Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Harri Kingo: punased ja valged. Liberaalid ja konservatiivid

-
22.07.2022
Punane on liberaalide ja vasakpoolsete värv.
© Scanpix

“Meil on aeg oma sõnapruuki muuta. Viimastel aastakümnetel oleme rääkinud valgetest erakondadest, pidades nende all silmas meie liberaalset poliitkartelli. Ja selle vastandist – konservatiividest, kellele pole erilist värvi omistatud. Küll on neid nimetatud äärmuslasteks ja populistideks. Kohati natsideks ja fašistideks. Üldiselt on nad mustad – teisisõnu siis räpased. Eks ka fašiste tähistati ju sageli musta värviga.

Selline kartellierakondade valgeteks nimetamine tuleneb nende soovist jätta endast korralike, puhaste, õigete, ausate, puhta rinnaesisega erakondade muljet ja seda muljet valge värvi omastamise abil rahva pähe süstida. Kuid samavõrd soovist jätta muljet, nagu oleksid ülejäänud nendega võrreldes kuidagi määrdunud, räpased, mustad. Reitinguküsitluste graafikutes ongi millegipärast ELRE reiting tähistatud musta värviga.

Selline kirjeldus värvides ei vasta ajaloo reaalsusele. Kui jääda värvide juurde, siis oleks õige liberaale nimetada punasteks. Nende ideestiku taustaks on ju puhas marksim-leninism-stalinism, mille värviks on algusest peale olnud punane – valatud vere värv.

Konservatiividele sobiks aga tähistamiseks paremini just valge. Sest kui neid vaadelda, siis on nad olnud ausad ega ole tegelenud poliitiliste J.O.K.K. skeemitamiste, valede ega hämaga. Puhtus ja ausus on olnud nende kaubamärk.

Pealegi, need olid ju valged, kes 20. saj. algul Venemaal punastele vastandusid ja kommunistliku riigipöörde ning Lenini kehtestatud punase terrori vastu võitlesid.

Selline värvilahendus ja tähistamine tulenebki Venemaa kodusõja aegadest, mil ühel pool olid punased – Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei pooldajad, kelle lipp oli vere värvi punane, kelle ideaal oli sotsiaalne progress ja kes tahtsid maailma ja inimest teiseks teha. Teisel pool aga olid valged – kõik, kes nende hullumeelsetele plaanidele vastandusid.

Niisiis: punased ja valged. Liberaalid ja konservatiivid. Nii oleks õige.

Nagu maailm pole must-valge, nii pole meie poliitiline spekter puna-valge. Punase ja valge vahele mahuvad meil ka nö. roosad erakonnad, kes oma ebamäärase maailmavaatega kalduvad kahet leerist just selle poole, kes hetkel võimu omab.

Me teame siin Eestis hästi, kes meil roosade nime ja värvi väärivad. Elu on karm ja sunnib lõppude lõpuks igat meist tegema otsust, kes punalipp on tema lipp või ei ole.”

Harri Kingo