02.12.2021
Olgu pandeemia või mitte, meedikud peavad järgima arstivannet patsientide osas. Pilt on illustratiivne.
Getery Mekk on 24-aastane kahe väikese lapse ema, kes viibis oktoobris koroona tõttu ka mõned päevad Pärnu Haiglas. See, mis ta seal läbi elas, jättis tema psüühikale tugeva jälje. Geteryga vestleb sellest Agnes Pulk.
Sinu pere jäi oktoobris koroonasse. Kuidas juhtus, et sina noore inimesena haiglasse sattusid?
Sattusin haiglasse 24. oktoobril nõrkuse pärast. Kogu meie pere jäi koroonasse. Umbes viiendal päeval tõusis mul palavik 39 peale ja hakkas iiveldus. Iiveldas nii, et ma ei saanud süüa ega juua – toit ajas veel hullemini iiveldama. Seetõttu tekkis vedelikupuudus. Ma ei suutnud enam püstigi seista, olin nii nõrk.
Mees viis mind EMO-sse. Seal pandi mind õues ukse taha istuma. Õues oli külm, ma olin haige ja väga kehv oli olla. Paberite ajamine võttis mõttetult kaua aega: mitu päeva haige oled, kaua oled olnud, kellega kus käinud – milleks see kõik? See protsess võiks palju inimlikum olla ja pabereid saab ju ka hiljem täita. Lõpuks sain paberid korda ja siis tuli suure vaevaga ümber nurga kõndida, kus oli tehtud koroonapositiivsete isolatsioon. Nutsin seal kõvasti elukaaslasele, et ma ei jaksa seista üldse ja miks nii kaua läheb neil. Mul oli nii halb olla, olin väga nõrk – elukaaslane hoidis püsti mind.
Kui sain lõpuks sisse, tahtsin kohe pikali visata, aga mul läks nii kaua aega, et üldse riidest lahti saada. Järgmisena pidin ma õde ootama umbes 15 minutit, et saada tilka või üldse mingit abi ja vastuseid. Õde jooksis ringi nagu peata kana, telefonid helisesid – keegi helistas isiklikule mobiilile ja sellega joosti minema ja tuldi uuesti 15 minuti pärast tagasi.
Kui sain tilga peale, jäin umbes 4 tunniks üksi. Keegi ei käinud kontrollimas, piilumas, küsimas. Lõpuks tuli õde ja ütles, et “keegi tuleb varsti ja viib su üles”. Seda “varstit” ei tulnud ega tulnud – olin tund ja pool veel seal üksi, kuni kannatus katkes ja helistasin kella. Peale kella helinat tuldi umbes 15 minuti pärast ja viidi mind üles palatisse, kuuendale korrusele kardioloogia osakonda.
Õde, kes mu üles viis, ütles, et see koroonaosakond on alles paar päeva tagasi avatud, kuna seitsmenda korruse osakond pidi nii paksult täis olema ja tööd pidi nii olema, et higimullid otsa ees. Mida mina enam kahjuks ei usu. Õde ütles, et see on neil esmakordne kogemus ja tegelevad koroonapatsiendiga esimest korda, et peavad harjuma ja ümber häälestama ja õpivad koos nn meie koroona haigetega.
Mis siis haiglas juhtus, et soovisid sealt end enne ravi lõppu lasta välja kirjutada?
Kui ma sain palatisse, oli kõik viisakas, välja arvatud WC, mis oli haigla kohta väga must ja räpane. Toimetasin enda asjad ära ja viskasin pikali, kuni tuli uus õde. Ilmselt oli tal olnud juba hommikune vahetus, tundus, et oli väga väsinud ja tüdinud ja täpselt samamoodi – pea laiali otsas, asjad ununesid, asju topelt. Kanüülid paigaldati kehvasti ja tegid suurt valu, voolikud olid pidevalt verised.
Kell kaheksa või pool üheksa õhtul sai õde minuga lõpuks kõik toimingud tehtud. Mõne aja pärast toodi sinna raskes seisus vanamemm, kes hingas väga raskelt. Õed toimetasid umbes 15 minutit, panid asju paika ja aitasid memme voodi. Kõik need hapnikuballoonid tegid suurt lärmi, piiksusid pidevalt, nagu hakkaksid tühjaks saama. Vanamemmel hakkasid erilised raskused öösel kella poole kahe või kahe ajal. Ma kuulsin selliseid imelikke helisid, ma ei oska seda seletada. Ta ei ahminud õhku, aga nagu korises. Ja järsku kuulen, kuidas memm vaikselt, ilma hääleta ütleb – “Palun aidake keegi mind, ma ei saa hingata! Palun abi, ma väga vajan abi! Ma palun!” Kui hirmus oli seda kuulda! Kui valus ja südantlõhestav! See oli appihüüd hapniku järele.
Kutsusin kellaga õe ja esimene lause, mis vanamemm sai, oli “Miks sa kisud oma hapniku torud ninast ära!”. Aga minul tekkis küsimus – äkki ei kiskunud? Äkki magamise ajal liikus paigast või läks ta kogemata pihta? Vanamemm oli nii nõrk, ei rabelenud ega ei tõstnud oma käsi ka. Kas tõesti peab kohe haige ja abitu inimesega kurjustama?
Umbes tunni aja pärast kuulen, et olukord on täpselt sama, mis enne: vanamemm hingeldab ja palub abi. Lasin uuesti kella ja sõna otseses mõttes sama lugu. Ja kolmas kord jälle. Ma olin täiesti magamata. Kutsusin õe ja ütlesin “Palun vabandust, kas ma olen õde, et ma pean olema valves ja kuulama ja aitama ja kutsuma teid või olen ma patsient?” Õde nähvas mulle ülbelt “Meil ei ole kohustust teda kontrollida ja me ei pea üldse midagi tegema!”. Kui käisin tualetis, nägin taas, kui raske oli vanamemmel ja kui hädasti vaja ta rohkem abi ja rohkem valvet, et endaga toime tulla.
Tundsin, kuidas paanika ja mingi seletamatu hirm minus süvenevad, hirm kasvavas iga minutiga ja iga vanamemme hingetõmbega. Ma ei suutnud seda ärevust enam taluda. Ometi tuli mul taas ja taas õde kohale helistada, sest vanamemm ei saanud hingata ja palus kogu hingest abi. Peale viimast kellaga kutset tuli õde ja oli enam-vähem pool tundi ja peale seda kadus kuni hommikuni ära.
Kui õde lahkus, käis mul peast läbi küsimus: “Kas nii raskes seisus patsient peaks ikka olema meiega tavapalatis?” Olin paanikas ja süümepiinades, et ma ei suuda olla abiks vanamemmele, et äkki ma teen liiga vähe. Mina ei ole ju tegelikult arst, minu võimuses ei olnud midagi teha.
Hommikul tuli uus kontroll, tehti kõhusüst, kraadimine, hommikused tavaprotseduurid. Hommikul oli hingamine vana memmel stabiilne- Kuulmise järgi tundus vanamemme hingamine olevat enamvähem, lootsin, et ta saab hakkama ja püüdsin rahuneda. Aga enne lõunasööki hakkas mu paanika taas kasvama ja tekkis imelik, kõhe sisetunne. Ma kuulsin korisemist ja sellised teismoodi hääli, mida ma ei ole iial varem kuulnud.
Lõunasöögi ajal tuli välja, et vanamemm on surnud. Hommikust kuni lõunasöögini ei käinud keegi teda kontrollimas. Lõunasöögi ajal sattus õde paanikasse ja tormas välja. Minu paanika kasvas ka iga sekundiga suuremaks. Paar korda joosti edasi tagasi ja lõunasöögist kuni ehk umbes kella neljani olin endiselt lahkunuga ühes ruumis. Magamata öö, pidev valvesolek ja abi kutsumine, memme öö läbi kestvad abipalved ja ülbed ning üleolevad õed – kõik see kokku mõjus mulle nii, et lihtsalt nutsin ja olin täiesti endast väljas.
Kui lahkunu lõpuks minema viidi, hakkas vaikselt tulema õhtusöögi aeg. Mind tuli külastama arst. Ütlesin talle, et tahan kohe koju saada, mind ei huvita, kui haige ma olen – ma ei taha siin haiglas enam silmapilkugi kauem olla! Helistasin ka emale ja elukaaslasele, et mul on vaja koju saada, et ma ei saa siin enam olla, see lihtsalt mõjub mulle väga halvasti. Küsisin ka osakonna arsti käest, et mida tähendab lause, et “meie ei pea teid kontrollima ega vaatamas käima”? Arst vastas: “Meie siirad vabandused ja kahetsus, et eelmine vahetus Teile nii ütles. Meil on seina peal tõesti juhend, et õdedel on kohustus käia iga kahe tunni tagant teid vaatamas ja kontrollimas.”
See on ju absurdne! Rasket haiget ei käida kahe tunni tagant kontrollimas, kui ta vajab rohkem hoolt ja tähelepanu! Ütlesin, et soovin, et ta mind välja kirjutaks. Arst vastas, et kuna ma olen liiga nõrk veel, siis peaksin kasvõi päevaks veel haiglasse jääma, et jõudu koguda. Selle peale tekkis mul täielik paanikahoog: mis jõudu koguda?! Olin täiesti endast väljas. Minu peas keerles ainult üks mõte, et ma ei saa terveks mitte kunagi ja kindlasti tuleb keegi sama kriitiline ja ma pean seda uuesti läbi elama ja appikarjeid kuulma ja nägema, kuidas keegi sureb. Sain väga tugeva paanikahoo. Kogemus mõjus nii rängalt ja selgelt mõtlemine hägustus. Ma olin maailma peale nii pahane. Mind koju ei lubata. aga tegelikult ei hooli nad ju patsientide heaolust, nad ei tule vaatamagi!
Kui mu paanikahoog vaibus ja olin juba rahulikum, tuli uus patsient. Ka vanamemm. Temal ei olnud hingamine nii kriitiline, kuid vajas ikka ilmselt hingamisel abi. Ta oli väga armas, suurte silmadega, hea huumorisoonega vanamemm. Vahepeal hoolitses meie eest keegi sõbralik ja viisakas meesõde, kes viskas vanamemmega ka nalja. Õnneks ei ole kogu haiglapersonal nii hoolimatu ja seletamatut ülbust täis, nagu oli eelmine vahetus. Vahepeal oli tööl ka õdesid, kes olid väga viisakad ja siirad, tegid oma tööd rahulikult ja ilma nägusid tegemata ning patsientide eludega mängimata.
Teise vanamemmega sujus enam-vähem, kuni tuli taas uus vahetus, kelle suhtumine oli eriti hirmus. Nad olid lärmakad ja pidevalt pahandasid vanamemmega. Vanamemm sai paki kellegi käest ja pakk lihtsalt visati temale laua peale, sõna otseses mõttes! Ma ei salli sellist asja – täielik viisakuse ja austuse puudumine teise inimese suhtes! Vanamemm püüdis pakki avada, aga ei saanud hakkama ja palus abi. Talle vastati, et “tee ise oma asjad lahti!”. Püha Jumal! Nii vanad õed aga ometi ei mõistnud, et memm vajas abi.
Mõne aja pärast palus memm mind, kas saaksin aidata tal paki avada. Upitasin oma kanüülikäega ja sain paki lahti, lugesin talle kaardi ette ja võtsin asjad pakist välja. Kuna minu nõudmise peale oldi nõus mind ikkagi koju lubama, siis oli kätte jõudnud aeg, kus hakkasin palatist lahkuma. Memm soovis kohukest ja Activiat ja palus, et keegi aitaks teda. Kuna pidin minema, lasin memme kella, et õde tuleks appi. Kuulsin veel, kui õde tuli ja hakkas memmega pahandama ja plärtsuma, et “sa ise hakkama ja mina ei pea iga kord siin käima, kui sa midagi tahad”. Nägin veel, kuidas memme silmad valgusid vett täis, seejärel sulgesin palatiukse ja läksin haiglast ära. Ja ausalt, see ei ole küll koht, kuhu tahaks kunagi tagasi sattuda!!!
Mis on Sinu sõnum haiglale? Kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida, kus hoolimatult käituv meditsiinipersonal mitte ei aita inimese paranemisele kaasa, vaid põhjustab uusi läbielamisi?
Haigla on koht, kus on abivajavad ja õrnas seisus inimesed ning seal ei peaks olema selline õhhkond ega sellised arstid ja õed, kes oma tööd ega patsiente ei armasta. Haigla on nagunii selline koht, mis ei ole mugav ega kodune ja kui sinna lisada veel õed ja arstid, kes on oma tööst ja patsientidest tüdinud ning valavad ülbust ja oma ebakindlust nõrgemate peale, kes ei saa end kaitsta, siis muutub see koht piinakambriks. Sellised arstid on endale vale ameti valinud. Kui ei taha enam arst olla, siis alati on võimalus oma karjääris pööre teha.
Mind teeb kurvaks, et teine vanamemm peaaegu hakkas nutma, kui soovis kohukest. Miks on inimesed nii julmad? Inimhinged ja elud ei ole mänguasi. Inimesed kaotavad oma lähedased, nõrgemad saavad trauma. Haiglad ei tohi mängida eludega ega inimestega. Hoolimatusel ei tohiks üheski haiglas kohta olla. Ka koroonaajal mitte!