnud väga pikki aastaid ja mingit jõukust kõigi jaoks ei ole ikka veel, vaesus, või õigemini vahe vaeste ja rikaste vahel kasvab – miks peaks sotside võimule jäädes 15 aastaga midagi muutuma? Aga EKRE “tarbijad” ei kao kuhugi – neid toodavad Brüssel ja kartellipoliitika aina juurde.

“Mul ei olnud patriootilist lastetuba. Olen sotsiaalselt küllalt infantiilne, sellepärast läksingi elu eest teatrisse peitu, seal saab elada karistamatult nii intensiivselt, mida ma elus ei julge.” Neis lausetes peitub otsene vastus sellele, miks sai Andrus Vaarikust sots.

“Uustulnuka” intervjuu sisaldab palju naljakaid kohti: “Kui ütlesin Jevgenile, et minu elu unistus ei ole riigikogusse saada ja mina valetada ei taha, siis ütles Jevgeni: valetada ei tohi.” Või: “Olgu, ma läksin ülemeelikuks ja õelaks, nendesuguseks.” Vaarik, Sa oledki “nendesugune”, keda sa õelaks pead ja veelgi hullem, kui sa räägid maha pika jutu oma õilsusest, ja lõpetad ikkagi õeluseporis! Sa isegi ei märka seda, ja pead ennast teistest paremaks!

“Kui meie tahame, et kõik oleksid sama õnnelikud kui meie, siis nemad tahavad, et kõik oleksid sama õnnetud kui nemad. Siin ongi meie [sotsiaaldemokraatide] ja rahvuskonservatiivide põhimõtteline vahe,” lõpetab Vaarik.

Rahvuskonservatiivid on tõesti õnnetud, ja seda sellepärast, et kõik see, mille pärast me Laulva revolutsiooni ajal sõdisime – suveräänsus, iseotsustamisõigus, eesti keele ja kultuuri austamine, elu õitseng nii maal kui linnas, ja nii edasi – on kadumas. Teie, sotsid olete õnnelikud, sest teie multikultuurse maailma soov on täitumas. Ainult et meie ei taha eesti rahva õnnetuks olemist – seepärast olemegi Eesti poliitikas!

Refereeritud Vaariku intervjuust ERR-is

Kommentaarid