Rahvuslasest kirjamees Heiki Kortspärn: lootusetult lootusrikas eesti patrioot

Intervjuu,
- Updated
Kortspärn6

Eesti rahva saatuse pärast muretsev pensionärist kirjamees Heiki Kortspärn on rahvuslaste ringkonnas lugupeetud inimene ja Uued Uudised otsustasid uurida, kuidas tal läheb.

Räägi veidi oma päritolust — oled põline tartumaalane, kus veetsid lapsepõlve ja koolitee? Kus elad praegu?

Olen põline tartlane. Sündinud ja elanud Tartus. Pärast ülikooli läksin Kambja sovhoosi spordimetoodikuks. Ehitasin Kambjasse oma kätega individuaalmaja ja siis kolisime koos abikaasaga sisse, kui olin Kristuse-eas ehk 33-aastane (aastal 1984).

Kes on olnud sinu eeskujud ja innustajad?

Emapoolne vanaisa, August Raid (Rosenthal), kes oli tunnustatud ETK-tegelane EW ajal ja vapside toetaja. Ta peitis ja hoidis alles kõik tähtsamad EW-aegsed raamatud. (Jaan Tõnisson töös ja võitluses, Konstantin Päts, Eesti Vabadussõda – 2 nahkköidet, Eesti Rahva Kannatuste Aasta, Nimed marmortahvlil, jt.).

Ja isa, Elmo Kortspärn, sai 1944.a. Sinimägedes haavata, viidi ravile Danzigisse (praegu Gdansk) Poolas ja jõudis tagasi samal päeval, kui Pika Hermanni torni heisati punalipp. Täpsemalt kirjutan sellest oma raamatus “Eestlase saatus-3”.

Pika elu jooksul oled tegelenud paljude asjadega – korvapall, ettevõtlus, kirjutamine, rahvuslus, jne. – mida pead enda jaoks kõige tähtsamaks — kui öelda ühe sõnaga, siis kes sa oled ja kuidas ennast iseloomustad?

Olen kogu oma elu olnud lootusetult lootusrikas Eesti patrioot, kuigi näen igal sammul, kuidas eestlased ise oma rumalusest oma riiki ja rahvast hävitavad. Et rumalus on eesti rahva äraspidine Nokia. Olen kogu oma elu püüdnud asju rahvale seletada-selgitada, kuid tulutult. Ja ongi nii, et tark häbeneb rumalate seltsis, kuid üksainuke rumal naerab terve tarkade seltskonna välja. Kurb, et ma midagi muuta ja/või paremaks teha ei suutnud. Täna kuulutan kõikjal, et olen parteitu pensionärist patrioot.

Eredamad mälestused korvapalli ajast?

Olen mänginud koos Tammiste, Lipso, Krikuni, Ilvese, Metsari, Tiksi, Abeljanovi, jt. teiste omaaegsete kuulsustega. Olnud Eesti korvpalli II koondise kindel liige ja mõned korrad Eesti koondise nn. pingipoiss ehk varumängija. NSV Liidu meistrivõistlustel osalesin Tartu “Kalevi” meeskonnas 1971/72 ja 1976/77.

Mida põnevat võiks meenutada mainida sinu ettevõtja tegemistest?

Tipphetked olid 1989-1991, mil tegin panuse õlle müügile. Mul oli üks õllepaviljon Kambjas ja kaks Pangodis. Rubla langemine oli huvitav periood. Kaupa liikus vähe ja õlut toodi Kambjasse nädala jooksul kümmekond kasti. Aga nõudlus oli suur. Tegin panuse lahtise õlle müügile (vaadist): süsihappegaasi balloon, manomeeter, voolikud ja kraan. Leti taha palkasin kenad näitsikud.  Olin mõnda aega isegi nö Lõuna-Eesti õllekuningas! Kuis nii? Käive oli pöörane ja taandus müüjate võimekusele kraanist õlut välja lasta! Esimest tühjakssaanud vaati vahetasime pool tundi, teist 10 minutit ja edaspidi pidi ka müüjataridel vaadi vahetamine võtma aega alla ühe minuti! Ja tuldi toime! Kas kujutate ette, et nädalalõppudel käisid Kambjas kümned, vahel sajad taksod Tartust, Võrust, Valgast, Põlvast, Viljandist ja Pärnust! Kes võttis 3-liitrise purgitäie, kes terve vaadi, kes mitu!

Õlletehases olin nii kindel ja ju ka vajalik kunde, et kõik minu nõudmised (vaatide arvu suhtes) pidid saama rahuldatud. Vahel pidid villijad tegema ületunde, et mulle õhtuks veel paar autokoormat õlut villida. Olin sellegagi kuulus, et Kambjas mitte kunagi õlu otsa ei saanud! Ja nii taksodega tuldigi. Teisejärgulised olid sigaretid, kohv, jäätis, maiustused-saiakesed. Mõni huvitav näide? Kui Kambja sovhoosi direktor sai kuus palka näiteks 500 rubla, siis minu müüjad said 1000. Ühe nädalaga müüsime tühjaks nii palju vaate, et palgad ja maksud olid tasa. Ülejäänud 3 nädalat voolas pidev kasum! Ja nii mitu aastat!

Raha tuli ja vajas rakendamist. Otsustasin ehitada Kambja järve äärde kopsaka baar-motelli. 1991. aastal oli baar katuse all. Projekteerisin isegi rippsilla baari kõrvalt üle järve (ca 150 m) Kambja kiriku lähedale. Konsulteerisin asjatundjatega. Tallinna sõjaväestatud ettevõtetest tellisin trossid ja metallankrute konstruktsioonid. Täna olnuks sild üle Eestimaa kuulus. Ja siis ühel päeval, justkui võluväel, hakkasid tavalised kaubad Kambja poes liikuma. Ka õlu oli alati saadaval ja odav ning mina oma õlut enam müüa ei saanud. Käive kukkus kolinal ja tuli mitu kuud kasumit teenida, et maksta ühe kuu maksud! Aga kokkuvõtvalt – ilus aeg oli!

Sinu tegevus rahvuslasena ja eestluse eest seisjana? Oled tegelenud ka ausammastega?

Kümmekond aastat järjest, 1990-2000, olin Postimehe lugejakirjade kõike enam avaldatud autor. Siis tuli tööle Kalle Muuli ja teatas, et see Kortspärn on nagu Hillar Kohv Pärnumaalt. Ilmselt siis mingi loll grafomaan. Kui kuu-paar oli vaikust, helistasid-pärisid sõbrad, et miks ma enam ei kirjuta!? Vastasin, et kirjutan küll, kuid Muuli ei avalda! Hiljem sain teada, et üksvahe oli Postimehe toimetus inimeste helistamistest ja kohalkäimistest nagu herilasepesa ja mõned lood siiski avaldati. Edasi jälle ei avaldatud ja nii tuli pikem paus.

Kui Tartus EPA eest võeti maha Lenini kuju, läksin Täitevkomiteesse ettepanekuga, et püstitame mälestussamba vabadussõjalastele, kes ei langenud Vabadussõjas, vaid langesid hiljem Eesti riiki ja rahvast kaitstes või said haavata kaitselahingutes, metsavendadena võideldes, vaevlesid Siberi vangilaagreis või paiskas saatus nad mööda ilma laiali. Minuga räägiti nagu lollikesega: “Tubli, Kortspärn! Mõte on väga hea, kuid aeg ei ole veel küps. Ootame veel natuke!” Kümme aastat ootasin ja otsustasin, et püstitan mälestussamba (7 meetri kõrguse obeliski) minu suvetalu nurmele. 1999 a mälestussammas õnnistati ja avati.

Sinu looming räägib valdavalt Eesti rahva kaitsmisest, hoidmisest ja säilimisest. Palju on juttu reeturitest, kust käib huumoriga läbi ka sinu enda nimi? Teema üks, aga vormid väga erinevad- kas pead end rohkem publitsistiks või rahva hoiatajaks läbi oma tekstide? Kas soov kirjutada ilmnes juba nooruse või hiljem? Kuidas ise oma loomingut kirjeldaksid?

Ega ma mingi õige kirjanik ole! Olen kahjuks isepäine. Ei pea eriti kinni heast kirjutamise tavast. Aga kui natuke uhkeldada, siis Tartu 8. Keskkoolis olin kuulsa õpetaja Vello Saage koerustükke täis õpilane! Midagi jäi ehk külge. Korralikumad õpilased (Mati Unt, Mihkel Mutt) on kuulsakski saanud.

Miks kirjutan? Ainult seepärast, et õigel ajal oma rahvast hoiatada. Näen palju enam, kui teised. Ja et aastakümnete pärast ei saaks keegi halada, et “kes oleks seda võinud ette näha, et minuga (Eestiga) nii halvasti läheb!?” Mina nägin, aga mul polnud nime ja mind ei kuulatud.

Enne surma mõtlen kurvalt: ehk meie rahvas ei väärigi ei iseseisvust ega oma riiki, sest ei oska seda hoida.

Millist tagasisidet oled saanud oma lugejatelt, ühiskonnalt, kriitikutelt – kuidas teised sinu raamatutesse suhtuvad?

Üksikud kiidavad ülivõrdes! Neid ma ei usu. Kümned keskenduvad mõnele (ilu)veale ja “tõestavad”, kui väga ma olen eksinud. Sajad ei loe minu raamatut läbi. Olen selle kindlaks teinud, pannes igasse raamatusse paar “miini”, mida raamatu läbilugenu ka 10 aastat hiljem teaksid! Aga minu lugejad jäävad kokutama. Ja solvuvad-vihastavad, kui teatan, et “võiksid raamatu ikka lõpuni lugeda”. No ja siis viimased sajad, kes on raamatu lõpuni lugenud ja annavad tagasisidet. Et mis oli hästi, mis halvemini. Vaat need lugejad mulle meeldivad ja hoiavad mind “vee peal”.

HEIKI KORTSPÄRN

Fakte ja tegemisi:

Sündinud: 22. juuni 1951. a Tartu linnas. Abielus 1976. aastast. Abikaasa Malle Kortspärn (sünd. Müntel). Lahus alates 2011. a. Tütar Krista (sünd. 1989).

Haridustee:

1958–1969 Tartu 8. keskkool, praegu Forseliuse Gümnaasium

1969–1976 Tartu Riiklik Ülikool. Kehakultuuriteaduskond. Cum Laude kehalise kasvatuse ja spordi õpetaja kvalifikatsioon

Töömehetee:

1988–1991 Kambja spordihoone direktor

1991–1994 AS Krista juhatuse esimees

1994–2010 OÜ Cambi juhataja

2010–2014 Invaliidsuspensionär

2014 – Invaliidsus- ja vanaduspensionär

Sport: Viiekordne Eesti meister korvpallis (1970, 1975, 1976, 1977, 1978).

Parteilisus:

2000–2010 Eestimaa Rahvaliidu liige

Vabadusvõitlus ja militaartegevus:

1970 — Asutasin Tartus põrandaaluse organisatsiooni “Vaba Eesti”

1970 ja 1974 — salajane (kirja) kuller Eesti ja Soome vahel

1987–1994 — Tartu rahvakogunemistel ja Vanemuise tn. ringauditooriumi koosolekute turvamine

1989 — Esimesena Eestis tegin ettepaneku “Piirid kinni!”. Ükski juhtiv ajaleht ei julgenud avaldada. Ainuke julge oli Maaleht (17.08.89.). Järgnes KGB huvi minu isiku vastu.

1989 — Vabadussõjas langenute ausamba taastamine Kambjas

1996 — Astusin Kaitseliitu, taastasin Kambja Kaitseliidu

1997–1998 — Taastasin Kambja Kaitseliidu laskevälja ja ehitasin üles Kaitseliidu maja

1998–1999 — Projekteerisin ja rajasin oma talu nurmele mälestusmärgi vabadussõjalaste mälestuseks

Ühiskondlik tegevus:

Rahvarinde liikumise üks algatajaid ja juhte Kambjas. Kodanike Komiteede liikumise juht Kambjas

Kambja valla tunnuslause “Kambja-Eesti koorilaulu häll” autor. Kambja valla teenetemärgi autor (idee ja tööjoonis), kauaaegne Kambja Vallavolikogu liige, kauaaegne Kambja Vallavolikogu korrakaitsekomisjoni esimees

Kambja valla esindaja Eesti Maaomavalitsuste Liidus, Kambja valla Laulu- ja Mänguseltsi asutaja- ja tegevliige.

Kambja spordihoone rajamise ettepaneku autor, projekti kaasautor ja ehitusele kaasaaitaja.

Kambja spordiklubi juhatuse liige, Kambja Vallamuuseumi rajamise ettepaneku autor.

Filmi „Pildikesi Kambja lähiajaloost 1988–2005” autor ja režissöör.

Autasud:

2000 — Kaitseliidu teenetemedal III klass, 2006 Valgetähe orden V klass, 2007 Vabadusristi mälestusrist (alates 1993. a-st annetati neid Vabadussõjast osavõtnutele ja neid hiljem abistanud patriootidele).

2007 — Kaitseliidu teenetemedal II klass.

Looming:

Luule: pseudonüüm Maria Martin (Kambja kiriku kaitsepühakute järgi)

Luulevihik “Mina olen Eesti valu” (2002, kordustrükk 2016), Esikoht ülevabariigilisel luulevõistlusel “Luulekevad 2003”, Kolmas koht luulevõistlusel “Kuldne sügis” (2001, 2002)

Proosat: “Eestlase saatus” (2003), “Eestlase saatus – 2” (2008), „Eestlase saatus – 3” (2014)

„Kaitseliitlase saatus” (2015), „Eestluse Hauakaevajate Biograafiline Leksikon” (2015)

„Sureme surmates”- eestluse väärika ellujäämise õpetus” (2016)

„Ärevad mõtted eestluse  surivoodil“ (2018)

Monograafia: „Eesti Vabadussõjalaste Liit” 1999

„Eesti Vabadussõjalaste Liit” 2006, teine, täiendatud trükk

„Eesti Vabadussõjalaste Liit” 2015, kolmas täiendatud trükk

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused