Helle-Moonika Helme: meediavägivallas on kõik needsamad elemendid, mida me näeme erinevates ühiskondlikult hukkamõistetud vägivallavormides  

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Helle-Moonika Helme

EKRE poliitik Helle-Moonika Helme kirjutab meediarusikast, mis lööb valusamini kui ükspuha missugune koolikiusaja või koduvägivallatseja.

“Vägivald on teema, mis tõenäoliselt puudutab meid igatüht. Isegi kui me pole konkreetse vägivallaaktiga ise otseselt kokku puutunud, saame sellest visuaalselt ja tunnetuslikult osa, tarbides erinevaid meediakanaleid.

Me teame, et meedia on nn. neljas võim. Veel nimetavad nad end ühiskonna valvekoeraks.

Ideaalis  on meedia eesmärk ühiskonda valgustada, informeerida ja balansis hoida. Et aga meedia teostab oma neljandat võimu läbi suunatud kiusu ja rünnakute, on kahetsusväärne ja madal. Ja valvekoera asemel on nad muutunud tigedaks ja verejanuliseks hammustajaks, keda peremees on treeninud  valimatult kallale tormama kõigile, kes talle ei meeldi või lihtsalt, soovides toobi õlle kõrvale nautida vaatepilti hirmunud naabrilapsest või siis tunda hommikul rahuldust sellest, et koera haukumise tõttu pole pool kvartalit ennast tööpäevaks välja puhata saanud.

Kui meedia ei vahenda enam arvamusi, vaid eelarvamusi, siis on midagi valesti. Kui meedia võtab luubi alla ühe inimese ning tema suhtes hoiaku, et a priori on kõik mis ta teeb, juba ette erakordselt halb, siis polegi imestada, et asjad kisuvad üha enam kiiva.

Lõppude lõpuks saab kiusaja kiusatavale ju absoluutselt kõike ette heita. Nagu me koolikiusamise näidetest ülihästi teame. Pole vahet, kas kiusatav õpib hästi või halvasti, on ilus või inetu, on poiss või tüdruk… kogu kiusamisprotsessi käivitab ikkagi kellegi soov näidata oma võimu. Ja protsess lõpeb tavaliselt kambakaga, kus kõik, kes vähegi soovivad ennast ükskõik mis põhjusel välja elada, saavad ohvri peale sülitada ja oma vopsu teiste kõrvalt ära äsada.

Meedia on nagu koolidirektori koolikiusajast poeg

Praegu me näemegi, kuidas meedia on saanud endale positsiooni, kus ta karistamatult võib teha ükskõik kellega mida heaks arvab. Ta on nagu poiss, kelle isa on koolidirektor ning kes teab, et mida iganes ta teeb, on kõik ette ära lahendatud, sest õpetajad teavad, kuhupoole vaadata, kui on vaja mööda vaadata ning kui hädasti vaja, võtab isa saunalaval kohaliku politseiülemaga mõned õlled ja kõik klatitakse ära nagu peab. Mis siis, et kogukond elab juba aastaid hirmu all, keegi ei julge enam midagi öelda.

Kes vähegi tahab normaalselt hakkama saada, peab kas vait olema või pugema, täitma kõiki direktori poja soove ning kannatama tema provokatsioone ja tujusid. Mittemeeldimine on ohtlik ja vastuhakkamine ükskõik mis vormis käivitab repressioonide ja vägivalla ahela.

Sama on perevägivalla puhul, kus füüsilisele vägivallale eelneb tavaliselt vaimne vägivald. Niikaua tilgutab kiusaja pool oma etteheiteid pisiasjade eest, kuni teine pool, isegi kui ta püüab meeleheitlikult meele järele olla, lõpuks libastub, murdub, ütleb või teeb midagi, mis käivitab etteantud käitumisahela – käiku lähevad rusikad, sõim ja lõpuks on ohver pikali ja teda taotakse valimatult kõigega, mis ette jääb. Juurde käib sõim, et ise süüdi, ise oled loll, ise niisugune ja naasugune. Ise ütlesid, valetasid, tegid…

Fakt on eraldatud kõigest eelnevast ja põhjus – tagajärg seosed lootusetult segi aetud. Aga nii vägivald töötabki ning tegelikult sisalduvad meediakiusus või siis meediavägivallas kõik needsamad elemendid, mida me näeme nii koolikiusamises, töökiusus, lähisuhtevähivallas ning muudes erinevates ühiskondlikult hukkamõistetud vägivallavormides.

Ajakirjandus tarbib sõnavabadust, kuid eirab vastutust sõnade eest

Miks me siis laseme meedial seda kõike teha, miks me ei julge sellele vastu hakata, sellest rääkida? Kas sellepärast, et nad on võtnud oma katsekilbiks loosungi – sõna on vaba!? Ja vabadus on demokraatliku ühiskonna põhisammas. Paraku, kui me lähtume ainult vabadusest ega seo seda vastutusprintsiibiga, siis jõuame lõpuks absurdi.

Me ju teame, et nagu nuga võib kasutada nii  leivalõikamiseks kui tapmiseks, on ka sõna võimalik kasutada tuhandel erineval moel. Me ei saa ju öelda, et nuga on vaba, eraldada teda tema kasutajast ja tema motiividest. Nii noa kui sõnakasutajal on vastutus! Või õigemini peaks olema.

Kuid kui me loosungitega hiilime ükskõik mis põhjustel – olgu need isiklikud, kollektiivsed või ideoloogilised – vastutusest kõrvale ja otsime õigustusi kuni selleni välja, et keegi vääribki ühiskondlikku hukkamist, sest ta on ajakirjaniku meelest vale erakonna või maailmavaate esindaja, siis oleme olukorras, kus teatud jõud või isikud käivad nugade või sõnadega ringi nagu ise tahavad, ning kuhu me niimoodi siis lõpuks välja jõuame?

On muidugi alternatiiv keelata ära nii nuga kui sõna. Hea küll, algatame siis vihakõne seaduse või nugade ärakorjamise riikliku kampaania. Kuid iga sellesuunaline algatus viiks meid jätkuvasse keelamisahelasse, mille tulemuseks oleks diktatuur. Ja seda me ju keegi ei taha ega igatse.

See, mis meile igapäevaselt meediaportaalide kommentaariumitest või sotsiaalmeediast vastu vaatab, on õied. Juured on palju sügavamal ja saavad toidet sealtsamast. See on süsteem, mis ennast toidab, ringselt koos hoiab ja sellest elab ja vohab. Mis on oma kombitsad ajanud meie hinge, vaimu ja kehasse, mis manipuleerib meiega nii, et me sellest ise arugi ei saa ja mis on hõivanud meie elud, vaba tahte ja teinud peaaegu olematuks vaimse ning vaba liikumisruumi.

Inimesed eemalduvad meediaruumist, et mõistust alles hoida

Ma täiesti mõistan neid, kes enam ei loe lehti, ei vaata televiisorit, ei kuula raadiot. Inimesed tahavad säilitada veel viimset, mis neile on jäänud – tervet mõistust. Sest nad on aru saanud, et iga kord, kui nad avavad mingi meediakanali, indoktrineeritakse neile mingeid ideid või mõtteid, mis ei ole päriselt nende omad. Kus kaasamõtlemine on raskendatud, sest paljude endi sisemine moraal ja eetika ei võimalda jagada ajakirjanike poolt väljendatud maailmavaadet ja pidev halvustamise ja näpuganäitamise õhkkond tekitab stressi.

Paradoksaalsel kombel on meedia selles, et nende tarbijaskond on vähenenud, ise süüdi. Arvates, et tarbija vajab vaid higi, verd ja pisaraid, on meedia sellest lähtuvalt üles ehitanud kogu turundusstrateegia ( ja mitte ainult meil vaid igal pool maailmas).

Samas võitlevad needsamad ühiskonnad, kelle stabiilsuse teenistuses meedia peaks ju olema, kõikvõimalike vägivallailmingute, narkootikumide, hedonistliku elupõletamise, minnalaskmise ja verbaalse tigeduse ilmingutega. Aga mida me imestame, kui sedasama kõike kultiveerib meie igapäevane meediaruum meie ümber, taastoodab ise debatti ja uudiseid produtseerides kõiki neidsamu probleeme, mida silmakirjalikult justkui lahendada püüab. Valikuliselt võimendades või siis pisendades teemasid, olukordi, propagandistlikult kätte näidates suundi, kuhu peab minema, kuidas istuma, astuma või siis mõtlema. On teinud ennast selleks hea ja kurja tundmise puuks, millest süües me justkui peaksime saama targaks, aga mille viljad on mürgised ja mentaalselt surmavad.

Topeltmoraal laostab ja sunnib väljapääsu otsima

On päevaselge, et maailmas, kus inimesed järjest enam hakkavad valima füüsilist toitu, hakkavad nad valima ka vaimset toitu. Nad tahavad välja astuda sellest nõiaringist, kuhu meedia neid manipulatiivselt inimeste ürgloomust arvestades sisse meelitanud on. Nad saavad aru, kuidas neid  tänu meediale on asetatud samaaegselt nii kiusatava kui kiusaja rolli, kuidas nad mängivad kaasa etteantud mänge, teenides meelelahutusele leiba, samas alandades sellega igapäevaselt oma inimloomuse kõige üllamaid omadusi.

Ja lõpetuseks –  on väga raske võidelda koolikiusamisega ning üldse vägivallailmingutega terves ühiskonnas, kui ühest küljest me räägime lastele, kuidas peab kaaslast austama, temast ja tema arvamustest lugu pidama, samas õhtul uudistest nad aga näevad, kuidas ajakirjanik pahatahtlikult,  lugupidamatult ja karistamatult ründab, mõnitab ja kiusab oma vestluskaaslast või intervjueeritavat, nautides seejuures oma positsiooni, võimu ja üleolekut.

On väga vähe kasu lillade karude kaisutamise kampaaniast, see jääbki suures osas asendustegevuseks, kuni meie kõikehõlmav meediaruum ei alluta end vabaduse ja vastutuse tasakaaluprintsiipidele ning ei hakka andma käitumuslikku eeskuju kogu ühiskonnale.

Jõhker ja nähtav meediarusikas neljanda võimu käes levib mentaalselt nagu vähkkasvaja kogu ühiskonnas ja me jäämegi võitlema nohuga, samal ajal, kui meid sisemiselt sööb miski, mis ei anna endale aru sellest, et kui peremeesorganism on surnud, lõpeb ka tema eksistents.”

Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehes

Kommentaarid

One commentOn Helle-Moonika Helme: meediavägivallas on kõik needsamad elemendid, mida me näeme erinevates ühiskondlikult hukkamõistetud vägivallavormides  

  • Avatar

    Aga mulle Monika meeldib – nii naisena kui sõnaseadjana.

    Ja @Elmer Hill – see koolijuhataja lapse kiusamine on erand mis ei kinnita reeglit.
    Oma kooli aja jooksul olen näinud nii seda kui teist ja Monika võrdlus on pädev.

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused