Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Jaak Madison: ka Euroopa Parlamendis on sõnavõtuaeg piiratud

-
12.01.2021
Jaak Madison on poliitikas jõudnud rahvusvahelisele tasandile.
© Uued Uudised

Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison (EKRE) kirjutab ERRi portaalis avaldatud arvamusloos, et kui põhiseaduskomisjoni istungil, mida korraldati läbi veebi, ei antud piiramatult õigust komisjoni liikmetel rääkida endale meeldival teemal ja piiramatu aja vältel, siis on see tavapärase töökorralduse tagamine.

Ei ole vast Eestis enam inimest, kelle meeli poleks köitnud riigikogus lõõmavad tunded ja tulihingeline võitlus kahe poole – koalitsiooni ja opositsiooni – vahel. Jälgin seda minagi ja tunnen veidi kurbustki, et ei kuulu enam riigikogu põhiseaduskomisjoni, kus ma vahetult enne Euroopa Parlamenti siirdumist olin ka paar kuud esimees. Kuid see annab omakorda hea võrdlusmomendi komisjonide töö korraldusest ja õigusest võtta sõna ning osaleda diskussioonides.

Meedia vahendusel olen ma aru saanud, et riigikogu opositsioon heidab ette seda, et nende mikrofonid olevat olnud kinni pandud ning nad ei olevat saanud rääkida oma ideedest ja kaitsta väga häid muudatusettepanekuid.

Põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets on aga väitnud, et kõik on sõna saanud vastavalt korrale. Mulle on jäänud mulje, et Kaja Kallas ja Lauri Läänemets, kes on meedias enim väitnud, et parlamendiliikmete õigusi rikutakse, ei ole kas adunud või teadlikult eiravad fakti, et parlamendis pole kunagi olnud ega peagi olema õigus igaühel ükskõik millal ükskõik millest rääkida.

Kuigi parlamendi liikmed on saanud mandaadi rahvalt ja on kõrgeima võimu kandja ehk rahva esindajad riigikogus, ei anna see õigust anarhiaks ehk piiramatuks õiguseks rääkida komisjoni istungil.

Seda peaks hästi teadma Kaja Kallas, kes on olnud Euroopa Parlamendi liigegi. Euroopa Parlamendis saab komisjoni liige sõna siis, kui ta on eelnevalt sõnavõtuks registreeritud ja sõnavõtuaeg on rangelt piiratud – vahel ühest minutist kuni parimal juhul viie minutini.

Sõltuvalt komisjoni istungi juhatajast sõltub ka leebus, kui sõnavõtja ületab antud ajalimiiti. Kui sõnavõtja eirab aga ajaliimiiti märkimisväärselt, siis pole harvad juhused, kui mikrofon lihtsalt kinni pannakse.

Täpselt sama loogika on olnud ka riigikogus, kuigi palju pehmemas vormis. Kui ma olen isegi juhatanud komisjonide istungeid riigikogus, siis ma olen üldiselt alati lasknud kõigil soovijatel oma mõtted ära rääkida. Kuid vahel on vaja olnud ka piiride seadmist, et komisjoni istung ei läheks turulaadaks ja püsitaks teemafookuses.

Kui aga teatud parlamendiliikmed eiravad eesmärki püsida püstitatud teemas ja takistavad komisjoni istungi normaalset funktsioneerimist, siis on komisjoni istungi juhatajal kohustus tagada kord ja komisjoni töö toimimine.

Kui põhiseaduskomisjoni istungil, mida korraldati läbi veebi, ei antud piiramatult õigust komisjoni liikmetel rääkida endale meeldival teemal ja piiramatu aja vältel, siis on see tavapärase töökorralduse tagamine. Vastupidisel juhul oleks võimalik komisjoni üksikutel liikmetel panna seisma kogu parlamentaarne töökorraldus ja viia riik võimalikku kriisi. Seda ei saa lubada ükski komisjoni esimees.

Lisaks ärme unusta, et Kaja Kallas ja Lauri Läänemets on avalikult ka ise tunnistanud, et nende eesmärk on lihtsalt takistada parlamentaarset tööd, sest neile ei meeldi mõte anda kõrgeima võimu kandjale ehk rahvale õigust kaasa rääkida ühiskonna teemadel ja otsustada, milline võiks edaspidi olla abielu institutsioon.

Selle nimel on Kallas olnud nõus isegi selliste ametlike ja juriidiliselt siduvate muudatusettepanekute tegemisega oma erakonnakaaslaste poolt, millega püstitataks küsimus Venemaaga liitumise, NATOst väljaastumise või rahaühikuna rubla kasutuselevõtu kohta. Kui me oleme juba sellises olukorras, kus rahvaesindajad on ideoloogilistel põhjustel valmis minema meie põhiseadusliku korra kukutamisele, siis näitab see meie parlamentaarse korra ummikseisu.

Sellises olukorras on väga suur roll just komisjoni esimehel ja riigikogu juhatusel, et kaitsta parlamendi töövõimet ja riigi toimimist riigikukutajate eest.

Lisaks on suur roll loomulikult ka presidendil ja kaitsepolitseiametil, kes loodetavasti koostab jooksvalt ohuhinnanguid, mis lähtuvad mitmete parlamendiliikmete tegevusest.