15.01.2021
Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa valmistumine pöördumiseks.
Opositsioon on heitnud koalitsioonile ette, et abieluteemalise rahvahääletuse peale kulutatakse 1,8 miljonit eurot. Tõepoolest, selline saab olema referendumi maksumus, kuid siin peab meeles pidama, et me saame ka elektroonilised valijanimekirjad, kirjutab Riigikogu esimees Henn Põlluaas (EKRE) Postimehe arvamusloos. See võimaldab inimestel nüüd ja edaspidi minna hääletama mitte ainult enda kodukohajärgsesse valimiskomisjoni, vaid kõikjal üle Eesti. Kindlasti oleks referendumi korraldamine koos kohalike omavalitsuste valimistega, nagu pakkus EKRE, mõnevõrra odavam olnud, kuid sellele kavale oli opositsioon tuliselt vastu.
Kui palju aga maksab obstruktsioon ehk parlamendi töö takistamine, et rahvahääletuseni, mis annaks põhiseadusliku kaitse abielule kui mehe ja naise liidule, ei jõutaks? Alustan ligi kümnest tuhandest rahvahääletuse eelnõule tehtud muudatusettepanekust. Mis on siis need olulised ja tähtsad teemad, mille üle Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Reformierakond nõuavad sisulist arutelu ja diskussiooni, mida soovitakse põhjalikult ja pikalt menetleda? Toon siin ruumipuudusel välja vaid mõned muudatusettepanekud.
Roppustest riigireetmiseni
Raimond Kaljulaid tahab rahvahääletusele saata labaseid roppusi. Veel huvitab sotse aga, kas jõulusöök peaks jääma hapukapsa ja verivorsti vaheliseks liiduks; kas ananass peab Eestis jääma pitsakatteks; kas inimene võiks abielluda lumememmega, kas vasaku käega kirjutamine peaks olema kohustuslik; kas igal eestlasel peaks olema sisemine kompass; kas isikukood peaks meestel ja naistel algama sama numbriga, et lõpetada ära sooline diskrimineerimine; kas Eesti hümn peaks olema «Hurjala jenka»; kas vesinik on perioodilisusetabeli esimene element; kas Eesti rahvusloom peaks olema mutt; kes see elab metsa sees; kas töö juures võib kukerpalle teha ja kas miski saab olla püha.
Lisaks veel ligi kuus tuhat sarnast, sotsidele üliolulist küsimust, mis näitavad suurepäraselt, et neile küll mitte miski püha ei ole. Kahjuks on vaid üksikute ettepanekute taga nimed, ülejäänud on esitatud fraktsiooni poolt, erakonna esimehe Indrek Saare allkirjaga.
Küll on aga nimed juures Reformierakonna rahvahääletuse küsimuste ettepanekutel. Keldo keelaks lastel aidata vanemaid majapidamistöödes. Everaus, Ligi ja Riisalo tahavad, et kõik Eesti vabariigi valitsuse liikmed peaksid laulma ühes laulukooris. Keldo, Randpere ja Purga küsivad, kas päikeseprillide kandmine tuleks keelustada ja arvavad, et Eestis peaks olema ainult kaks haiglat. Alender, Everaus ja Randpere leiavad, et naistel peaks olema keelatud alustada söömisega enne mehi. Ants Laaneots soovib Eesti järved veest tühjaks imeda. Johannes Kert aga keelata kollaste sokkide kandmise ja maanteedel autoga sõitmise. Hanno Pevkur tahab keemia kooliprogrammist välja rookida. Marko Torm tahab teada, kas Eestis peab keelama valge saia. Ja veel mitu tuhat samasugust suurepärast ettepanekut.
Eelpooltoodud on lihtsalt sisutud, naeruväärsed ja opositsiooni vaimset taset kuvavad näited. 99,9% ettepanekutest on samalaadsed, sekka isegi mõni üksik asjalikumgi. Esitatud on aga ka ettepanekuid, mis on kriminaalsed või põhiseaduse ja Eesti riikliku iseseisvuse vastased. Mõned neist:
Jürgen Ligi küsib, kas abikaasa peaks ikka elus olema ehk teisisõnu tahab ta lubada surnutega abiellumist. See tähendab nekrofiilia seadustamist, mis on täna karistatav ja tekitab tülgastust igas vähegi normaalses inimeses.
Kallas ja Mihkelson küsivad, kas diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu peaks olema lubatud. See on otseselt seadusevastane põhiseaduse ja rahvusvaheliste konventsioonide vastu minemine. Aga küllap see väljendab nende ja teiste äärmusliberaalide tegelikke sisemisi hoiakuid.
Lausa uskumatu on Urmas Kruuse, Jüri Jaansoni ja Ants Laaneotsa ettepanek Eesti vene võimu alla viia. Nemad küsivad, kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu? Valdo Randpere ja Jaanson tahavad anda Saaremaa ära Lätile. Reformierakond on need ettepanekud heaks kiitnud. Põhiseaduse järgi on Eesti iseseisev, sõltumatu riik, mille iseseisvus on aegumatu ja võõrandamatu ning territoorium ühtne ja jagamatu. Tegemist on selgelt Eesti riikliku iseseisvuse ja põhiseadusliku korra vastaste ettepanekutega, mis Karistusseadustiku järgi kvalifitseeruvad riigireetmiseks, sõltumata sellest, kas need võeti koalitsiooni survel tagasi või mitte.
Põhiseaduse ja inimõiguste vastaseid ettepanekuid on esitatud uskumatult suur hulk. Kõik need ettepanekud on ametlikult ja allkirjastatult esitatud põhiseaduskomisjonile arutamiseks, kuigi seadus keelab selgelt ära selliste eelnõude esitamise. Omaette teema on ka meie riiklikku julgeolekut ohustavad küsimused, näiteks Kalle Laaneti omad, kes küsis, kas Eesti peaks lahkuma NATOst ja loobuma oma liitlastest julgeoleku vallas.
Aga aitab sellest, madalamale pole enam võimalik langeda. Lähme obstruktsiooni rahalise külje juurde. Mis maksab see, kui sotsidel ja Reformierakonnal õnnestuks tõesti ligi 10 000 muudatusettepaneku hääletamisega paralüseerida pikaks ajaks igasugune Riigikogu töö? Kui seetõttu jäävad menetlemata kõik teised olulised teemad ja seaduseelnõud, ka praeguse koroonakriisiga seotud hädavajalikud ja kiired otsused? Kui Riigikogu ei ole mitme aasta jooksul võimeline vastu võtma mitte ühtegi otsust ja riigikogu muutuks järgmiste valimisteni opositsiooni raevuka revolutsiooni ja obstruktsiooni tallermaaks.
Tuginen umbkaudsele rehkendusele. Loomulikult on võimalik teha ka täpsem kalkulatsioon, kuid selleks puudub hetkel vajadus. Numbrid ja nende suurusjärk räägivad juba niigi iseenda eest.
Riigikogu 2021. aasta eelarve on 21,6 miljonit eurot. Selle sees on saadikute ja ametnike palgad ning muud kulud. 2021. aastal on kaheksatunniseid tööpäevi arvestades 2020 töötundi. See teeb Riigikogu ühe töötunni maksumuseks 10 700 eurot. Riigikogus on tööpäevad tegelikult oluliselt pikemad, kuid see-eest on ka istungivabad perioodid.
Suure saali istungid ja nende toimumine on paika pandud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Sellel aastal on kokku 29 istunginädalat. Igas nädalas on 35 istungitundi. Siia lisanduvad muidugi alaliste ja erikomisjonide istungid, kuid neid siinkohal ma ei arvesta. Keskendume ainult suure saali istungitele. Ilma erakorraliste istungite kokkukutsumiseta on 2021. aastal riigikogus võimalik pidada maksimaalselt 1015 tundi istungeid.
Opositsioon esitas abielureferendumi eelnõule 9317 muudatusettepanekut, lubades, et võtab iga ettepaneku hääletuse eel 10 minutit vaheaega. Koos muudatusettepaneku ettelugemise ja hääletusega jõuab sel moel menetleda keskmiselt viit muudatusettepanekut tunnis. Opositsiooni tahtmise järgi menetleksime nende ettepanekuid tervelt 1863 tundi ehk 53 töönädalat. Arvestades ka istungivabasid perioode, kestaks opositsiooni esitatud ettepanekute hääletamine mitu aastat.
Arvutades riigikogu istungite tunnid ümber rahasse, saame opositsiooni obstruktsiooni hinnaks 19 921 188 ehk ligi 20 000 000 eurot. Kakskümmend miljonit eurot! Ehk teisisõnu läheks opositsiooni esitatud ettepanekute menetlemine tervelt kümme korda kallimaks kui abielureferendumi korraldamine.
Tegelikult on kulud oluliselt suuremad, sest siin pole arvestatud arutelusid põhiseaduskomisjonis ega istungil ettekandjatele küsimuste esitamisele ja kõnedele minevaid kümneid tunde. Samuti nn protseduuriliste küsimuste esitamisele kuluvat aega. Seda on opositsioon juba varemgi tundide kaupa teinud. Arvestamata on ka töötunnid, mis kulutati Reformierekonna paberil ja sotside elektrooniliselt (justkui riigikogu kantselei töötajate kiusamiseks), parooli alla pandud muudatusettepanekute käsitsi ümberkirjutamiseks. Selleks, et registreerida kõik 9317 muudatusettepanekut, kulus mitmekümnel kantselei töötajal, kui iga ettepaneku vormistamiseks arvestada umbes viis minutit, kokku ligi 800 töötundi ehk ligi 100 tööpäeva. Põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolametsa hinnangul kulus vormistamisele aega pea kaks korda enam. Kui palju kõik see veel maksab?
Nali või kriis?
Nagu me põhiseaduskomisjonis toimunu põhjal nägime, võitlevad opositsioonisaadikud oma häbiväärsete ettepanekute eest fanaatilise kirega, rikkudes ja eirates protseduurireegleid ja korda, tungides vägisi põhiseaduskomisjoni esimehe kabinetti jne. Ega riigikogu saaliski pole nende käitumine parem. Sotsid aitasid hävitada esimest Eesti Vabariiki ja nendest sai juba kolmekümnendate aastate algul toore jõu sünonüüm Eesti poliitikas. Nüüd on lisandunud neile ka Reformierakond ja uued ettepanekud Eesti riikliku iseseisvuse likvideerimiseks. Putinil pole rohelisi mehikesi vaja siia saatagi, opositsioon teeb nende töö ära.
Tegemist ei ole naljaga. Tegemist on juba põhiseadusliku kriisiga. Kõik ainult selle nimel, et nende esitatud totrused läheksid ükshaaval hääletusele ja käivituks meie parlamentarismi ja riiklust lammutav stsenaarium, mida eelpool kirjeldasin. Et marginaalsete seksuaalvähemuste huvides saaks koha kätte näidata tervele Eesti ühiskonnale, kelle valdav enamus toetab ja peab abieluinstitutsiooni pühaks.
Opositsioon on valmis laskma obstruktsiooniga enam kui kakskümmend miljonit eurot vastu taevast. Ning see on nende meelest õige ja normaalne! Erinevalt SDE ja Reformierakonna esindajatest teab ilmselt iga inimene väga hästi valdkondi, kus selline summa on hädavajalik. Eriti praeguses koroonakriisi olukorras, kus iga sent on meie inimestele, majandusele ning tervis- ja sotsiaalhoiule ülioluline.
Opositsioonijuhid saatsid koalitsioonierakondade juhtidele süüdistava pöördumise, milles nõuti, et need loobuksid abieluteemalise rahvahääletuse korraldamisest. Jumal hoidku, kas opositsioonierakondade juhtidel endal ei tule pähe loobuda Eesti parlamentarismi ja demokraatiat naeruvääristavast ning rahvast alavääristavast, üle igasuguse mõistlikkuse piiride läinud obstruktsioonist! Kuhu on jäänud väärikus ja terve mõistus, vastutustundlikkusest ja riigimehelikkusest rääkimata?