Harri Kivilo: igalühel on õigus olla solvatud

Põhiseaduse §46 lubab igaühel pöörduda avaldustega riigiasutuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab „Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus”.

Ma ei tea, mida vastamise seadus vastajalt nõuab, kuid senini kogetu põhjal järeldan, et seaduses antud vastamise juhised on puudulikud. Paar kuud tagasi pöördusin avaliku kirjaga Vabariigi presidendi poole ja sain ka teate, mida presidendi õigusnõunik nimetas vastuskirjaks.

Vastuskirja alguses tänab presidendi õigusnõunik mind pöördumise eest, „milles jagate riigipeaga oma seisukohta” Venemaaga sõlmitud uue piirilepingu ratifitseerimise vajaduse üle. Meenutagem, et Eesti meediale ja Vene ajakirjanikele oli riigipea kinnitanud et „kui meie piirileping saab ratifitseeritud, siis ma olen kindlasti valmis minema Moskvasse ja tänama selle eest.” Ent ometi olin pr. presidendile saadetud avalikus kirjas väga selgelt protesteerinud selle meile mittevajaliku piirilepingu ratifitseerimise ning häbiväärse tänama sõitmise vastu.

Oluline on siin meenutada ka seda, et enne kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, ei pidanud mitte keegi, ei Eestis ega mujal, vajalikuks muuta Tartu rahulepingusse kirjutatud Eestit Venemaast eraldava riigipiiri paiknemist. Teades et Tartu rahuleping on ikka kehtiv, on raske uskuda, et Eesti Vabariik allkirjastas veebruaris 2014 uue, Venemaa poolt dikteeritud riigipiiri lepingu ning et pr. president koos oma õigusnõunikuga peavad selle, täiesti mõistusevastase, lepingu ratifitseerimist Eestile väga vajalikuks ja ka meie tänu väärivaks Venemaa teoks.

Avaliku kirja lõpus olin selgitanud et: „Kuna Teie, lugupeetud pr president, olete ekslikult Venemaa tänamist eriti vajalikuks pidanud, siis peaksite esimesena ka oma rahvale selgitama: mis või kes on sundinud Eesti nimel toimijaid valelikult kinnitama veerand sajandi vältel, et Eestil ei ole Venemaaga riigipiiri lepingut; miks too Venemaa poolt dikteeritud kinkeleping Eesti Vabariigi poolt allkirjastati; miks seda reeturlikult sõlmitud piirilepingut ei ole veel denonsseeritud; millal see Eestile häbiväärne leping denonsseeritakse.”

Vastuskirjas on lisaks mind solvavale tänamisele selgitus, et põhiseaduse kirjutamisel on §2 ja §122 sõnastamisel olnud põhjalikud vaidlused Eesti idapiiri ennistamise pooldajate ja mittepooldajate vahel. Seltsimehelikku ühtekuulumise vaimu mittepooldajatega on jätkunud ka §2 ja §122 tõlgendamiseks „Põhiseaduse kommenteeritud väljaannetes” esitatud eesmärkide kohaselt. Riigikogu ja õiguskantslerid on ilmselt pidanud seadustamata eesmärke tähtsamaks põhiseaduses nõutud kohustusest: tagada eesti rahvuse üle aegade püsima jäämine.

President Kaljulaidi õigusnõunik on vastuskirjas väitnud, et oma seisukohtade kujundamisel on pr. president tuginenud õiguskantslerite hinnangutele. Et kõik õiguskantslerid on pidanud Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemise muutmist põhiseaduses lubatud tegevuseks, pole piisav õigustus jätta vastamata avalikus kirjas esitatud küsimused. Õiguskantslerid on piiride muutmise õigustamises kas tahtlikult või kogemata jätnud ütlemata, et muutmine ei või olla vastusolus põhiseaduses määratud ülimuslike kohustusega. Isegi pealiskaudselt lugedes on ilmselge, et pr. presidendile saadetud avaliku kirja eesmärk oli saada pr. presidendilt konkreetsed vastused küsimustele, mida vastuskirja koostaja ning ilmselt ka pr. president on täielikult olematuks arvanud.

Igaühe esitatud küsimustele üheselt mõistetavaid vastusi pole andnud vist mitte ükski Eesti Vabariigi kõrgema taseme esindaja. Ent ometi on iseseisvuse ennistamise 27 aastal tehtu ja tegemata jäetu kohta küllaltki mitmeid küsimusi esitatud. Võib arvata, et kui riigivõim oleks kõigile esitatud küsimustele tõde varjamatult vastanud, siis ilmselt oleks riigivõim ja peavoolu meediagi tajunud, et Eesti Vabariigi okupatsioonieelse Eesti näo tõsine ennistamine nõuab meie vanemate ja vaarvanemate  poolt tehtu tunnustamist ja edasi arendamist. (EKSS: ennistama = uuesti kohale, ametisse vm. õiguslikku olukorda seadma.) Mitte ENSV reformimist.

Vastuskirjade koostamise seadus peaks väga selgelt sätestama: vastuskiri ei või pöörduja arvamust solvavalt vastupidisena määratleda; esitatud küsimustele on vastaja kohustatud väga üheselt mõistetavalt vastama. Paragrahvis 46 määratud õigus esitada riigivõimule küsimusi ja ettepanekuid on üpris mõttetu, kui vastaja võib konkreetsele küsimusele vastamise asendada mingi selgitusega, mis küsimusega ehk ei seondugi. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda et „Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus” vajab muutmist.