18.05.2020
President Arnold Rüütel
Koroonakriis tuletab meile meelde, kui tähtis on ühele riigile võimekus sulgeda ohu korral kiiresti piirid ja toita oma rahvas väljastpoolt tuleva abi kadumisel ise ära, ütleb EKRE auesimees Arnold Rüütel, kes oli Eesti vabariigi president aastatel 2001-2006. Ühtlasi leiab Rüütel, et oleks vale tuua Eestisse massiliselt võõrtööjõudu.
Mis mõtteid teis maailma tabanud viirusepuhang tekitab?
Kõigepealt sügav kaastunne kõigile, kes selle koroonapandeemia käigus on kaotanud lähedase inimese.
Ma ei kahtle selles, et taolised rünnakud tabavad inimkonda ka tulevikus. Viirused muutuvad elujõulisemaks. Nende rünnakute tõrjumine nõuab teadlastelt tõsiseid pingutusi ravimite väljatöötamiseks.
Antud juhul tuleb tunnustada neid teadlasi, kes suutsid võtta nii lühikese ajaga koroona tõrjeks katsetusele mitmed ravimid. Nende koguarv ulatud juba poole sajani. Kuivõrd efektiivseks osutub kasvõi näiteks remdesevir, eks seda näitab edaspidine statistika.
Koroonakriis tuletas meile veel kord meelde neid põhimõtteid, mida tuleb ikka silmas pidada. Need on meie riigi võimekus sulgeda ohu korral kiiresti piirid. Meie võimekus oma rahvas väljastpoolt tuleva abi kadumisel ise ära toita. Ja meie võimekus vähendada ääremaastumist. Igast kriisist jagusaamine teeb meid tugevamaks.
Eesti ühiskond on viimasel ajal polariseerunud. Kuidas selleni jõuti ja kuidas seda parandada?
Sellele küsimusele vastates tuleb vaadata ajalukku ja võtta arvesse kõike, mis on toimunud alates taasiseseisvumisest kuni praeguse ajani. Inimeste hinge on jäänud vaevama teatav ajalooline taak, mis tekitab tänini umbusaldust valitsusringkondade vastu. Näiteks rublatähtede müük ja selle eest saamata jäänud raha, praakrelvade ost Iisraelist ja Vene sõjaväepensionäride Eestisse jäämist puudutanud 1994. aasta juulilepped. Meie tolle aja noorema põlvkonna esindajatest moodustatud valitsuse põhimõte oli, et raha otsustab kõik. Nõukogudeaegsed ettevõtted müüdi välismaalastele ja tehingutelt võeti vahendustasu.
Eespool nimetatud tegudest on ühiskonda talletunud pinged ja tekkinud polarisatsioon. Ühiskonnale ei ole nimetatud väärtegusid heastatud. Ainus võimalus olukorda parandada on tulevikus niisuguseid tegusid vältida.
Kas tänane Eesti on selline Eesti, mille eest te omal ajal Moskvas käies võitlesite ja millist te ette kujutasite?
Pärast iseseisvuse taastamist oleme olnud teiste endiste NSV Liidu vabariikidega võrreldes suhteliselt edukad. Ent kui oleksime iga oma sammu paremini kaalunud ja poleks olnud eespool nimetatud üleminekuaja ebakõlasid, oleksime praeguseks jõudnud veelgi kaugemale.
Mis on teie hinnangul meie suurimad probleemid praegu?
Esiteks kasvav sotsiaalne lõhe jõukate ja vähem jõukate vahel. Ligi viiendik meie inimesi elab suhtelises vaesuses.
Teiseks madal sündimus, mis ei võimalda rahvastiku taastootmist ning fakt, et ligi 100 000 inimest on kolinud paremaid majandustingimusi otsides välismaale.
Kolmandaks nimetaksin ülemäärast linnastumist, mis on kahjustanud maaelu. Maal on tekkinud sotsiaalmajanduslik olukord, mis ei ole soosinud ühistuliste ettevõtete tekkimist. Maailma enam arenenud riikides on ühistute liikmeid ligi veerand elanikkonnast. Eestis on inimesed maapiirkondade tõmbekeskustest lahkunud, seal ei ole loodud väikeettevõtteid, mis oleksid võinud tegutseda ühistulistel alustel.
Kui palju peaksime immigratsiooni piirama, et oma rahvas ei jääks vähemusse?
Kõiki rahvaid tuleb austada, kuid massilisi rändeid ühest maailma piirkonnast teise pole õige toetada. Rahvaid tuleb aidata nende kodumaal ja seda ka materiaalselt, näiteks toiduainetega, millel on pikk säilivusaeg.
Oleks vale tuua Eestisse massiliselt võõrtööjõudu. Meie rahvuslik struktuur on niigi juba muutunud. Enne sõda oli Tartu rahulepingu järgsetes piirides mitte-eestlastest elanikke 12%. Ajal, mil me iseseisvuse taastasime, oli mitte-eestlasi aga ligi 33%. Tookord, Tiit Vähi valitsuse ajal, moodustasime me remigratsioonifondi, millest aitasime neid, kes soovisid oma kodumaale tagasi kolida.
Vähearenenud riikide kodanikele tuleks võimaldada hariduse omandamine meie ülikoolides, aga tingimusel, et nad pöörduvad kodumaale tagasi ja kasutavad meil omandatud teadmisi ja kogemusi oma riigis.
Kuidas peab Eesti käituma oma suure naabri Venemaaga?
Eestlased on oma territooriumil põlisrahvas ja me oleme siin elanud aastatuhandeid. Naabritega tuleb muidugi suhelda. Boris Jeltsiniga suutsime me paljus kokku leppida. Jeltsin oli ka see, kes tegi ettepaneku Balti riikide liikmelisuse taastamiseks ÜRO-s.
Eesti peab Venemaaga suheldes lähtuma Euroopa Liidu seisukohtadest. Ukraina küsimuses näiteks sellest, et täidetaks Minski läbirääkimiste otsuseid.
Aeg-ajalt tõstatub teema Vabariigi Presidendi institutsiooni vajalikkusest ja otstarbekusest Eestis. Milline on teie vaade sellele küsimusele?
Presidendi institutsioon on kahtlemata riigile vajalik. Riiki tuleb vaadelda püramiidina, mille aluse moodustab rahvas ja kohalikud omavalitsused, neist ülalpool on ühiskondlikud organisatsioonid ja riiklikud struktuurid kuni valitsuse ja parlamendini välja. Presidendi institutsioon peab ühendama seda püramiidi ja jälgima, et see oleks tasakaalus.
Milline peaks olema presidendi roll Eesti-suguses väikeriigis?
Oluline on, et rahvastikupüramiid oleks jälgitav ja suunatav ning võimustruktuuride vahelised pinged maandatud. Minu ajal oli tegev presidendi akadeemiline nõukogu, kuhu kuulusid Teaduste Akadeemia president ja umbes viieteistkümne valdkonna tippteadlased, samuti ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Sellel foorumil sai tõstatada riigile olulisi küsimusi ning edastada need hiljem valitsusele ja Riigikogule.
Kui palju peaks president sekkuma päevapoliitikasse ja nii-öelda pooli valima?
Mina püüdsin presidendina pooli mitte valida. Kui tegutsesin, siis üksnes juba nimetatud akadeemilise nõukogu ja ühiskondlike organisatsioonide kaudu. Kellegi päevapoliitikasse ma ei sekkunud ja püüdsin alati hoiduda ühe või teise poliitiku väljaütlemiste kommenteerimisest.
Kuidas peaks Eestis presidenti valima, kas rahvahääletusel või senisel moel?
Vastavalt kehtivale põhiseadusele 5. peatüki § 79 kohaselt valib presidendi kas Riigikogu või valimiskogu.
Seda sätet tuleks muuta, sest Riigikogu ei sobi presidendi valijaks. Seal toimub pidev erakondade debatt ja üksteist püütakse maha teha. Kellele otsustusõigus anda, on aga väga tõsine küsimus.
Õigem oleks presidendi üldrahvalik valimine. Tähtis on aga see, et valimisõigus oleks vaid põhiseaduse järgi kodakondsust omavatel inimestel.
Milline võiks Eesti välja näha kümne aasta pärast?
Eesti peaks suutma täita kaasaja nõudeid, nagu näiteks süsinikuheite vähendamine ja looduskeskkonna puhtana säilitamine. Praegu on Eestis heal järjel infotehnoloogia, põllumajandustootlikkuse näitajad ja ka üldise tööviljakuse tase. Lahendada tuleks aga keskkonnasäästlik energiatootmise probleem.
Milline on teie kui EKRE auesimehe hinnangul EKRE roll tänasel poliitilisel maastikul?
Ma leian, et EKRE on püüdnud Eestis esinevaid probleeme lahendada ja teeb seda ka edaspidi, igat sammu väga hoolikalt kaaludes.
Millega te tänasel päeval tegelete?
Varasematel aastatel osalesin mitmesugustel rahvusvahelistel konverentsidel ning pidasin seal ka ettekandeid. Nimetada võiks Marmara Grupi Fondi majandusfoorumit Istanbulis, Kultuuridiplomaatia Instituudi üritusi Berliinis ning Crans Montana Foorumit, mida on korraldatud maailma eri paigus.
Praegu ma enam pikki reise ette ei võta, kuid tegutsen Eestis toimuvatel rahvusvahelistel konverentsidel ja välissaatkondade korraldatud teiste riikide rahvuspühade tähistamisel. Samuti nendes ühiskondlikes organisatsioonides, mille loomise juures olen ise olnud. Nimetada võiks Eesti Looduskaitse Seltsi, B. G. Forseliuse Seltsi, Eesti Rukki Seltsi, Eesti Väikesaarte Kogu.