Harri Kingo: “Vabastagem Pakosta” ehk omand peab Eestis püha olema

“Olen juba ammu kirjutanud, et Pakosta soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikoht tuleb kaotada, sest tegemist on otse inimvaenuliku ja rahvast iseendaga vastandava institutsiooniga. Kui mõttetu on see ametikoht ja kuidas see ahistab inimesi, seda on täna vaadata Postimehest, saatest Pakostaga. Saadet pole hetkel veel toimunud, kuid ma arvan, et ma ei eksi, kui pean sellist saadet mõttetuseks.

Loen: “Eestis on keelatud tõrjuda üürilisi põhjendusega, et neil on lapsed, põgenikustaatus või et nad on välismaalased.”

Minu meelest on see ette surnud seadusesäte. Ja otseselt inimesi ahistav seadusesäte. See võtab üürileandjalt võimaluse ise ja vabalt valida, kellele ta oma elamispinna üürile annab, ja loob üürileandjale sundseisu, kus ta on seaduse ähvardusel kohustatud tegema valiku kellegi kasuks, keda ta üürnikuks ei taha. Seda juhul, kui selline seadus üldse töötaks.

Aga lisaks oma inimesi ahistavale sisule seadus ei tööta. Kui ikka üürileandjal on mingid põhjused, miks ta kellelegi konkreetsele isikule oma elamistpinda üürile anda ei taha, siis on üürileandjal alati võimalik leida mingi veenev põhjendus, miks ta jätab lepingu sõlmimata. Näiteks, et teised üüripinna tahtjad maksavad rohkem. Või öelda, et ta plaanib seal remonti. Või tahab seda pinda ise kasutama hakata. Või et ta loobus üldse oma plaanist pind välja üürida. Jne jms.

Üldisemalt: keegi ei pea põhjendama, miks ta oma vara välja ei üüri. Ta lihtsalt ei taha – ja sellega on jutt lõppenud. Keeldumiseks oma vara, oma pind kellelegi välja üürida, pole fantaasiat vaja. Samas – olla lastega, olla põgenik, olla välismaalane, olla homo, olla teisest rassist, olla teisest rahvusest, olla kes või mis tahes – see ei anna kellelegi õigust nõuda midagi, mis talle ei kuulu ja on kellegi teise omand. Omand on püha. Või mida – ei ole enam!?

Samas oleks kohustus pind ebasoovitud üürnikule välja üürida väga otsene üürilendja ahistamine, tema õiguse ja vabaduse oma varaga oma suva kohaselt ümber käia otsene piiramine, otsene ära nullimine. Kuidas selline ahistamine ja repressioon saab olla meie riigis seaduslik!?

Mõttetust seadustest tuleb loobuda. Mõttetust institutsioonist tuleb loobuda. Ehk sama positiivselt ja poliitkorrektselt: “Vabastagem Pakosta!” Teda ootavad ees miljon uut rikastavat ja põnevat väljakutset tema elus, millest ta oma ametikoha tõttu on ilma jäetud!”

Harri Kingo, poliitikavaatleja