Jaak Madison: miks presidendi “edukas” Eesti vähihaigetele tehtavaid annetusi ja ravimeid käibemaksust ei vabastanud?

EKRE Riigikogu saadik Jaak Madison analüüsib oma sotsiaalmeedia postituses presidendi aastavahetuskõnet ja leiab, et ega tühjast tünnist peale õõnsa kõmina muud loota polegi.

“Ma ei kuulanud üleeile presidendi aastalõpu kõnet, oli tol hetkel palju paremat teha. Küll aga lugesin siis selle täna läbi. Tuleb nentida, et ei üllatanud mitte kuidagi.

Esiteks tuleb rõhutada, et kahjuks pole Eestil presidenti selle tõelises tähenduses. Võib-olla on Eestil kunagi õnn omada üht tõelist presidenti, kellele iga eestlane saab uhkusega alt üles vaadata. Kuid mis oli kõne sisu?

Põhiliselt see, et Eesti on edukam kui kunagi varem (rõhutas veel, et “objektiivselt”), samas jällegi et on rohkelt inimesi, kes sellest edust osa ei saa. Sisuliselt ei öeldud mitte kui midagi, sest muidugi võime väita, et mõnes mõttes on Eestil tõesti mõneti hea seis.

Samas on fakt see, et iga kolmas kaasmaalane elab vaesuses. Fakt on see, et töötavaid inimesi, kes pingutavad mitmel kohal, karistatakse riigi poolt suurema tulumaksumääraga veelgi rohkem. Fakt on see, et keskmine pensionär ei ela inimväärselt. Fakt on see, et puudega ja erivajadustega inimesed on nagu kolmanda järgu klassist.

Suurim häda aga nn presidendi kõnes oli see, et kellele see adresseeritud oli? Kas keskmine televaataja, kes kõnet kuulas, on süüdi Eestit ohustavates probleemides? Kas mitte ei peaks president olema see “silm” või “valvur”, kes nahutab poliitikuid, erakondi, ametnikke?

Kas president ei peaks tähelepanu oma sõnaga suunama just nendele, kelle vastutusalaks peaks olema Eesti edasiviimine ja arendamine? Kas president ei peaks kutsuma korrale neid mugavuspoliitikuid kartellierakondadest, kes on lasknud oma mugavuse, ahnuse ja ükskõiksuse pärast tekkida olukorral, kus oma riigi suveräänsus ja meie, eestlaste, esikohale seadmine on mõttetu ja vahel isegi osa “vihakõnest”?

Eesti on väga ohtlikus olukorras. Meie iseseisev kaitsevõime on saanud tugeva hoobi, kui meie kaitseministeeriumi ametnikud koos idiootidest poliitikutega on ellu viinud kahjulikke reforme. Meie suveräänsus on praktiliselt tehtud “deklaratiivseks”, sest enamus otsustusõigustest, alates piirikontrolli kehtestamisest kuni käibemaksumäärani, on ära antud Euroopa Liidule.

Meie inimesed on jäetud viimasele trepiastmele näiteks ravijärjekorras ajal, kus raha kingitakse nii Kreekale, Liibüale kui teistele Kolmanda maailma riikidele. Meie president räägib, et Eesti on nii heas seisus, kuigi samal ajal koorib riik käibemaksu ravimitelt, mis soetatakse vähihaigete raviks annetuste najal tänu kuldse südamega Toivo Tänavsuule?

Eesti on ainus maa, kus on parim elada, kuigi on palju teisigi meeldivaid paiku (eriti Viin). Küll aga on selle parima maa president, rääkimata globalistidest valitsuses, suureks ohuks meie inimestele. Meil on palju ohte väljapool, näiteks sõjaliselt idanaaber, kuid vahel me unustame selle, et riigile ohtlikke vaenlasi on meie enda riigiski. Vahel tuleb tõsiselt küsida, et kelle huve tegelikult esindab mõni minister või president?”