19.08.2020
President Kaljulaidi irvitab juba tervele ühiskonnale näkku. Pilt on illustratiivne.
Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et Mikk Pärnitsa tunnustamise järel vägivalla ennetajana pole Kersti Kaljulaidil enam moraalset õigust riigipea olla.
“Mikk Pärnits ja president – paras paar: üks sõimab oma kaasinimesi ropult ja soovib avalikult sadadele tuhandetele kaasinimestele surma, teine annab talle selle eest vägivallaennetuse (!) auhinna.
Tõesti – midagi nii lolli, nii absurdset ei oska ma isegi kommenteerida. See võtab sõnatuks.
End veidi kogununa:
Eestis on ca 335 000 pensionäri. Inimene, kes propageerib avalikult kõigi nende surma, ei saa olla normaalne ega adekvaatne. Tal on kas mingi väga sügav eetiline väärastumus või on tal mingi mentaalne häire. Ma ei tea – ma pole ei psühholoog ega psühhiaater. Ja see on ühe inimese isiklik probleem.
Kõik on aga väga palju halvem. Nimelt – EV president, kes annab sellisele hälbelisele isikule – NB! – vägivallaennetuse auhinna, diskrediteerib sellega põhjalikult iseennast kui inimest. Kuid EV presidendina diskrediteerib sellega esmaselt Eesti Vabariiki ja EV presidendi institutsiooni. Seeläbi maailma silmis meid kõiki, kogu Eestit.
Sellise auhinna andmine sellisele isikule on Kersti Kaljulaidi kui EV presidendi kogu tema ametisoleku aja suurim viga. Pärjata vägivallaennetuse auhinnaga (!) sadade tuhandete meie inimestele surma soovijat – nii räiget riigi presidendi otsust ja tegu pole võimalik mitte märgata ega unustada.
Me oleme Eesti mainet üles ehitanud oma taasiseseisvumise esimesest päevast alates. Meie president aga viskas kogu meie aastakümnetega loodud maine ühe otsuse ja teoga prügikasti.
Ma arvan, siin resideeruvad diplomaadid mingit hämmastust, mittemõistmist, sügavat muret jms. Eesti pärast väljendama ei hakka. Nad üritavad etiketist kinni pidada ning sulgevad toimunu osas oma silmad ja kõrvad. Et poleks nagu olnudki. Toimunu on liiga absurdne, et seda kommenteerida.
Kuid samas olen ma kindel, et info sellisest absurdist Eestis jõuab iga riigi tippudeni. Kui mitte läbi diplomaatide, siis läbi ajakirjanduse. Ma pole kindel, et selle peale vaid heatahtlikult ja viisakalt naeratatakse maailma pealinnade kõrgetes kabinettides. Eks seal tehakse omad järeldused. Ja need pole meile soodsad. Arvata, me kukkusime oma tõsiseltvõetavuses riigina päris kõvasti.
Igas teises maailma vähegi arenenud ja tsiviliseeritud riigis astuks president pärast sellist otsust ja tegu päevapealt oma kohalt tagasi. Või kui ta seda ei taha teha – ta lihtsalt tagandataks.”