Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Helle-Moonika Helme: Annuška on õli juba maha valanud

-
15.03.2021
Helle-Moonika Helme
© UU

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Helle-Moonika Helme kirjutab Eesti Päevalehes ilmunud poliitkolumnis hirmust ja segadusest praeguses ajas, tõmmates paralleele Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga“.

“Mihhail Bulgakovi legendaarses hitt-teoses „Meister ja Margarita” üritab Woland Patriarhi tiikide juures pargipingil tühisele ja upsakale, kuid iseendast üliheal arvamusel olevale kirjanike liidu esimees Berliozile anda vihjeid selle kohta, mis tema elus lähiajal toimuma hakkab. „Kommunistlik noor lõikab teil pea otsast.”

Tolle aja nõukogude reaalsusele mittevastavamat tulevikuennustust lugupeetud kirjanike liidu esimehe suunal polnud võimalik ette kujutada. Absoluutselt mitte miski ei viidanud sellise stsenaariumi päriselus ilmsikssaamisele.

Aga ometigi olid kõik märgid juba õhus. Annuška kõndis õlimannerguga lähikonnas ringi, tramm kolistas paari kvartali kaugusel mööda rööpaid, juhikabiinis kõikumas tütarlaps, komsomolimärk uljalt rinnas. Enesega rahulolev Berlioz tõusis pargipingilt, et minna koosolekule, kuhu oli kogunenud kogu Moskva kirjanike eliit, voolas šampanja, kus jagati omavahel riiklikke tunnustusi ja kirjandusauhindu ning arutati tähtsaid küsimusi.

2019. aasta sügisel istub Woland sotsiaalmeedia virtuaalsel pargipingil ning paiskab miljonitesse nutiseadmetesse video jala pealt kokkuvarisevatest inimestest, kihutavatest kiirabiautodest, mustadest laibakottidest räpastel tänavatel. Ta tweedib surmavast viirusest, karantiinist, maskikohustusest, sõnavabaduse piiramisest, hiilivatest diktatuuridest.

Facebooki ilmub teade: „Kõigist supermarketitest saab otsa WC paber ja lennukid ei lenda enam.”

Mitte midagi reaalsusest kaugemat ei ole tol hetkel ärahellitatud läänemaailma globalistlikus progressiuimas elava inimese jaoks olemas. Demokraatia, eriti see liberaalne, on inimkonna arengu vastuvaidlematu lõppjaam. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa liikumine maailma ühest otsast teise on miljardite jaoks inimõigus.

Entusiastid päästavad maailma seda rohelisemaks värvides, sajad tuhanded maabuvad loomuldasa ja karistamatult rikastama erinevusega vanu ühiskondi, naised saavad presidentideks ja peaministriteks. Euroopas koguneb tähtsateks nõupidamisteks eliit, sõlmitakse ideoloogiliselt laetud globaalseid kokkuleppeid. Voolab šampanja.

Aga komandanditund on nurga taga ning digitaalseid vaktsiinipasse juba programmeeritakse. Hirm ja segadus valmistuvad lõikuseks. Märgid on õhus.

Kirjanike liidu esimehe Berliozi pea veeres kehast eraldatuna munakivisillutisel. Tema kohal ahastas šokiseisundis komnoorest trammijuht. Berliozi jalg oli libastunud päevalilleõlis, mille oli mannergust trammiteele läigatanud Annuška. Trammirattad tegid oma töö ja Berliozi maailm oli kadunud igaveseks.

Lennukid seisavad. Viirusest, karantiinist, maskikohustusest ja vaktsiinijärjekordadest on saanud läänemaailma igapäevaelu. Hirm ja inimeste klammerdumine lootusse saada tagasi see maailm, mis oli enne kui Annuška õli trammiteele maha läigatas, on valus ning traagiline. See lootus endisele maailmale paneb inimesi tegema asju, millele nad varem mitte iial alla poleks kirjutanud.

Vabaduste piiramine vabaduse nimel on igapäevane tunnetatud paratamatus. Demokraatiat kaitstakse totalitaristlike meetoditega. Poliitikatesse hiilivad vaikselt diktatuursed elemendid, sõna tohib vabalt kasutada ainult propagandaks ning abirahalised sõltuvusseisundid saavad päev- päevalt valdavamaks. Kõik teavad, see on hind, mida tuleb maksta vabaduse eest. Selle eest, mis kunagi oli. Ja mida lubatakse, et tuleb tagasi.

Moskvas toimub Wolandi ball väljavalitutele. Kutsutud on ajaloo kõige suuremad kaabakad, vargad, liiakasuvõtjad, vägistajad, mõrtsukad. Balli lõpus tuuakse kandikul Wolandile Berliozi pea, mis ärkab korraks ellu, nagu kadunud maailm. Kuid rõõm on üürike. Wolandi tahtel saab elavast peast kiirelt kuldne pealuu, inimverekarikas, millest kostitatakse elitaarseid külalisi, eliiti.

On hommik. Annuška joob kanget teed ja haukab kõrvale pannkooki, mille praadis õliga, mis jäi mannergu põhja alles, kui ta komistas trammirööpal ja suurema osa sellest maha loksutas.

Raadiouudistest kuuleb ta poole kõrvaga, kuidas võimud annavad pressikonverentsi ning räägivad midagi suurest segadusest, mis tänu parteile ja valitsusele on likvideeritud. Annuška avab nutitelefoni ja näeb, et selle ekraanil vilgub meeldetuletus. Ta haarab riiulilt maski ja tormab välja. On aeg saada järjekordne vaktsiinisüst. Ta kuuleb, et miski müriseb.

Annuška vaatab üles ning näeb, et sinises taevas tema pea kohal lendavad taas lennukid…”