18.01.2022
Ukraina ootab Euroopalt toetust. Pilt on illustratiivne.
Riigikogu võttis teisipäevasel istungil vastu 28 riigikogu liikme esitatud avalduse Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks, milles kutsutakse kõiki riike üles tingimusteta toetama Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. EKRE poolt võttis sõna EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Henn Põlluaas.
“Riigikogu avaldus Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks on vajalik ja asjakohane. See pitseerib Eesti positsiooni ja annab selge signaali, et me seisame vankumatult rahvaste enesemääramisõiguse, rahu, oma sõprade ja liitlaste eest.
Ometi ei taha ma keskenduda mitte avaldusele, vaid tuua esile, millega meil on tegu, kui räägime Vene Föderatsioonist.
Tegemist on riigiga, mis on hüljanud rahvusvahelise õiguse ja kokkulepped ning asendanud need ähvarduste, ultimaatumite ja agressioonidega. Venemaa sõjaline jõud on suurem kui aastakümneid tagasi. Ja seda vaatamata asjaolule, et riigi majandus on stagneerunud, vähe on toimivaid valdkondi peale loodusvarade kaevandamise ja ekspordi. Kogu süsteem on korrumpeerunud ja selles domineerivad ebatõhusad riigile kuuluvad või riigi kontrolli all olevad ettevõtted. Rahvusvahelised sanktsioonid piiravad juurdepääsu kapitalile ja tehnoloogiale. See pärsib ka sõjalist arengutegevust.
Läänes on eeldatud, et Venemaa suutlikkus ja vaenulikkus väheneb, sest nende ressursid agressiivse välispoliitika jaoks on vähenemas. Kuid see on Venemaa alahindamine. Venemaa võib olla „allakäiguriik”, kuid tema majanduslik ja sõjaline potentsiaal on endiselt märkimisväärne.
Vene majandus, nii nõrk kui see ka pole, on suurem ja vastupidavam, kui tihti arvatakse. Sageli rõhutatakse, et Venemaa 1,5 triljoni dollari suurune SKT on võrreldav Itaaliaga. Ameerika analüütikute, Kofmani ja Kendall-Taylori sõnul on see arvutatud turu vahetuskursside alusel. Ostujõu pariteet tõstab selle 4,1 triljonini, mis muudab Venemaa suuruselt teiseks majanduseks Euroopas ja kuuendaks maailmas. Kumbki meede pole täpne – üks on alahinnatud, teine ülehinnatud, kuid võrdlus näitab, et Venemaa majandus polegi nii väike ja tähtsusetu. Kuid eelkõige on Venemaa ettearvamatu ja sõge sõjaline jõud.
Venemaa on USA peamine konkurent tuumarelvastuse alal. NATO kõrval on neil Euroopa tugevaim sõjavägi, mida on alates 2008. aastast reformitud ja kuhu on tugevalt investeeritud. Armee ümberkujundamine jäeti läänes enne 2014. aastat tähelepanuta, mis selgitab, miks Venemaa sõjalised sammud Ukrainas ja Süürias tulid paljudele üllatusena. Vene sõjavägi on aastakümnete kõrgeimal valmisoleku, liikuvuse ja tehnilise võimekuse tasemel. Peame arvestama ka Venemaa erivägede, palgasõdurite ja võimeka sõjaväeluurega ning nende kosmose- ja kübersõjavõimekusega. NATO on tehniliselt ja arvudes muidugi tugevam, kuid see ei taga võitu ega võimet Venemaad heidutada kõigis võimalikes konfliktides.
Seega, Venemaa sõjaline oht ei ole Ukraina sõja algusest ja Krimmi okupeerimisest vähenenud, vaid kasvanud. Kahjuks vähenesid aga Washingtoni poolt sellega toimetulemiseks eraldatud rahalised vahendid, sest Bideni administratsiooni pööras pilgu Hiinale. Alates 2020. aastast on USA vähendanud toetust Euroopa heidutusalgatusele, ehk USA sõjalisele kohalolekule Euroopas, 19 protsenti. Selle raha suunamine Ida-Aasiasse, ei muuda sõjalist tasakaalu Hiina suhtes, kuid tekitas tarbetuid riske Euroopas.
Rääkides Eestist, ei saa rahul olla valituse poolt hiljuti heaks kiidetud Riigikaitse arengukavaga aastani 2030, milles kavandatud sammud ei kajasta adekvaatselt tänaseid ohtusid ja meie kaitsevajadusi. Kui me kavatseme end kaitsta, siis tuleb see ümber vaadata. Kohe!
Venemaa eesmärgiks on NATO lõhkumine, Euroopa julgeolekuarhitektuuri lammutamine ja Ida-Euroopa allutamine Kremli diktaadile. Ehk teisisõnu Vene impeeriumi taastamine ja mõjusfääride taasloomine. Ukraina hävitamine, mis ei olevat isegi riik, on siinkohal vaid üks etapp.
Putin ei taha minna ajalukku presidendina, kes „kaotas“ Ukraina ja talle on selge, et Suur-Venemaa ei teostu diplomaatilisel viisil. Ta näeb lahkumises Afganistanist USA nõrkust ning soovimatust sattuda uuesti välismaisesse sõjalisse konflikti. Euroopa Liitu ja NATO Euroopa liikmeid ei võta ta tõsiselt, sest seni on Venemaa tegudele reageeritud peaasjalikult vaid näpuviibutamisega. Putini meelest ongi sobiv hetk enda tahtmiste realiseerimiseks käes.
Kremli arrogantsust ja agressiivsust on võimaldanud lääne naiivsus, majandushuvidest tingitud järeleandlikkus ja argus astuda Putinile vastu. Nüüd on küll silmad avanenud, kuid teatud võbelusi näeme me endiselt. Müncheni ja Jalta hingus ei ole veel päriselt kadunud.
Oma geopoliitiliste eesmärkide elluviimiseks on Venemaal vaid lühike ajahetk, enne kui kevadsulad Ukrainas teevad laiema ofensiivi raskeks. Järgmine aken avaneb suve hakul. Seetõttu on võimalik, et näeme Putini ähvardatud tehnilis-sõjalisi samme juba lähinädalate jooksul. Selleks ei ole aga Ukraina piirile koondatud veel kogu vajaminevat jõudu, mehi, tehnikat, juhtimisstruktuure jne, kuid me näeme, kuidas nende hulk järjekindlalt kasvab.
Õnneks on jõutasakaal kiirelt muutumas Kremlile ebasoodsas suunas. NATO, aga ka teised Euroopa riigid on peale Krimmi annekteerimist, president Trumpi jõulist survestamist ja Putini ähvardusi asunud kaitsesse ja koostöösse panustama oluliselt tõsisemalt kui varem. Võtmesõna on heidutus.
Kremli ultimaatumid on tagasi lükatud nii NATO kui USA poolt ja lubatud vastata agressioonidele kõige karmimal moel. Ma loodan, et siin enam mingeid tagasilööke väiksemate riikide arvelt ei tule. Me kõik loodame.
Mida edasi, seda raskem on Kremlil suruda Euroopale peale enda hullumeelseid ambitsioone, kuid sel ei pruugi tähtsust olla. Tagasiteed on raske näha, sest Kreml esitab läänele teadlikult vastuvõetamatuid nõudmisi ning Vene meedia kajab USA ja NATO süüdistamisest ja sõjatrummide põrinast. Selline käitumine ei räägi soovist leida rahumeelset lahendust. Kõik sõltub sellest, mida Putin oma kindralitega otsustab. Täna lõplikku otsust ilmselt veel pole.
Meid kõiki – Eestit, NATO-t, Ukrainat ja paljusid teisi demokraatlikke riike ähvardab üks ja ühine vaenlane. Me peame säilitama oma ühtsuse ja tugevdama enda kaitsevõimet. Järeleandlikkusel, argusel ja kompromissidel ei ole siin kohta. Venemaa loobub oma hulludest vallutuskavadest vaid siis, kui ta teab, et selle hind on suurem kui ta on nõus maksma.
Ja muuseas, lisaks Ukraina toetusavaldusele peaks Eesti tegema ka ettepaneku Vene Föderatsiooni taas väljaheitmiseks Euroopa Nõukogust.”
Henn Põlluaas, EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees