Indrek Neivelt: iga päev tuleks avalikustada viimase ehk kõrgeima elektrihinna pakkuja

Ettevõtja Indrek Neivelt kirjutab sotsiaalmeedias hetkeolukorrast energiaturul, see aga pole paraku kuidagi normaalne.

“Väga hea lugu ilmus Mikk Salu sulest, mis palju asju lahti seletab. Lisaks oli reedel väga hea intervjuu, kus küsimustele vastas Sandor Liive. Paavo Nõgene tegeleb samuti õigete küsimuste püstitamisega. Oleme kõik, kellel huvi on, jällegi targemaks saanud. Aga minu arvates peaks veel sügavamale kaevama.

Oleme teada saanud, et näiteks neljapäeval oli elektrihind Soomes ja Rootsis kordades madalam kui meil. Põhjuseks see, et meil ei ole piisavalt ühendusi. Kuigi Soome lahe all olev kaabel laseb läbi kaks korda rohkem kui on Eesti tarbimine, siis ei ole see piisav. Sest ka Läti ja Leedu loodavad “vabale turule” ja odavale Skandinaavia elektrile.

See, et Soomes-Rootsis oli elekter kordades odavam kui Balti riikides, oli isegi hea. Absurdne hinnavahe kiskus kogu selle süsteemi oma hulluses alasti. Nüüd on seda kergem korda teha.

Kuna ühendusi ei ole piisavalt, siis ei saa rääkida ühisest Skandinaavia ja Balti turust. Seda lihtsalt ei ole. Ja kuna meie elektrihinna määravad gaasijaamad Lätis ja Leedus, siis tuleb selles suunas ka vaadata.

Piltlikult öeldes otsustab meie eletrihinna sellel talvel Leedus gaasiküttel töötava elektrijaama sisseostujuht. Tema otsustas gaasi hinda mitte lukku lüüa, vaid osta nn. spot-hinnaga. Samas on tema otsus ka arusaadav, kuna ta ei oska prognoosida tarbitavat gaasi kogust.

Meie ajakirjanikud võiksid Leedu gaasijaama juhtidele külla minna ja intervjuu teha. Saaksime aru, kuidas tegelikud otsustajad mõtlevad. Nad saaksid ka ise aru, kui vastutusrikkal kohal nad töötavad.

Ma kahtlustan, et nemad oma rolli meie riigi konkurentsivõime üle otsustajatena ei tunneta. Igal juhul on siin tähtis õppetund see, et meie elektri hind sõltub suuresti sellest, kas Leedu poliitikud otsustavad Valgevenest elektrit osta või mitte ja kas gaasijaama juhtkond fikseerib gaasi hinna ära või mitte.

Meie valitsus saab siin kahjuks väga vähe teha. Ja ajakirjandus saab meie naabritele selgitada nende otsuste mõju kogu piirkonnale.

Ja nagu neid absurdsusi veel vähe oleks. Neil päevadel, millal on Soome ja Eesti vahel hinnaerinevus, läheb pool sellest vahest Eleringile ja teine pool Soome võrguettevõttele. Elering teenib mõni tund 120 tuhat eurot! Ja selle eest, et meie konkurentsivõime oleks viletsam kui soomlastel-rootslastel. Tõsi seda raha saab ta kasutada ainult uute ehitamiseks ja riik sellest dividende ei saa.

Aga loogikast mina aru ei saa. Saaks aru, kui vahe oleks kuni kümme protsenti aga kui see oli peaaegu kümme korda, siis ei saa. Kui tahta elektri hinda madalamaks saada, siis siin saab seda riski maandada. Spetsialistid oskavad siin paremini selgitada aga see on koht, millega tuleks tegeleda, et hinnale lagi peale saada.

Mõeldes kiiretele lahendustele, siis alati aitaks avalikustamine. Näiteks tuleks iga päev avalikustada selle viimase ehk kõrgeima hinna pakkuja. Et me tarbijatena teaksime, kelle pakutud hind võeti aluseks hinnas, mida me tarbijatena maksame. See tekitaks suurema ühiskondliku kontrolli.

Huvitav oleks ka teada, kuidas toimub elektribörsi järelvalve. Kas kõik võimsused, mis remondis on, on remondis päris põhjuste tõttu.

Samuti oleks hea, kui kusagil oleks avalikult üleval, kuhu ja kellele meie elektri eest makstud raha läheb? Näiteks kuude lõikes. Riigieelarve on avalik ja see peaks ka avalik olla.

Need olid minu mõtted ja ettepanekud olukorra parandamiseks.”