Ruuben Kaalep: igal Eesti lapsel on õigus üles kasvada kokkupuutes rahvapärimuse, ajaloo, pühapaikade ja kodumaa loodusega

Arvamus, Intervjuu,
©Uued Uudised
Ruuben Kaalep šamaanitrummiga.

EKRE üks omanäolisemaid poliitikuid on Ruuben Kaalep, kes kannab endas tõelisi eestluse aateid ning võitleb ka teiste maailma väikerahvaste eest, olles pälvinud ka soomeugri rahvusmeelsete tunnustuse.

Alustasite oma poliitilist teekonda 2012. aastal. Kuidas hindate noorte võimalusi poliitikas, võrreldes 2012. ja 2022. aastat? Kui palju on poliitiline maastik muutunud?

Minu teekond poliitikasse algas sellest, et olin toetajaliige Eesti Leegioni Sõprade Klubis (ELSK), mis pidas meeles Eesti vabadusvõitlust. Seejärel liitusin 16-aastaselt 2009/2010. aastal Eesti Rahvusliku Liikumisega (ERL). Tol ajal oli selle juhiks Martin Helme, lisaks temale olid seal ka Henn Põlluaas ja mitmed teisedki praegused silmapaistvad EKRE poliitikud.

Selle aja jooksul on Eesti poliitikas kindlasti väga palju muutunud just EKRE tõttu. Kui me arutleme noorte võimalusi, siis on asi kahe otsaga, kuna kartellierakondades ehk liberaalsetes parteides on sul palju võimalusi sel juhul, kui oled kuulekas parteisõdur ja lähed poliitikasse mitte missiooni, vaid karjääri pärast. Aga milleks on tõeliselt poliitikas noori vaja – see on missioonitunne ja nende ammendamatu energiaressursiga soov midagi paremaks muuta.

Uus rahvuslik ärkamine, millest nii mina ise kui ka Sinine Äratus (SÄ) on alati rääkinud, on nendel põhjustel miski, millega saavad hakkama just noored. SÄ loodi ajal, kui Eesti poliitikas oli väga vähe rahvuslust, eksisteerisid vaid liberaalsed parteid, kes müüsid Eesti väärtusi maha nii ida kui ka lääne suundadel. Esmalt tundus, et isamaaline tunnetus oli kadunud, kuid samal ajal vajadus selle järele kasvas aina rohkem iga päevaga. Alguses, SÄ loomisel, mõnikord jäi mind kummitama mõte, et on keeruline leida noorte hulgast mõttekaaslasi, kes jagaksid samu väärtusi. Pärast tuli välja, et Eestis oli väga palju noori, kes seda hetke ootasid, mil saavad kokku koguneda enda mõttekaaslastega ja kaitsta üheskoos isamaalisi aateid.

Millal korraldasite esimest korda valimiskampaaniat? Võimalusel palun kirjeldage lühidalt, kuidas te seda korraldasite (käisite väljas telgiga, jagasite nänni vms). Hetkel visates pilgu minevikku, kas oskate noortele jagada mõnesid nippe valimiskampaania korraldamiseks, kui jah, siis palun nimetage neid.

Esimest korda olen osa võtnud valimiskampaanist 2011. aastal, kui EKRE-t veel ei olnud ning mitmed hilisemad EKRE liikmed kandideerisid üksikkandidaatidena Riigikokku. Ise ma ei kandideerinud, aga korraldasin kandidaatidele tänavakampaaniat, printides printeriga välja voldikuid ja jagades neid laiali koos oma koolikaaslastega. Esimest korda kandideerisin Tartus 2013. aastal kohalikel valimistel ning valimiskampaaniat korraldasin koos Konservatiivsete Noorte (Sinise Äratuse algne nimi) liikmetega. Tartus kandideeris siis EKRE nimekirjas 5 noort, kellega tegime ühised voldikud, kuhu panime kirja olulised väärtused ja jagasime neid siis tänaval koos EKRE tikutopsidega.

Minu jaoks oli see aeg õpetlik ning huvitav, unustamatu ja hindamatu kogemus. Sealtpeale 10 aasta jooksul on palju muutunud, eriti seoses sotsiaalmeedia levikuga. Kuid oluliseks ja asendamatuks jääb julgus minna tänavale ning valmidus inimestega näost näkku suhelda – antud oskus on midagi muud, midagi väärtuslikumat, aga see ei pea piirduma ka sellega, et jagad komme\ilusaid asju. Sa pead täpselt teadma, mille eest sa võitled ja oskad seda väljendada, kui antud tunnetus sul puudub, siis ei tasu üldse poliitikasse tulla. Eesti ei vaja broilereid, Eesti vajab inimesi, kellel on missioon. Kõige tähtsamaks pean omapärasust ehk oskus teha asju kastist väljas ja kasutada loomingulisust ning leidlikkust. See kõik on märk sellest, et just sina julged ja oled valmis, et tuua muutusi. Näiteks 2017. aastal toimunud SÄ poolt korraldatud meemikampaania sotsiaalmeedias, mis osutus edukaks ja tõstis EKRE toetust noorte hulgas.

Põhimõtteliselt eksisteeris noortekogu enne registreerimist 2013. aastal. Teid valiti selle juhiks. Kust tuli soov juhtida organisatsiooni?  Kust tuli idee nimetada organisatsiooni Siniseks Äratuseks?

2013-2014 ja 2016-2017 olin SÄ esimees. Kindlasti oli tahe anda endast parimat ja panustada niipalju kui on võimalik. Ma olin üks SÄ asutajatest ja väga hästi teadsin, mida organisatsioon vajas. See kohustus tuli loomulikult, kuid ma ei tahtnud kunagi tingimata olla juhiks valitud. Olla poliitikas oli kohus.

Noorteorganisatsiooni nimi mõeldi välja üheskoos üldkoosolekul. Igaüks kirjutas paberile ühe omadussõna ja nimisõna. Me segasime need paberid kokku ja võtsime nendest parima kombinatsiooni, mis tuli ja nii see nimi sündiski.

2019. aastal valiti Teid Riigikokku ning Teist sai ka parlamendikoosseisu noorim liige. Mida Te ise arvate, mis ajendas valijaid Teie-suguse noore kandidaadi poolt hääletama? Milline oli Teie peamine eelis vanema põlvkonna kandidaatide seas?

Skandaalid ja julgus, aga tegelikult üks asi on selles, et ma olin juba sel hetkel päris mitmeid aastaid kirjutanud ja kõnelenud uuest rahvuslikust ärkamisest ja Eesti rahvuslikust ideoloogiast 21. sajandil – milline see peaks olema ja mis on meie rahva kõige suuremad valukohad ning kuidas nendega tegeleda. Alati on olnud oluline, et rahvuslikus võitluses osaleksid noored lisaks vanemale põlvkonnale, kelle elukogemus on väga väärtuslik ja tähtis, kuid meid, noori, eristab vanemast põlvkonnast see südamest tulev kirglikkus, mida rahvas samuti väga ootab ja hindab.

Paljud noored rahvuskonservatiivid on sattunud kiusamise laine alla tänu meie “usaldusväärsele” meediale. Ka sel põhjusel paljud annavad alla ja lõpetavad oma poliitilise karjääri. Kuidas võiksime sellega võidelda? Mida oskate soovitada nendele, kes on jäänud kiusamise laine alla?

Kõige tähtsam on see, et sinu kõrval oleksid inimesed, kes toetavad sind. Sel põhjusel, meil on noorte rahvuslaste kogukond, kus me suhtleme omavahel ja hoiame üksteist. Me võime olla nii huvidelt kui iseloomult väga erinevad inimesed, aga see ongi kogukonna mõte. Iga inimene täidab mingit kindlat rolli, mis talle on antud ja igaüks ei pea olema poliitik. Eesti vajab samamoodi rahvuslikke kunstnikke, kirjanikke ja kõiki inimesi kõigilt elualadelt. Kõik see, mida me igapäevaselt teeme, on eelkõige meie ühine võitlus. Kui on tunne, et ühiskond sind ei mõista, siis ega ei peagi. Elu mõte ei ole see, et sind kõik mõistavad ja armastavad, vaid see, et su endal südametunnistus on puhas ja sa teed neid asju, mille jaoks sa tunned kutsumust. Kui sa oled iseendaga rahul, siis kõik õnnestub, olenemata sellest, kas vastased sind ründavad või mitte.

Kas on mõistlik anda noortele rohkem võimalusi poliitikas osalemiseks – näiteks sotside poolt algatatud seadusemuudatus, mis nõuab Riigikokku kandideerimise võimaluseks vanusepiiri langetamist ning annab ka 16- ja 17-aastastele hääletamisõiguse? Isiklikult mulle jääb mulje, et meie noored pole selleks valmis ja on kergesti mõjutatavad.

Senikaua kui valimistest nii vähe sõltub, pole sellel valimisea langetamisel mõtet. Loomulikult on tõsi, et paljud noored ei mõista, kuidas poliitika toimub päriselus, aga samas, ma ei usu, et ka kõik täisealised mõistavad. Antud olukorras küsimus pole ühiskonnaõpetuses või hariduses, vaid kogu meie süsteemis, mida on aastaid valitsuses olevad liberaalsed erakonnad üles ehitanud. Süsteem, kus tegelikkuses rahvas ei saa kaasa rääkida.

Kõige hirmsam on meie harjumus sellega, et iga nelja aasta tagant on valimised, mil küsitakse korraks rahva arvamust, aga tegelikult keegi ei küsi rahva arvamust konkreetsetes küsimustes, küsitakse vaid, keda te valite. Tänapäeval meil ei ole üldse rahvahääletusi ja võimalust rahva seas kogutud allkirjadega algatada seadusi-eelnõusid. Seega ma arvan, et enne tuleks tegeleda nende asjadega ja teha seda süsteemi korda ning alles siis me saame arutleda hääletamisõiguse langetamisest.

Wateva artistid Hugo ja Kris: ”Noored on targad ja liberaalsed, vanemad inimesed konservatiivsed ja jäärapäised, sest noored on hingelt rohelised ning on plastiku kasutamise vastu” *(Postimees, 2022). Kas nõustute selle öelduga? Miks?

Kui ollakse plastiku kasutamise vastu, siis alati see ei tähenda, et tegu on liberaaliga. Ka konservatiivsel keskkkonnapoliitikal on väga oluline koht, et tegeleda sellega, me ei pea olema sarnaselt Greta Thunbergile hüsteerilised kliimavõitlejad. Looduselu, keskkonnakaitse on olnud alati konservatismi lahutamatuks osaks. Aga kui vaadelda suuremat küsimust, kas noored on rohkem liberaalsed, minu arvates iga ideoloogia üritab seda väita, et kõik noored on just meie poolt. Tegu on retoorilise võttega – ainus asi, mis noorte puhul olemuslik, on valmidus kirglikult millegi eest võidelda.

Tänapäeva liberaalid pakuvad meie noortele igavaid maailmu, kus paljud asjad on kaotanud enda esialgse väärtuse; moraali ja südametunnistust naeruvääristatakse ja maailm nende ümber on hall. Ilmselgelt oma kogemuste ja teadmiste tõttu noored ei saa sellest aru. Aga kui mõnel nendest tekib soov lisada hallile maailmale erksaid värve, siis tasub vaadata  paremale poole.

Täna olete SÄ juhatuse liige. Kas Teile meeldib noori juhendada ja olla nendele eeskujuks? Mis Teid motiveerib tegema tihedat koostööd noortega?

Kui vaadates noorte silmadesse ma näen ja tunnen seda tõelist tunnetust, mis paneb neid võitlema. Kui noor inimene on julgust täis ja tal esineb missioonitunne, siis see kõik motiveeribki mind. Ma siiralt usun sellesse, et kõik need tunded ja noorte kirglikkus päriselt saavad muuta meie ajalugu. Mul on au ja väärikus olla neile kõigile abiks selles võitluses, jagada koos nendeda õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning jagada oma hindamatut kogemust kõigiga, kes soovivad.

Suheldes noortega, kas Teil pole kunagi tekkinud mõtet, et minu Z-põlvkond (sündinud alates 2000.a) kardinaalselt erineb Teie Y-põlvkonnast (sündinud 1980-2000 aastal)?

Kahtlemata mingid erinevused on, aga ma arvan, et nad ei ole väga suured. Üks asi, millele ma olen väga palju mõelnud, on internetikultuuri areng. Internetikultuur on üks suur iroonia ja sarkasm ning selle eesmärgiks on postmodernistlike olemasolevate struktuuride lammutamine. See on vajalik etapp, sest selle tagant hakkavad välja tulema erinevad alateadlikud väärtused, mis seni on olnud varjatud. Samas nn. tähenduse kaotamine võib-olla vajalik selleks, et uusi tähendusi jälle leida.

Kas EKRE pakub meie noortele poliitikutele piisavalt arenguvõimalusi? Mida võiks teha teisiti?

Ma arvan, et EKRE peaks SÄ-le rohkem tähelepanu pöörama, seda rohkem väärtustama. SÄ erineb teistest noortekogudest just selle poolest, et siia tullakse konkreetselt vaadete ja missiooni pärast. Mujal noortekogudes on üsna kurb pilt, sest seal kasvatatakse broilereid. Alguses sinust saab plakatikleepija, seejärel läbid pastakate jagamise koolituse. Kogu aeg õpid täitma ülemate käske ning nii need noorteorganisatsioonid üles kasvatatakse maffia põhimõtetel. SÄ on EKRE ideeline järelkasv ja ka EKRE vanemad liikmed peavad seda rohkem hindama, igati toetama noori ja ka kuulama rohkem nende arvamust.

Mis on Teie lemmikvärv?

Mu lemmikvärv on sinine.

Meie liberaalid teevad väga kõvasti tööd. Kuidas saavad noored vältida propaganda ja populismi ohvriks langemist?

Ma arvan, et kui noored suudavad paremini õppida ajalugu ning neil esineb sügavam vaade maailmale enda ümber, siis nemad ei lange nii lihtsalt propaganda ohvriteks. Näiteks lapsena ma olen lugenud läbi väga palju kodus olnuid NSVL ajast õpikuid. Lugedes neid, ma kohe sain aru sellest mehhanismist, kui kergesti saab faktidega manipuleerida ja luua uusi narratiive. Igasuguseid asju saabki panna kirja nii, et see on täielik propaganda ja siin olulist rolli mängib oskus neid asju läbi näha. Kui noorel esineb see oskus, siis ta enam ei võta üks ühele seda, mida räägitakse, vaid oskab mõista, mis on see lugu, mida jutustatakse faktide kaudu. Kõik need katsumused, millega Eesti rahvas läbi ajaloo silmitsi seisis, ei ole kuhugi kadunud. Need ohud on siiamaani olemas; näiteks sisseränne ja globalism.”

Kuidas saaksime noorte seas rohkem edendada konservatismi?

Siin ma tahaks rõhuda just inimestele, kes loovad peresid ja saavad lapsi. Olulist rolli mängib see, millises keskkonnas lapsed kasvavad tänapäeval, kuna see mõjub väga palju. Juurprobleemiks on see, et paraku paljud lapsevanemad ei ole piisavalt sügavalt kokku puutunud Eesti rahvuskultuuriga ning ei oska seda oma lastele edasi anda. Tihtipeale varasest lapsepõlvest saadik surutakse peale lääne massikultuuri. Igal Eesti lapsel peab olema õigus üles kasvada nii, et ta puutub kokku Eesti rahvapärimusega, ajalooga, pühapaikadega ja meie kodumaa loodusega. Minu arvatest palju parem on üles kasvada maal kui linnas, vähemalt suure osa ajast. Kellel puudub see võimalus, siis vanematel on võimalik lapsi harida kasvõi alates rahvalauludest, luuletustest ja lugudest Eesti ajaloost. Ülioluline on see, et inimestel, kes kasvavad ülesse, oleks side selle maaga, kus nad elavad. Sealt edasi tuleb kõik muu.”

Kui saaksite saata sõnumi kogu maailmale, mida te ütleksite 30 sekundiga?

“Maailmas on alles erinevad kultuurid, rahvad, keeled ja see kõik ongi kõige suurem väärtus, mis inimühiskonna maailmas saab olla. See, et me suudame neid hoida ja kaitsta, eelkõige tähendab seda, et me suudame hoida alal iseenda pärandid, iseenda keelt, kultuuri ja rahvast. Kui me ei austa enda oma rahvust ja esivanemaid, siis me ei oska austata ka teisi ja kogu maailmatunnetust. Maailma väärtustamine algab sügavast sidemest omaenda kultuuriga. See ongi rahvuslus!»

Küsitles Lana Leemets

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused