04.03.2021
Inimkond peab õppima kõiges õiget tasakaalu leidma. Pilt on illustratiivne.
Inimõigustest räägitakse tänapäeval palju ja põhjendatult. ÜRO Peaassambleel 1948. a. vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsioonil on sajanditepikkune eellugu ja selle dokumendi tähtsust on raske üle hinnata.
Siiski poliitikud väga harva tsiteerivad selle deklaratsiooni eelviimast artiklit: igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arendamine.
Kahjuks ei suuda utilitaristlikus ja hedonistlikus maailmas üks artikkel tagada tasakaalu inimõiguste ja inimkohustuste vahel.
Ajalehe Vaba Eestlane ühes 2000. a. märtsinumbris mõtiskles Tarvo Toomes õiguste ja kohustuste vahekorrast nõnda: Tänapäeva Läänemaailma keskpunkti on seatud indiviid-üksikisik, kellel on õigused, ja kui tal neid ei ole, siis on tal õigus neid nõuda.
Eesti suurkirjanik Tammsaare tõdes oma ”Tõe ja õiguse” III osas, et õigus ei ole mingi aine, mida saab juurde luua. Õigus on piiratud kvantiteet. Kui ühele õigust antakse, siis peab seda kelleltki ära võtma. Raskuspunkt on nihkunud üksikisiku kohustustelt üksikisiku õigustele.
Uku Masingu vaimsuse edasiviija teoloog Toomas Paul ühes ajalehe Sirp numbris otsekui jätkanuks seal, kus Tarvo Toomes peatus: …pendel ei saa lõputult lennata ühte suunda. Nüüd, kus ärksamad pead mõtlevad säästvale arengule ja vabatahtlikule askeesile, on inimese vabaduse kultus niisama anakronistlik nagu Kopernikuse päevil geotsentriline maailmapilt.
Viimastel aastatel on hakatud ette valmistama ka Inimkohustuste deklaratsiooni (võib-olla täpsem nimetus on Inimvastutuse deklaratsioon), mis tugineb maailmareligioonide ühisosale. Sellele teemale pühendas põhjaliku artikli 1999. aastal sügisel rahamaailma Financial Times, mille andmeil deklaratsiooni 19 artikliga töövariant on Tübingeni teoloogiaprofessor Hans Küngi meeskonna käest juba saadetud ÜRO-sse.
Jaak Uibu raamatust “Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel” 2000