21.09.2020
Henn Põlluaas.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas kirjutab oma arvamusloos, et Eesti kaitsevõimekuse lünkadest, õhutõrje, rannakaitse ja soomusvõimekuse puudumisest ja vajadusest need lüngad kiiresti likvideerida, on räägitud juba pikki aastaid. Sellele on pööratud tähelepanu ka NATO raames, kuid vajalikke samme ei ole kahjuks siiani astutud. Tavaliselt on ettekäändeks toodud rahapuudus, vajadus pikemalt planeerida, püsikulud ning täiesti arusaamatu väide – tegemist ei olevat prioriteetidega.
Vaatamata üha teravnevale rahvusvahelisele olukorrale, Venemaa agressiivsuse kasvule ja julgeolekuriskide kasvule, on vajalikud hanked arengukavadest lihtsalt välja lükatud ja jäetud õhku, tulevastele perioodidele. Ei ole lähtutud mitte riigikaitselistest vajadusest vaid hetkevõimalustest, võimalikke lahendusi pole otsitud ja häid pakkumisi on tagasi lükatud. See on täiesti väär lähenemine, mis mängib trumbid kätte ja on kasulik vaid meie vastastele.
Keskmaa õhutõrjevõimekuse ja rannakaitseraketisüsteemide puudumine muudab Eesti ranniku, sadamad, maismaa ja kõik olulised objektid haavatavaks ootamatule õhu- ja dessantrünnakutele. Ilma keskmaa õhutõrjet omamata ei ole võimalik konflikti olukorras üksusi formeerida, nendega manööverdada ega kaitset korraldada. See teeb võimatuks hoida avatuna logistilisi kanaleid võitlevate vägede varustamiseks kõige vajalikuga, samuti evakueerida haiglatesse haavatuid. Ka tsiviilelanikkonna varustamine on häiritud või lakkab täielikult. Soomusvõimekuse (tankide) puudumine raskendab kaitset ning vasturünnakute korraldamist, pealegi teeks õhutõrje puudumine nende rakendamise pealegi võimatuks, nagu hiljuti hangitud liikursuurtükkide ja jalaväe toetussoomusmasinate kasutamisegi. Rannikukaitse puudumine teeb Eesti kaitsetuks paljudest suundadest, rääkimata tagalaala haavatavusest meredessandi korral.
Riigikaitse arengukava aastateks 2013-2022 rääkis keskmaa õhutõrjevõime arendamise alustamisest mitte enne 2022. aastat, kuid ka praegu kehtiv, uus arengukava 2017-2026 ei too selles suhtes mingeid edasiminekuid. On selge, et praeguste vahendite juures ei õnnestukski keskmaa õhutõrjet välja arendada. Sama puudutab ka muid võimelünki.
Täna on meil aga võimalik panustada puuduvate kaitsevõimekuste loomisele. Rahandusminister Martin Helme on tulnud välja ettepanekuga panustada keskmaa õhutõrje ja rannakaitsesüsteemide hankimiseks 300 miljonit eurot laenuraha. See sisaldaks endas nii väljaõpet, radareid kui ka juhtimis- ja hooldustehnikat. Eriti kasulik on see praeguste negatiivsete intresside puhul, mis tähendab, et riik maksab tagasi vähem, kui laenu võtame. Ca viiekümne miljoni euroga, mis on Kaitseministeeriumil iga-aastaselt kasutamata jäänud, on võimalik rajada uute võimekuste tarbeks vajaminev infrastruktuur ja taristu ning katta muud püsikulud.
Kolmsada miljonit eurot on peaaegu pool meie aastasest kaitseeelarvest ning tõstaks kaitsekulutused ca 2,5-le protsendile SKT-st, mille vajadusest on ammu räägitud. Ka meie NATO liitlased on korduvalt osundanud, et praeguse kaitseeelarve raames ei suuda me oma iseseisvat kaitsevõimet piisavalt tagada. See on summa-summaarum lihtsalt liialt väike. Isegi Läti ja Leedu on meist selles ette läinud ning Leedu on endale ka keskmaa õhutõrjesüsteemid juba hankinud. Meie taevas ja rannik on aga kaitsetud.
Vajalikud hanked on võimalik läbi viia nn riigilt-riigile ostudega, mis tähendab üheltpoolt protsessi olulist kiirenemist, bürokraatia vältimist, märksa odavamaid hindu ja paremaid garantiisid. Nii, nagu me oleme näiteks hankinud vajalikku suurtükimoona Soomest ja muudki. Meil on erakordne võimalus parandada oluliselt enda sõjalise riigikaitse võimekust juba paari aasta jooksul ja astuda sellega oluline samm ka heidutuse suurendamisel. Miks seda mitte teha?
Ettepanekus võtta riigikaitse arendamiseks laenu, ei ole iseenesest midagi enneolematut. See on tavapraktika paljude riikide puhul kui on vaja teha suuremaid investeeringuid. Ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Sven Sakkov esitas eelmisel aastal analoogse mõtte keskmaa õhutõrje arendamiseks. “Olen oma varasema kaitseministeeriumis töötatud 18 aastaga näinud, kuidas käib kaitseplaneerimise protsess ja ma ei näe, et me saame praeguse baasrahastuse juures midagi põhimõtteliselt uut arendada ilma, et me olemasolevast midagi olulist maha tõmbaks. Meil on vaja lisarahastust riigikaitsele, sest meie idapiiri taga on ähvardav sõjaline oht, kes on esitanud väljakutse Läänemaailmale. Ja meie oleme selle eesliinil,” ütles Sakkov.
Kõik see ei ole uudiseks ei meie kaitseministrile ega kaitsejõudude juhatajale. Need on aabitsatõed, mida võib iga vähegi sõjandusekspert kasvõi une pealt korrata. Selmet rünnata ettepaneku tegijaid ja levitada väljamõeldisi, justkui tahaks EKRE kaitseeelarvet vähendada, peaks juba täna haarama võimalusest ja hakkama tegutsema. Planeerimiseks, või õieti selle vältimiseks, on olnud aega küll, enam seda raisata ei tohi. Seda kummastavam on kuulda täiesti sisutühje ja otsitud ettekäändeid, miks me ei peaks enda kaitsevõimet tugevdama. Eriti tänases julgeolekupoliitilises olukorras.
Kaitseministri väide, et peaksime säilitama eelmise, 2019. aasta taseme ei kannata vähimatki kriitikat. Alles eelmisel aastal tunnistas ta ise, et: „uute võimete arendamine tänase kaitse-eelarve taseme juures võimalik ei ole. Ma ei näe ka võimalust, et keskmaa õhutõrjesüsteemi tagavad meie NATO liitlased, see on osa meie enda esmasest kaitsevõimest.“ Ometigi tõrjub ta koos kaitsejõudude juhatajaga raha, millega uusi võimeid arendada ja mida lausa kandikul pakutakse.
Meie naabrid, Soome ja Rootsi, tõstavad oma kaitse-eelarvet. Kui Eesti kaitse-eelarve tõstmisest ja hädavajalikest lisainvesteeringutest keeldutakse vaid seetõttu, nagu Luik on varem öelnud, et EKRE tuleb riigikaitsest eemal hoida, siis on see äärmiselt vastutustundetu ja lubamatu.
Pelgalt see, nagu Luik soovitab, et me rõhutaksime sõnades oma kaitsevõime tugevust, ei tee meid reaalsuses sugugi tugevamaks. Vaenlast sellega ei peta, nad teavad niigi, mida me suudame ja mida mitte. Küll aga halvavad sellised võimelüngad meie kaitsevõime ja NATO liitlaste siiasaabumist võimaliku konflikti korral. Ei ole vist vaja öeldagi, kes selle üle kõige rohkem rõõmustab.
Henn Põlluaas, riigikogu esimees (EKRE)