26.09.2022
Helle-Moonika Helme
Kui hiinlased tahavad kedagi ära needa, siis ütlevad nad: „Ma soovin, et sa elaksid huvitaval ajal”.
Selle sõna sisustamisega on igaühel muidugi oma kogemused, kuid fakt on, et eestlaslikku rahusadamat ei leia nüüdsel ajal enam paljud. Sest elu sisustab seda omatahtsi.
Kevadtalvest alates jälitab meid sõjahirm. Mis käib lainetena olenevalt sellest, mida me igapäevaselt endale lähedale laseme.
Muidugi, inimene tasapisi harjub kõigega. Oleme praeguseks ju näinud, kuidas meie pisarad ei aita neid, kelle elu on ohus. Samuti on nüüdseks selgeks saanud, et roppude venekeelsete tekstidega särgid ei sunni ühtegi diktaatorit lihtsalt haihtuma. Ammugi ei suuda teise riigi lippude lehvitamine tuua rahu maa peale, isegi kui me oma sinimustvalge võõraste lippudega viimseni asendame ja ennast ja oma riiki ära salgame.
Ühiskond on suurtest emotsioonidest väsinud, ka viimase vindini keeratud propagandaga ei suudeta enam hoolivust üleval hoida, kõrgete arvete, pöörase inflatsiooni ja energiahindade tunnetatud paratamatus on jõudnud kõikideni.
Jumal tänatud, et meie maanurgas on siiani rahulik. Seda kummastavam on, et peaminister, kelle esmane ülesanne peaks olema oma rahvast keerulistes oludes rahustada, on alati esimesena hirmu külvamas ja sõjast rääkimas. Mis on täiesti vastutustundetu! Ühiskond on niigi stressis möödunud koroonaajast, kus absoluutselt igas uudistesaates näidati intensiivravi palateid, naturaalset süstimisprotseduuri vähemalt viis korda järjest, ilmusid tabelid nakatunute, haigestunute ja surnute arvudega ning paanikat muudkui köeti ja köeti.
Praegugi vupsab aegajalt mõnest meediamajast esile kohustuslik – appi, koroona! hüüatus, kuid näha on, et see enam ei tööta ja ka valitsejad on mõistnud, et selle kaardiga enam kedagi ei hirmuta. Nüüd on selleks tasalülitavaks kaardiks saanud sõjajokker. Ja Putin.
Tänapäeva avatud inforuumis on kõigil võimalus ennast asjadega kursis hoida, ka rindeuudistega. Kuid samas peaks kõigile jääma võimalus ja õigus ükskõik mis põhjusel ennast ärevatest uudistest kui mitte otseselt isoleerida, siis vähemalt eemal hoida. Ma olen täiesti kindel, et kui keegi saab elektriarvest peaaegu et infarkti, siis viimane asi, mida ta kuulda tahaks, on see, et me ei tohi viriseda, sest me oleme sõjas, me oleme Putini energiasõjas, me peame säästma, loobuma ja kröönima, sest me oleme sõjas, sõjas, sõjaaaaaas!!!
Ega inimesed rumalad ei ole. Nad saavad väga hästi aru, kui suured protsessid on käest ära. Ja et keerulised ajad koputavad uksele.
Aga peaministri ülesanne ei peaks olema iga kord, kui Reformierakonna reiting langeb, selle tõstmiseks otsima üha uuesti võimalusi, kuidas jälle triviaalselt üle korrata – Putin on oht Eestile!
Muidugi on! Kes vähegi maailma asju jälgis, teadis seda juba ammu. Ja teab ka, et need, keda me oleme pidanud oma liitlasteks ning sõpradeks, on sellesama Putiniga kas ahnusest või naiivsusest pikka aega ohtlikke mänge mänginud.
Needsamad reformierakondlasedki on soovinud veel hiljuti Venemaaga viisavabadust, äraandlikku piirilepingut, sõelunud Moskva vahet käia ja kooganud kaasa Venemaa positiivse hõlvamise poliitikale. Ja nüüd loodavad nad nagu setu sea seljas ratsutades sedasama Putinit pidevalt rahva hirmutamiseks kõikvõimalikul moel ära kasutada, et võimul püsida.
Olukorras, kus Eesti riigi ja rahva ees on nii palju eksistentsiaalseid väljakutseid, on see lihtsalt traagiline. Kui Kaja Kallas ei suuda kasutada olukordi, mida ametikoht talle võimaldab ära selleks, et niigi stressis ühiskonda rahustada, inimestele ammendavaid selgitusi ja vastuseid anda, vaid avab suu ainult paanika külvamiseks ja hirmutamiseks, siis on ta oma ülesannetest küll täiesti valesti aru saanud.
Kolmapäevases Riigikogu infotunnis püüdsin anda talle võimaluse vastata haiglajuhtide appikarjele. Nimelt on kõrgetest energiahindadest tulenevalt haiglate halduskulud viimaste kuudega kasvanud ülisuureks, ulatudes miljonitesse ning haiglatel pole enam väga palju valikuid, haiglajuhid on olukorras, kus see raha tuleks võtta inimeste ravimise ja tööjõukulude arvelt. Mis on täiesti pretsedenditu!
Ma mõistan, et suures eneseupitamise ning eelkõige välismaalt tunnustuse saamise tuhinas ei jätku Kaja Kallasel aega kõigi kohalike hädasolijatega kohtuda ja neid ära kuulata, mistõttu püüdsin vahendada ahastavat sõnumit sellelt platvormilt, mille valijad mulle on andnud.
Selle asemel, et vastata adekvaatselt küsimusele, kuidas valitsus kavatseb olukorda lahendada ja haiglatele ning meditsiinitöötajatele appi tulla, tõusis Kaja Kallas püsti ning hakkas täiesti kontekstiväliselt rääkima jälle Putinist, mobilisatsioonist Venemaal ja Putini energiasõjast. Korrutades üle ikka neidsamu kulunud ja mitte mingeid lahendusi pakkuvaid propagandapunkte. Ja nagu alati – ei mingeid vastuseid konkreetsele küsimusele. Vahel tundub, et ta ei saagi enam aru, mis riigi peaminister ta siis päris täpselt on. Ja kelle huvide eest eelkõige ta seisma peab.
Eesti ja eesti inimesed väärivad kindlasti rohkemat, kui ühte meeleheitel koduperenaist, kes üritab panna eesti rahvast vastutama eurooplaste vastutustundetu energiapoliitika eest, kes sunnib meid kaasa tegema Euroopa vasakpoolsete ideoloogilist ja ennasthävitavat rohepööret, kes jutlustab meile säästmisest ja kokkuhoiust ning kelle ainus vastus probleemidele on – kõiges on süüdi Putin! Veeretada kogu vastutus naaberriigi diktaatori peale – see ei ole kindlasti asi, mida rahvas igapäevase ellujäämise nimel rabeledes peaministrilt ootab.
Usun, et eesti inimesed on igaüks oma kodukootud ja eluterve filosoofiaga mingisse tasakaalupunkti püüdnud jõuda selles osas, mis puudutab suuri protsesse ja üritavad vaimse tervise säilimise huvides hoida otse seda elu, mis on nende lähedal ja mida nad saavad mõjutada.
Ja siinkohal on Kaja Kallase poolt kohutavalt alatu oma peaministri positsiooni ära kasutades tulla üha uuesti ja uuesti eestlasi hirmutama, paanikat külvama ning seda vähestki meelerahu, mis oleks rasketes oludes hakkamasaamise allikaks meilt veel ekstra ära võtma!
Küüniline on teha seda kõike selle nimel, et Reformierakonna langevat reitingut kuidagigi pidurdada. Ja eriti küüniline on seda teha sõjahüsteeriat üles küttes, rahvast lihtsalt ja labaselt hirmutades. Lahendusi omamata ja välja pakkumata.
Helle-Moonika Helme, EKRE Riigikogu saadik