Henn Põlluaas: EKRE üritab peatada eesti rahva genotsiidi

Henn Põlluaas

EKRE fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas pidas kolmapäeval ÜRO rändeleppe rahvahääletusele paneku eelnõu esimesel lugemisel pika ettekande, mis väärib täiesti läbilugemist.

„Head kolleegid! Teema, millest me täna rääkida tahame, ja ettepanek on ääretult oluline: ÜRO rändelepe ja selle rahvahääletusele panek. Ma teen väikese ülevaate, kuidas see teema meile üldse siia lauale on jõudnud.

See saaga on ausalt öeldes ülimalt häbiväärne. Eelmise aasta märtsis käis välisminister Mikser väliskomisjonis seda teemat “tutvustamas”, jutumärkides, sellepärast, et ÜRO rändeleppe teema oli peidetud Euroopa Nõukogu teemapunktide vahele sugugi mitte ÜRO teemana, millest ta libises sujuvalt üle, väites, et tegemist on täiesti formaalse ja mitteolulise asjaga, millest Eestile mingeid kohustusi ei sünni. Ta kinnitas, et läbirääkimisi hakatakse alles pidama ja lubas väliskomisjoni ja Riigikogu hoida asjadega kursis.

Paraku järgnes sellele täielik vaikus, läbirääkimisi küll peeti, aga Riigikogu ei vaevutud sellest informeerima, kuni oktoobris võtsime EKRE fraktsiooni poolt teema Riigikogus üles. Me hakkasime küsima, et teatavasti lepe olevat allkirjastatud juba suvel, aga millised on siis Eesti seisukohad?

Tükk aega hämati, lõpuks oldi sunnitud tunnistama, et tõepoolest, kõik on kokku lepitud. Mikser väitis, et Riigikogu väliskomisjon on ju sellele heakskiidu andnud, sest tema käis isiklikult seda tutvustamas. Seda, mida tutvustamas käidi, polnud toona olemaski. Ja te mäletate kõik väga hästi, kuidas meile ja ka Eesti avalikkusele kinnitati, et tegemist ei ole absoluutselt millegi olulisega, et need punktid ei ole siduvad, mis selles leppes on.

Rändepakti tõlge on väär

Nii EKRE kui väliskomisjon nõudsid rändepakti eesti keelde tõlkimist ja selle avalikustamist. Sellega venitati väga pikalt, kuni lõpuks tehti see ära ja mis me sealt siis leidsime? Kui võrrelda originaaltekstiga, siis tegelikult oli toimunud täiesti selge võltsimine.

Rändepakti nimi, mis ongi tegelikult rändelepe, oli väga häguselt eesti keelde tõlgitud – ränderaamistik. Üheski ÜRO ametlikuks keeles sellist nimetust ei ole. Leppes oli üle 20 commitment’i, kohustuse, mis oli eesti keelde tõlgitud: me võtame endale pühendumuse. Kõikides teistes keeltes on see täiesti selgelt tõlgitud kohustustena, aga meile väidetakse, et kohustusi ei ole võetud.

Ja mida see lepe siis endast kujutab? Mul on väike kokkuvõte nendest erinevatest kohustustest, mis me siis võtame. Põhimõtteliselt kujutab kogu pakt endast salakavalat immigratsioonipumpa, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas.

Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellel tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui inimõiguste deklaratsioon räägib inimesest ja Genfi pagulaskonventsioon pagulastest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant, kellele tagatakse pea samad õigused.

Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile isikut tõendavad dokumendid, viisad, tagada perekondade taasühinemine ehk järgitulek ning kõik õigused: eluase, haridus, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaalsed toetused, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne.

Tohutult kohustusi, mis võtavad riigilt iseotsustamise

Vastuvõtvad riigid peavad suurendama migrantide mõjuvõimu ühiskonnas, mida see siis ka ei tähenda, ning nn mitmekesisuse aktsepteerimist. Kallale minnakse ka sõnavabadusele. Vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama ehk teisisõnu, kehtestama tsensuuri ja meelsuskontrolli.

Kõik toetused tuleb ära lõigata ajalehtedelt, kes seda ei järgi. Soodustama peab teadusuuringuid, mis näitavad immigratsiooni positiivses mõttes. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Immigratsioon kuulutakse üdini positiivseks ja edasiviivaks nähtuseks, samal ajal aga ei tooda dokumendis välja mitte ühtegi massiimmigratsiooniga kaasnevat negatiivset tagajärge sihtriikidele ega samme selliste tendentside vältimiseks.

Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõpeb sõnadega “vastavalt rahvusvahelistele normidele”, ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Pealegi öeldakse paktis, et tegemist on vaid verstaposti, mitte jõupingutuste lõpp-punktiga. See on vaid üks samm sellel teel. Ja me oleme näinud küll ja küll, kuidas Euroopa niiöelda rahvusvahelised normid on muutunud rahvusvahelisteks reegliteks ja kohustuseks, millest enam ei saa üle ega ümber mitte ükski riik, eriti need riigid, kes on nii-ütelda vabatahtlikult need kohustused endale võtnud.

Tulemas on sadu miljoneid

Meile räägitakse, et EKRE ja rahvuskonservatiivid õhutavad paanikat. Keegi ei tule ütlema, mis te räägite! Aga eelmine aasta näiteks vahendas Die Welt uuringut, mis viidi läbi 10 Sahara-taguses Aafrika riigis, kust on pärit enamik Euroopasse saabunuid Aafrika migrante. 75% Ghanas küsitletutest, Nigeerias 74, pooled vastanutest Keenias, Tansaanias, Senegalis ja Lõuna-Aafrikas soovivad oma kodumaalt lahkuda, emigreeruda Euroopasse. Ligi 40% Senegali, Ghana ja Nigeeria vastanutest soovivad teha seda juba järgmise viie aasta jooksul.

Täna elab Aafrikas enam kui miljard inimest, aastaks 2050 elab seal juba enam kui 2 miljardit inimest ja kui pooled neist tahavad tulla Euroopasse, siis kujutage ette, Euroopa 500 miljoni vastu miljard ainuüksi Aafrikast ja kui palju siis veel mujalt. Ega Aafrika pole ainuke, kuhu siia tullakse.

Nii et tegelikult on tegemist täiesti selgelt Eesti riigi ja rahva huve riivava leppega, mis on täiesti otseselt ka meie põhiseaduse vastane, sest tühistab sisuliselt sätte meie põhiseaduses, kus on öeldud, et Eesti riik loodi Eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks. Selles olukorras ei ole enam võimalik säilitada eesti keelt, rahvast ega kultuuri.

Valitsus valetab igas asjas

Ja kõige piinlikum on see, et seda häma ja valet on aetud pidevalt, see viis ka valitsuskriisini. Kui valitsus ei olnud võimeline võtma ÜRO rändeleppega liitumise asjus otsust vastu, siis sokutati see n-ö Riigikogule. Me teame, kuidas see siin Riigikogus läbi suruti. Aga tegemist oli avaldusega, mitte Riigikogu otsusega ja avaldusel ei ole absoluutselt mitte mingisugust õiguslikku jõudu. Ja ka see avaldus võeti vastu ainult tänu Reformierakonna kahepalgelisele käitumisele, kes lihtsalt tõmbasid saba jalge vahele ja kadusid siit saalist nelja tuule poole.

Ainukene, kes tegelikult on valitsuse seisukohti toetanud, et tegemist justkui ei olevat kohustustega, on õiguskantsler Ülle Madise, kuid temast me teame kõik suurepäraselt, et ta ei anna mitte erapooletuid õiguslikke hinnanguid, vaid pigem poliitiliselt kallutatud, tellimuse peale tehtud analüüse ja vastuseid.

Justiitsminister küsis väga mitmetelt Eesti rahvusvahelise õiguse asjatundjatelt ja büroodelt seisukohta selle kohta ja kõik jõudsid üheselt tulemusele, et ÜRO rändelepe on norme loov ja see on kohustuslik. Kõik need aspektid, mis ma siin ette lugesin teile, meil ei ole mitte mingisugust suveräänset õigust enam midagi muuta või vastu hakata, kui me oleme nendega leppinud ja heaks kiitnud.

Kõige häbiväärsem on see, et valitsuse otsus puudub, kes peaks välispoliitikaga tegelema ning Riigikogu avaldusel ei ole mingisugust õiguslikku alust, kuid sellele vaatamata andis välisminister Mikser korralduse meie ÜRO saadikule see lepe heaks kiita.

Kogu selle hukatusliku protsessi taga on seisnud üliaktiivselt Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Aga siin ei ole ka midagi imestada, sest nende esimehe poolt väljaöeldud ametlik doktriin kõlab ju väga lihtsalt: rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia. Ja selle düstoopia ja ebainimlikkuse hävitamisega ongi siin tegemist.

Rahvalt võeti õigus kaasa rääkida

Põhiseadus ütleb, et kõrgeim võim Eestis on rahvas. Ja see on meile kõikidele kohustuseks, sellest ei saa üle ega ümber. Ja rahvas on täiesti selgelt ÜRO rändeleppega liitumise vastu, küsitluste järgi ligi 75% meie inimestest ei toeta seda. Sellega liitumine on kõige räigem demokraatia rikkumine, mis toob kaasa järjekordse sammu meie suveräänsuse ja meie rahva kadumise poole. Just selle tõttu ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tulnud välja eelnõuga, Riigikogu otsuse eelnõuga panna ÜRO globaalses rändepaktis osalemise küsimus rahvahääletusele.

Iga iseseisva demokraatliku riigi kodanike üheks kõige olulisemaks õiguseks on otsustada, keda ja mis tingimustel soovida oma kaasmaalasteks ja kodanikeks, see tähendab, keda lubada oma riiki ja kuidas välismaalasi kohelda. ÜRO globaalne rändepakt tekitab Eestile tulevikuks moraalseid ja poliitilisi suuniseid migratsiooni käsitlemiseks, riivates sellega otseselt Eesti Vabariigi suveräänsust.

Seega on ÜRO globaalse rändepaktiga ühinemine või mitteühinemine ühtaegu väärtusküsimuseks, kuna mõjutab mitte ainult meie, vaid ka meie järeltulevate põlvede elu täiesti otseselt, aga ka põhiseaduse alusprintsiipide riive lubamise küsimus. Sedavõrd põhimõttelise küsimuse puhul ei tohi ühiskonda poliitilise otsuse tegemisest kõrvale jätta, nii nagu seekord järjekordselt tehti. Tegemist on väärtusotsusega, mille puhul ei ole vajalikud sügavad eriteadmised, vaid meie rahval on selleks olemas piisav küpsus, piisav ajalooline kogemus, piisav tarkus teada ja tunda, mis on meile hea, mis on meile ohtlik ja mis võib saada meie lastele, lastelastele täiesti fataalseks.

EKRE soovib rändepakti küsimuses rahvahääletust

Demokraatlikus ühiskonnas on rahva hoiak ja tahe poliitiliste lahenduste aluseks ja meie, kes me siin esindame rahvast, peame tegema seda ka tegudes, aga mitte ainult sõnades. Ja täiesti loogiline on, et siis kõrgeim riigivõim ehk rahvas teostab enda tahet läbi rändepakti referendumi. Ja seetõttu ongi meil ettepanek  korraldada rahvahääletus ÜRO globaalses rändepaktis ja hääletamissedelile kanda küsimus “Kas pooldate Eesti Vabariigi osalemist ÜRO globaalses rändepaktis?” ja lahtrid vastustega “jah” ja “ei”. Midagi muud keerulist sellega ei ole.

Aga üks väike aga on tõesti, mida ilmselt võib-olla keegi siin ka küsib. Meie eelnõu ettepanek oli viia rahvahääletus läbi koos Riigikogu valimistega 3. märtsil. Me esitasime selle eelnõu juba novembris ja see oleks andnud seaduse järgi, kui seda oleks menetletud, piisava aja, mis seaduses on ette nähtud, ehk kolm kuud referendumi korraldamiseni otsuse vastuvõtmisest. Paraku on aga seda eelnõu marineeritud siiamaani, seda ei ole lauale pandud.

Nüüd lõpuks jõudis see ka komisjoni ja täna siia ning kolme kuud enam Riigikogu valimisteni ei ole. Sisuliselt ei ole seda referendumit võimalik selle tähtajaga läbi viia. Aga kuna sellel on kaks lugemist, siis vahepeal on võimalik viia sisse parandus, et mitte viia referendumit läbi 3. märtsil koos Riigikogu valimistega, vaid hoopistükkis Euroopa Parlamendi valimistega mai lõpuks, ja selleks on meil piisavalt aega, et see korraldada.

Rändepakti tagasi lükates jääme oma maal peremeesteks

Nii et ma loodan, et te tõepoolest näitate, kelle poolt te nii saadikutena kui erakondadena seisate. Kas te hoolite Eesti rahvast, meie tulevikust, meie lastest, lastelastest või jätkate lihtsalt endist teerulliga ülesõitmist omaenda rahvast, kas te peate kohaseks lihtsalt kellegi välismaise nõuandja ja jumal teab kelle heakskiitu, kes on liberaaldemokraatliku rahvusriikide hävitamise plaaniga kaasa läinud või sirgeselgsust ja otsustate, et meie oleme selle riigi peremehed, meie ise otsustame, meie ise teame, mis on meile hea?

Ja kui me vaatame, et selle leppega ei ole mitte liitunud kõik riigid, vaid selle leppe on tagasi lükanud nii USA, Jaapan, Austraalia jne, siis on tegelikult täiesti naeruväärne eeldada, et nende riikide rahvusvahelise õiguse asjatundjad ei jaga mitte midagi, ei saa aru, et tegemist on ühe tühise paberiga, mis ei pane meile mitte ühtegi kohustust ja see on lihtsalt deklaratsioon. Ja et meie mõned tarkpead on targemad kui teiste riikide asjatundjad.

Mõelge sellele, sest tegelikult ka meie asjatundjad ütlevad, et me ei tohi rändeleppega ühineda. See on üks momentidest, mis tegelikult saab olema meie Eesti riigi saatuse juures ääretult oluline. Meil on läbi ajaloo olnud küll väga uhkeid ja võidukaid hetki, meil on olnud ka häbiväärseid ja inetuid hetki ja see, kui seda lepet ei saadeta referendumile, kui rahval ei lasta otsustada oma tuleviku üle, siis on see üks mustemaid, hirmsamaid, piinlikumaid ja häbiväärsemaid hetki, millesse kõik need, kes seda eelnõu ei toeta, on andnud enda osa. Mõelge, kuidas te enda lastelastele kunagi silma vaatate! Aitäh!“

Kommentaarid