12.09.2016
VENE SAATKOND
Põhiseadus sätestab et Eesti Vabariigis on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Nii oli see ka enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti iseseisvuse kuritegelikult aastal 1940 peatas. Meie hulgas ei ole ilmselt enam kedagi, kes hääleõigusliku kodanikuna okupatsioonieelses Eestis elas. Ja nii võib tekkida, ja paljudel ongi tekkinud, arusaamine et okupatsioonieelset Eestit pole vaja taastada. Piisab sellest kui toimime nagu Eesti oleks üks iseseisvunud Nõukogude Liidu vabariik . Ent ometi on meil piisavalt andmeid et aastaks 1940 oli Eesti kujunenud edukaks ja ikka veel paremaks muutuvaks Euroopa riigiks. Nii kodanikel kui riigivõimu teostajail polnud toona vaja kanda kommunistliku ideoloogia ega venepärase elustiili taaka.
Meie hulgas on ilmselt väga vähe hääleõiguslikke kodanikke, kes teavad et Nõukogude Liit on ilma Eestipoolse süüta murdnud kõik lubadused mis on määratud Eestiga sõlmitud Tartu rahulepingus (02.02.1920), Mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise lepingus (04.05.1932) ning Vastastikuse abistamise paktis (28.09.1939). Okupatsiooni aastatel 1940–1941 ning 1944-1991 hävitas Nõukogude Liit Eesti olemise eduka põllumajandusliku riigina ning rajas pinnast reostavaid Nõukogude Liidule vajalikke tööstusi. Koos 140 000 talu sundvõõrandamise ja kolhooside moodustamisega hävitati ka väga intensiivne ühiskondlik ja kultuuriline tegevus kõigis valdades. Genotsiidi eesmärgil hukati väga palju süütuid inimesi, mitukümmend tuhat ühiskondlikult tegusat eestlast küüditati Siberi orjalaagritesse, ning Eesti maa-alale saadeti elama Nõukogude Liidu kodanikke nii et eestlasi oli aastal 1989 oma isade maal vaid 61,5 % elanikkonnast.
Eespool esitatud andmete kohaselt on Nõukogude Liit süüdi väga räigetes ja ulatuslikes inimsusevastastes ja majanduslikes kuritegudes. Ainuüksi elujõulise, kõiki valdu haarava maaühiskonna muutmine viletsusest vaevatuks ääremaaks on kuritegu mille taastamine nõuab miljardeid eurosid ja mitmete põlvkondade pühendumust ja vaeva – kui selle teostamist suudab rahvas vajalikuks pidada.
Lausa imetlustpälviva heatahtlikkusega on eestlased võimaldanud siia genotsiidi eesmärgil saadetud Nõukogude Liidu rahvuste liikmeil Eesti kodakondsus saada. Ilma et kodakondsuse taotlejad oleksid pidanud tunnistama et nemad või nende vanemad pole kuritarvitanud eelisõigusi mis neil olid poole sajandi vältel eestlaste suhtes. Justkui alaväärtuskompleksi põdejad, pole Eesti riigivõimu kõrgemad esindajad pidanud suure hulga venelaste Eestisse saatmist Nõukogude Liidu kuriteoks. Vene Föderatsioonilt pole nõuti sentigi nende venelaste hoolduskulude katteks, kes pole suutnud või tahtnud sotsiaalmaksu tasuda. Täiesti põhjendamatult on ka teiste okupatsioonikahjude hüvitamisest loobutud. Riikliku alaväärtuskompleksi kõige ilmekamaks näiteks on Eesti territooriumi ühe viiendiku kinkimine Vene Föderatsioonile – ilma absoluutselt mitte midagi vastu saamata.
Kahekümne viie aasta vältel on Eesti Vabariigi juhtijad arvanud, et täites innukalt kõiki Euroopa Liidu direktiive ja saates kaitseväelasi NATO missioonidel osalema, on eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämine tagatud ilma eestlaste rahvuslikku iseteadvust arendamata ning oma õiguste täitmist nõudmata. Eesti Vabariik on alandlikult ja „hääletult” leppinud sellega et: aastal 1939 lubasid lääneliitlased Balti riikides teha mida nende liitlane, Nõukogude Liit soovis; ning Teise maailmasõja lõpul peatati võidukad lääneliitlaste väed Elbe jõe joonel selleks et Nõukogude Liit saaks olla Ida-Euroopa vabastaja. Need lubadused olid lääneliitlastele ilmselt niivõrd kasulikud et nad ei pidanud tõeseks Stalini eesmärki kõigi maade proletaarlased oma „kaitsvasse” haardesse saada. Külma sõja aastatel kinnitas USA korduvalt et tunnustab Eesti Vabariigi de jure olemasolemist. Seda oli kerge lubada, sest oldi veendunud et pragmaatilised eesti pagulased ei hakka konkreetseid tegusid nõudma. Kui Balti kett kinnitas Balti riikide iseseisvuse taastamise tahte tõesust, lubas president Bush mitte tekitada Gorbatšovile ebameeldivusi, kui viimane nõuab et Balti riigid võivad Nõukogude Liidust lahkuda ainult siis, kui see teostatakse Nõukogude Liidu konstitutsioonis määratu kohaselt. Et meie sõbrad lääneriikides võivad Eesti iseseisvuse tagamist vähe tähtsaks pidada, on seniste ütlemiste põhjal üpris usutav. Eriti tõenäoseks muutub see siis, kui eestlased ise oma õiguste täitmist ei nõua.
Võimuliidu erakonnad ja riigikogu ning nende soovide kohaselt toimiv peavoolu meedia on hakanud halvustavalt suhtumine nendesse, kes eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämise tagamist eestlaste endi esmaseks kohustuseks peavad. Samas on selgelt märgatav et põhjendamatu mustamine on suurendanud nende arvu, kes praegust olukorda soovivad muuta. Üha kindlamalt võib arvata et nii tänased Euroopa Liidu põhimõtted kui Ameerika Ühendriigi Teise maailmasõja aegsed lubadused viitavad sellele ei võimalda uskuda et ohu olukordades teised riigid Eestit aitama ei hakka. Meil on vaja tajuda et ilma meie endi kindlameelse tegevuseta eesti rahvas üle aegade püsima ei saa jääda.
Kõige vähemagi kahtluseta tuleb eespool öeldu alusel nõuda Vene Föderatsioonilt okupatsiooni kahjude hüvitamist ning mitte kinkida, pretsedenti loovalt, Eesti maa-ala Vene Föderatsioonile. Eesti Vabariigi presidendiks ei tohiks valida kedagi, kas pooldab Eesti maa-ala Venemaale kinkimist ning ei pea vajalikuks nõuda väga suurte ja räigete kuritegude heastamist. Ülimalt kohatult või koguni riigireeturlikult toimib vene rahvusest Eesti kodanik, kui ta end suureks eesti patrioodiks pidades kinnitab et Eesti ei soovi Nõukogude Liidu räigete kuritegude eest Vene Föderatsioonilt mingit hüvitamist nõuda ning et Eesti maa-ala Vene Föderatsioonile kinkimine on igati põhiseaduslik toiming.
Lugupeetud lugejad: kui peate selles kirjutises käsitletud õigustatuks, siis teavitage sellest neid, kes asuvad uut presidenti valima!
FOTO: PM/Scanpix