Maakarja hoidja Käde Kalamees: usun, et suudame hoida nii eesti maakarja kui ka eestlust

Käde Kalamees: Hästitoimivas riigis oleks vaja kaasata rohkem tarku ja tasakaalustavaid konservatiivse maailmavaatega naisi

Kuigi maaelu on jäetud unarusse ja kaua võimul olnud Reformierakond ei ole aru saanud, et maa ja inimesed on meie põlisväärtused, leiab Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK Selts) tegevjuht Käde Kalamees suure optimistina, et veel on võimalik olukorda muuta.

Käde Kalamees on tõuraamatu pidajana andnud suure panuse eesti maakarja säilitamisse. Kõige eestlasliku alleshoidmine on ka EKRE põhimõtetes ülitähtsal kohal ja seetõttu võib selliseid tublisid naisi EKRE ridades kindlalt pidada maa soolaks.

Olete Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK selts) eesotsas olnud 23 aastat. Kuidas eesti maakarja hoidmine teie südamesse jõudis?

Olen eesti maakarjaga kokku puutunud juba lapsest peale, mil meie pere elas Pärivere näidissovhoosis ja minu vanemad töötasid seal loomakasvatuse spetsialistidena. Meie kolimine Tartumaalt Pärnumaale Päriverre oli eeskätt isa Ain-Ilmar Leesmenti soov, sest Päriveres peeti eesti maatõugu ja seal olid suuresti just tema kodutalust põlvnenud maatõugu loomade järglased.

Minu jaoks oli maakari suur armastus juba lapsepõlvest, mil ma 10-aastasena käisin Pärivere 200-pealist maakarja koos õega koolivaheajal karjatamas. Tundsin kõiki loomi nägu- ja nimepidi ning õppisin isa juhendamisel maakarja käsitsi lüpsma. Isa oli mulle alati suureks eeskujuks. Kuigi nõukogude aeg ei soosinud nn natsionalistliku tõu ehk eesti maatõu kasvatamist ja aretamist, leidus ikka üksikuid fanaatikuid ja teisitimõtlejaid, kes suutsid selle tõu säilitada ja tõuraamatut pidada. 2014. aastal täitus „Eesti Maatõu Tõuraamatu“ pidamisest 100 aastat.

Eesti taasiseseisvumise eel oli minu isa Ain-Ilmari unistuseks maakari kui rahvuslik kari rehabiliteerida ja nii taasasutati tema eestvõttel 14. oktoobril 1989 Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, mille asutajaliige minagi olen. Kuna juba minu vanaisa Kaarel Leesment oli 1920. aastal asutatud EK seltsi esimeses juhatuses, siis ongi kõik olnud järjepidev protsess. Maaülikooli emeriitprofessor, aretusteadlane Olev Saveli on öelnud minu kohta, et ju see maakarja armastus geenidega kaasa antud on. 1993. aastal sai isa tagasi oma kodutalu ja tema sooviks oli, et mina tema tööd jätkaksin. Nii võtsin 1995. aastal üle isa töö Eesti Tõuaretusinspektsioonis ja ühtlasi valiti mind ka EK seltsi tegevjuhiks. Tõuaretusinspektsiooni reorganiseerimisel 2000. aastal jäin seltsi tegevjuhiks, tõuraamatu pidajaks.

Kui oluline on Eestile oma maakarja säilimine ja kas kohalike tõugude säilimine on osa eestlusest üldse?

Kohalike tõugude säilimine on hästi oluline mitte ainult nende geneetikat silmas pidades, vaid ka meie iseteadvuse tõstmisel. Järjest rohkem hinnatakse mujal maailmas oma rahva aretatud tõugusid ja riik, kes on suutnud läbi raskuste oma tõugusid hoida ja aretada, leiab tunnustust ka teiste riikide poolt. Me oleme siis teistele riikidele ka tõsiselt võetavad koostööpartnerid ja konkurendid. Tean seda omast kogemusest suhtlemisel soomlaste, rootslaste, norrakate, prantslaste, hollandlastega ja teistega.

Eesti maatõug on meie kultuuripärand, mis heitlikes majandustingimustes on kahanenud ohustatud tõu staatusesse. See tähendab seda, et tõug on arvel organisatsiooni Food and Agricultural Organization of the United Nation (FAO) ülemaailmses ohustatud tõugude nimekirjas ja Eesti riik on võtnud kohustuse seda tõugu hoida ja säilitada. Nii väikese tõu säilitamine ja aretus nõuab suuri teadmisi, oskusi ja pühendumist, kus igale loomale tuleb läheneda individuaalselt. Olen eesti maatõu aretus- ja säilitustööd teinud juba peaaegu 30 aastat ja võin väita, et aretustulemused on ohustatud väikesearvulise tõu kohta silmapaistvad. Näiteks kõigi aegade parim päevalüpsi rekord tuli 2017. aasta maikuus lehm Pamelal – 62 kilogrammil.

FAO andmetel sureb iga nädal maailmas välja üks tõug. Järelejäänud tõud muutuvad üha sarnasemaks. Erinevate geenide olemasolu aga võimaldab korraldada aretustööd paindlikumalt. Maailmas on mitmeid näiteid, kus majandustingimuste muutudes kaotavad tõud konkurentsivõime, kuid mõne aja pärast suudavad nad jälle teiste tõugudega konkureerida. Näiteks soome lammas ja chio lammas Kreekas. Mida rohkem on erinevaid tõuge, seda suurem on loomaliikide bioloogiline mitmekesisus ja ka rohkem erinevaid geene, mis tagavad maailma loomakasvatustoodangu ka tulevikus. Samuti muutuvad inimeste vajadused ja me ei oska praegu arvata, mida tulevikus soovime, aga siis võib olla lootusetult hilja midagi parandada.

Kui huvitatud ollakse praegu oma tõugude säilitamisest?

Eesti maatõu soetamise huvi on viimase paari aasta jooksul märgatavalt suurenenud. Kahjuks ei ole meil aga uutele soovijatele maatõugu loomi anda. Näiteks praegu tahavad meie kahe suurema maatõu tõufarmi omanikud ise loomade arvu suurendada ja seetõttu ei müü nad midagi. Üksikuid loomi müüakse, kuid see ei kata soovijate vajadust. Eilegi helistas mulle maatõu suurima farmi omaniku perepoeg ettepanekuga mõelda ka maatõu osas emasloomade arvu suurendamiseks suguselekteeritud sperma kasutusele võtmise võimalusele.

Seega arvan, et sihiteadliku ja pühendunud aretustööga oleme suutnud muuta maatõu Eesti loomakasvatajate hulgas atraktiivseks. Kauneid maatõugu lehmi saate vaatama tulla näitus-konkurssidele Saaremaal 20. juunil ja Ülenurmel, Põllumajandusmuuseumis 1. septembril.

Kui oluline on teile endale maaelu eheduse alles hoidmine?

Minule on see hästi oluline. Püüan seda ehedust hoida oma väikesel maalapil maja ümber. Kasvatame ise kartuli ja köögiviljad, samuti on enda aiast võtta marjad, õunad, ploomid, pirnid, maasikad ja vaarikad. Tean, et minu toit on tervislik ja puhas. Seega olen ise mahepõllumajanduse usku. Olles maailmas päris palju ringi liikunud, võin öelda, et Eesti on praegu parim koht elamiseks. Kuigi maaelu on jäetud unarusse ja eeskätt kaua võimul olnud Reformierakond ei ole aru saanud, et maa ja inimesed on meie põlisväärtused ning neid tuleks hoida, arvan ma suure optimistina, et veel on võimalik olukorda muuta.

Käies mööda maakarja omavaid maamajapidamisi – neid on üle vabariigi 200 –, näen, et kõik ei ole veel kaotanud lootust ja püüavad hakkama saada. Eks vanema põlve eestlased elavad põhimõtetel, mis minagi kodust kaasa sain: kui sa tahad, et midagi saaks hästi tehtud, looda ainult enda teadmiste ja oskuste peale. Kõik muu on juba boonus. Samuti arvan, et paljud noored, kes uue otsingul maailma avastama lähevad, leiavad mingi aja pärast tagasitee Eestisse, aga seda vaid siis, kui me suudame eemal hoida võõrrahvaste suurhordid, olla isepäised oma asja ajajad ning targalt ignoreerida väljast tulevaid „tarku õpetusi“. Või kui me „hõbeseeklite“ eest oma kallist isamaad maha ei müü.

Kuidas sattusite rahvuskonservatiivide sekka?

Kuna olen olnud põllumajandusega seotud suurema osa oma elust, siis olen kuulunud varem Maaliitu ja Rahvaliitu. Rahvaliidu järglase Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) maailmavaade sobib minu maailmavaatega, seega olen nüüd EKRE aktiivne liige. Eelmistesse erakondadesse kuulusin passiivse liikmena. Nüüd, nähes, mis maailmas toimub, olen 100% konservatiivse maailmavaate pooldaja. Elukogenud inimesena arvan, et tuleks anda oma panus elu paremaks muutmiseks, mida ma EKRE maaelukomisjonis ka teha püüan.

Kuidas te näete Eesti tulevikku nii maakarja kui ka oma riigi ja eestluse hoidmise seisukohalt? Mida saaks EKRE ära teha?

Optimistliku inimesena usun ma alati headesse asjadesse ja seega usun, et suudame hoida nii eesti maakarja kui eestlust. Eesti ajalugu näitab, et rasketel aegadel hoiame väga kokku. EKRE-l ainukese isamaalise erakonnana on vaja selles osas väga palju ära teha. Kui suudaksime tõmmata endi hulka veel rohkem noori hakkajaid inimesi, siis oleks ka tulevik positiivsem. Seega soovin indu ja jõudu ning visadust EKRE noorteliikumisele Sinine äratus.

Milline võiks olla rahvuskonservatiivse Eesti naise roll Eesti ühiskonnas?

Tänapäeva muutlikus maailmas on kahjuks ka naise kui kodusoojuse hoidja roll tagaplaanile jäänud. Seetõttu kannatavad lapsed ja kogu ühiskond. Kõiges oleks vaja rohkem tasakaalu ja mõistmist. Konservatiivse maailmavaate kandjana soovitaksin noortele naistele järgmist väärtushinnangute skaalat: kodu, perekond ja alles siis karjäär. Lastele on alati kõige suuremaks eeskujuks oma vanemad, aga ka vanavanemad. Kui perekonnas on kõik hästi, on ka riigis hästi. Ja paraku on hästitoimivas perekonnas väga suur roll naisel. Seega võiks eeldada, et ka hästitoimivas riigis oleks vaja kaasata rohkem tarku ja tasakaalustavaid konservatiivse maailmavaatega naisi.

 

Konservatiivide Vaba Sõna/UU

Kommentaarid