Henn Põlluaas: mis toimus tegelikult rändepakti vastasel meeleavaldusel?

Henn Põlluaasa sõnul õhutavad Postimees ja Aivar Pau teadlikult vaenu.

EKRE aseesimees Henn Põlluaas võtab sõna vastuseks Postimehes ilmunud Aivar Pau räigele laimuloole.

„Toompeal toimunud ÜRO rändepakti vastase meeleavaldusega seoses on meedia üle külvatud EKRE-t taunivate ja hukka mõistvate kirjutistega, kus tegelikud sündmused on moonutatud ja läbi põimitud otsese vale ja demagoogiaga.

Nii avaldas näiteks Postimees Aivar Pau paskvilli, kes omistas minule kuritegu, mida ma ei ole sooritanud ja mille kavatsust mul ei ole iialgi olnud. Ma olevat teinud oma kõnes kihutustööd „tappa oma poliitilisi oponente, tappa oma kaasmaalasi, tappa oma riigijuhte“. Tegemist on räige ja otsese valega. Igaüks, kes soovib, saab minu kõnet internetis vaadata. Mis toimus sel päeval aga tegelikult?

Vaatamata ülilühikesele etteteatamisajale ning tööpäevale tuli kohale ligi tuhat rändeleppega mittenõustuvat inimest. Juhtsotsid Ossinovski, Mikser, Padar, Kõva, Jürgenstein, vastne siseminister Katri Raik, Rene Tammist jt nõudsid ühel pool lava endale sõna andmist ja samal ajal tungis momenti ära kasutades ilmsete joobetunnustega Indrek Tarand teiselt poolt lavale. Ilmselgelt oli tegemist etteplaneeritud aktsiooni ja tähelepanu kõrvaletõmbamisega sotside poolt.

Rahvas ei tahtnud sotsidele sõna anda

Hoolimata asjaolust, et EKRE nõunik Urmas Espenberg oli hetk enne seda rahvalt küsinud: kas anname sotsidele sõna ja rahvas skaneeris: „Ei anna!“, hüüdis Tarand „Ma võtan siis ise!“ ja väänas jõudu kasutades Martin Helmelt mikrofoni käest ning hakkas sellesse kõva häälega karjuma. Seejärel hüppas „Valige sotse!“ karjuv Tarand lavalt alla ning hakkas rapsima, osutades vastupanu neile, kes tahtsid korda taastada ja varastatud mikrofoni tagasi saada (mille ta muuseas ära lõhkus).

Loomulikult tekitas see kohalolijates pahameelt. Ümbritsevad inimesed tõmbasid ta eemale, Tarand libastus ning keegi tonksas teda jalaga tagumikku. Mitte mingit käte ja jalgadega jõhkrat ja grupiviisilist peksmist, milles Tarand ja oponendid hiljem EKRE-t süüdistasid ei toimunud. Selle kohta on olemas videomaterjal, kust kõik võivad näha, mis toimus ja kuidas korrapidaja eemaldas üritust takistada püüdnud ja korda rikkunud Tarandi miitingult ning andis politseile üle. Tarand irvitas rahulolevalt.

Aga kust me teame, äkki oli ka jalahoop tagumikku provokatsiooni osa? Ajanud inimesed keema, hiilisid sotsid minema ja asusid meediasse paiskama valesid EKRE hirme õhutava ja vägivaldse meeleavalduse kohta. Mingit mäsu sotsidest kaikameestel aga korraldada ei õnnestunud ja meeleavaldus kulges rahulikult lõpuni.

Tarand tegutses igas asjas läbimõeldult

Tarand laskis endale joobetesti teha. Normaalsele inimesele ei tuleks  see pähegi. Seegi näitab, et tegemist oli ette planeeritud provokatsiooniga. Kui aga politsei väidab, et Tarand oli kaine, siis on võimalik, et tal oli narkojoove. Miks seda testi ei tehtud? Tarand on ka varem politsei poolt kaineks tunnistatud, kuigi pealtnägijate sõnul on ta purjus olnud, näiteks 2009, kui ta Keskerakonna üritusele tungides väänas mikrofoni Kadri Simsoni käest. Purjuspäi tülinorimisega on eurosaadik kuulsaks saanud isegi Strasbourgis.

Piinlik oli kuulata sotside õigustusi enda kaasajooksiku käitumisele ning meeleavaldusel osalenud inimeste süüdistamist vägivallas, EKRE-t vägivalla toomises Eesti poliitikasse ja Toompeale, justkui inimesi oleks pekstud, veri voolanud ja mõni peaaegu et ära tapetud. Ei lugenud seegi, et Tarandit sakutanud isik ei olnud isegi mitte EKRE liige. Heideti ette loosungeid, mille seas paistis silma kohale toodud “Reeturite võllapuu”, kuhu oli köie otsa riputatud köögimikser.

Tegemist oli inimeste endi valmistatud ja kaasa toodud plakatitega, millega nad väljendasid enda suhtumist rahvuslikud huvid reetnud poliitikutesse. Sotside tuline meelepaha on vaid teesklus, sest samasuguseid loosungeid on nad ise kasutanud ja eeskuju andnud. 2012. aastal korraldati kampaania „Aitab Valelikust Poliitikast“ raames protestiaktsioone, kus lehvitati plakateid kirjadega „Ansip võlla“ ja „Savisaar võlla“. AVP sündis sotside tagatoas ja sellega olid seotud Lauristin, Ossiniovski, Meikar, Tarand jne., need samad tegelased, kes täna näitlejameisterlikkult hukkamõistuks silmi pööritavad.

Tarand tegi vahejuhtumi kohta politseisse avalduse, väites, et ta on füüsilise vägivalla ohver.  Samas oli ta eelnevalt ERR-ile antud intervjuus kinnitanud, et toimunud rüseluses ta viga ei saanud. „Ei, ei. Ma olen väga osav selles küsimuses,“ sõnas Tarand. Politsei alustas kriminaalmenetluse. Ka Konservatiivne Rahvaerakond esitas politseile meeleavaldust takistama tulnud ning vägivaldselt mikrofoni röövinud Tarandi kohta avalduse, see lükati aga tagasi. Põhjendus oli absurdne: tegemist polnud takistamisega, vaid oma sõnavõtuga sai Tarandist koosolekul osaleja.

Provokaator hakkas hiljem EKRE-t ähvardama

Vähe sellest, Tarand esitas Päevalehes mitmele tuntud konservatiivile valesüüdistuse vägivalla propageerimises ja tegi neile sisulise tapmisähvarduse: „Kindlameelselt vägivalda propageerivate liidrite (Helmed, Põlluaas, Ernits, Vooglaid, Järvi jne) jaoks on mul ka üks mõte. Nimelt oli Ernst Röhm kaunis efektiivne rünnakrühmlane. Kuid mis temast sai? Jah, tõepoolest- ta tapeti…Teile hetkel näib, et olete toredal kursil, paljud vanemas keskeas mehed järgivad teid vaimustusega ning elavad kaasa. See ei kesta igavesti nii. Teilgi, liidrid, võib vabalt juhtuda samuti kui läks Lavrenti Berial.” Nii Röhm kui Beria lasti maha, see võib vabalt ka teiega juhtuda, ähvardas Indrek Tarand. See pole esimest korda, ta on ka varem ähvardanud rahvuslased kuklalaskudega tappa. Paraku ei politsei ega meedia ei ole nendele ähvardustele reageerinud. Oleks aga hea teada, kas tegemist on järjekordse joobes inimese ärplemisega või peaksime me tõesti oma julgeoleku pärast muret tundma? Siinkirjutaja autol on igatahes rattapoldid korra juba lahti keeratud.

Peavoolumeedia ja poliitilised oponendid läksid EKRE-vastase hüsteeria ja nõiajahiga kaasa ning ei näinud Tarandi käitumises ega isegi tapmisähvardustes midagi taunimisväärset. Provokaatorist püütakse vägisi teha märtrit ja tähelepanu asja sisult, ehk rändelepingu arutelult, hoopiski  mujale suunata. Tegemist on justkui õpikunäitega, kuidas kasutatakse sihikindlalt nn. tõe(fakti)järgset poliitikat.

Tõejärgne poliitika ulatub desinformatsioonist pooltõdede ja lausvaledeni, tähendab mängimist emotsioonidel, keskendumata tegelikele üksikasjadele ja tagamaadele, enda väidete kinnitamist väsimatu ja nüri kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Näiliselt kõrgema kõlbelise positsiooni võtmist, väitmist, et nähakse läbi vastaspoole äärmuslikkust, hirmutamisi ja manipulatsioone. Kõik need valed ja meetodid on arsenali võetud.

Kogu selle ažiotaaži juures tekkis siinkirjutajal küsimus: kui sellise intsidendi peale kulutatakse ära kogu verbaalne hukkamõistu arsenal, siis mida tehakse, kui Eestis muutub mõni demonstratsioon provokatsioonide tulemusel tõepoolest vägivaldseks, nagu näiteks Prantsusmaal? Või kui islamiterrorism ja vägivald jõuavad Eestisse?

Rahvas on sotside rändepakti vastu

Uskumatult silmakirjalik oli ka Ossinovski „murelik“ pöördumine Eesti Kirikute Nõukogu poole, milles ta valetas silmi pilgutamata, kuidas „sotsiaaldemokraadid jagavad kristluse tuumaks olevaid humanistlikke väärtusi“ Milline on tegelikkus ja tõde kristlike väärtuste jagamisega, me teame. Seda näitas suurepäraselt ka Neitsi Maarja jalgadega tagumine Eesti Rahva Muuseumis, mida sotsid kaitsesid.

Loomulikult võttis sõna ka terve hulk inimesi, kes protesteerisid EKRE-vastase hüsteeria tekitamise vastu ja mõistsid hukka Tarandi kohatu käitumise. Seda enam, et Toompea meeleavaldusel ei olnud mitte ainult EKRE liikmed, vaid esindatud oli läbilõige tervest Eesti ühiskonnast.

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel ja Turu-uuringute ASi poolt 20.-25. novembrini läbi viidud küsitlusel esitati 4-palli skaalal küsimus: “Kas Eesti peaks Teie arvates ühinema ÜRO globaalse ränderaamistikuga?” 26 protsenti vastanutest ütles “Jah” või “Pigem jah”, 56 protsenti “Pigem ei” või “Ei” ning 18 protsenti “Ei oska öelda”. Kokkuvõttes on pakti vastu 74% inimesi. Erakondliku eelistuse järgi oli selgelt leppe poolt vaid sotside toetajad, kellest 58 protsendi arvates võiks Eesti rändeleppega ühineda.

Rändepakti toetav avaldus kiideti sotside ja keskerakondlaste poolt Riigikogus rahva tahte vastaselt heaks. Kaalukeeleks sai Reformierakond, kes jättis hääletamata. Mikseri kõne, milles ta kinnitas, et Eestis pole ühtegi erakonda ega jõudu, kes sooviks massiimmigratsiooni, on naeruväärne. Tal piisaks vaid oma erakonnakaaslaste ja teiste liberaalidega peeglisse vaatamisest.

Migrantide hordid ei tule homme ega ülehomme, kuid nad tulevad. See on vaid aja küsimus. Lepe on viitsütikuga pomm, mis sokutati meie väravasse ja mis lööb kõik meie uksed ja aknad valla. Täna ei ole EKRE rändeleppes osalemise rahvahääletusele panemise ettepaneku saatus teada. Referendumi tulemuses mul vähimatki kahtlust ei ole, see aga tekitab omakorda kahtluse, et sellel ei lasta toimuda. Rahva tahtel kardetakse kõlada lasta, sest seda tuleks ju järgida.“

Kommentaarid