Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Jaak Madison: parempoolsed erakonnad ei muutu aktiivsemaks mitte Kremli mahitusel, vaid progressivistide lolluste tõttu

-
27.03.2022
Jaak Madison

Järgnev on Jaak Madisoni vastulause 24.03 EPLis ilmunud loole – „Kuidas Kreml Euroopa paremäärmuslikelt parteidelt seisukohti ostab“ (Martin Laine, Holger Roonemaa).

“Eesti Päevaleht on avaldanud loo, kus põhimõtteliselt antakse mõista, et parempoolsed erakonnad on kõik Kremli käpa all ja et konservatiivsed, rahvuslikud tõekspidamised tulenevad Venemaa ekspordist. Vägisi jääb mulje, et vasakliberaalsed jõud koos meediaga proovivad parempoolseid erakondi koos nende „kurjuse ja lõhestamisega“ tühistada, sest konservatiivne mõttelaad pole enam tänapäevases maailmas lubatud. Aktsepteeritav on ainult vasak-liberaalne maailmavaade ning kui sellega päri ei ole, siis on automaatselt tegemist Kremli agendiga.

Samasugune olukord toimus USAs kui võimule sai „vale“ inimene – Donald Trump. Vene agendiks tembeldamine ja nõiajaht kestis kogu tema ametiaja jooksul, kuid lõpuks pidid ka USA demokraadid ja meedia tunnistama, et kokkumängu ei olnud, pärast seda kui ametlikud uurimised ei andnud neile soovitud tulemusi. Seda loomulikult kajastati meedias võimalikult vähe ja prooviti ikka teistsugune mulje jätta. Steel’i toimiku puhul ilmnes lausa, et Christopher Steele (isik, kes lekitas ja kogus tõendeid Trumpi vene sidemete kohta) oli Clintoni kampaania poolt palgatud, et laimukampaania läbi viia. Ega vahendid ei valita, samamoodi nagu ka Eestis seoses Mary Krossi juhtumiga, kus kuu enne valimisi valetas prestiižse poliitiku abikaasa, kuidas teda oli kividega loobitud Stroomi rannas rukkilille kandjate poolt. Kohus aga loomulikult lõpetas selle kriminaalasja „avaliku huvi puudumise“ tõttu.

Nüüd proovib meedia väita, et ega parempoolsed enda peaga ei mõtlegi, vaid kasutavad selleks Kremli ajusid. Sealt tulevad probleemid, loosungid ja seisukohad. Ega muidu ei oleks tekkinud vastuseis immigratsioonile või LGBT propagandale. Päevaleht kajastab, et „Salvini ja tema „sõbrad Venemaalt” on eksportinud Saksamaa paremäärmusliku partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) poliitikute suhu pagulastega seotud jutupunkte.“ Ega ilma Venemaa jutupunktideta poleks AFD loomulikult massiimmigratsioonile vastu suutnud hakata, vaid oleks samuti pooldanud pagulasrännet.

Samamoodi on LGBT vastuseisu puhul proovitud leida seost Kremliga. Ometi pooldavad ka venelased abielu mehe ja naise vahel ning kui eestlased julgevad samamoodi mõelda, siis on süüdi kohe Venemaa raha ning propaganda. Tuleb meenutada, et parempoolsed parteid on tihti tagajärg progressiivsete ideede pealesurumise pärast. Enne tuli nõue migrante Aafrikast ja Lähis-Idast kohustuslikus korrast hordide viisi aktsepteerida ja LGBT ideoloogia heaks kiita ning alles siis tõstsid parempoolsed erakonnad pead. Need teod lõhestasid ühiskonda, mille järel parempoolsete populaarsus kasvas Euroopa ühiskondades.

Paraku peab seda tõdema, et prantslased ja itaallased ongi (loodetavasti „olid“ vormis) venesõbralikumad. Kuid see kehtib nendes riikides kõikide parteide kohta, sest nende nägemus Venemaast on teistsugune – Venemaa on kaugel ja majandussuhted on kasulikud. Kes on aga tõelised vene agendid või kasulikud idioodid? Kas Prantsusmaa endine peaminister Francois Fillon, kes oli pärast poliitkarjääri kahes Venemaa firma nõukogus? Kas Itaalia endine peaminister Matteo Renzi, kes oli samuti Venemaa ettevõtete nõukogus? Või suurima mõjuga agent Saksamaa kunagine liidukantsler Gerhard Schröder, kes on siiamaani Kremli palgal ja kes pani Euroopa sõltuma Venemaa veregaasist, mis finantseerib hetkel Ukraina laste ja naiste tapmist? Millega nad küll enda kuldse langevarju välja teenisid?

Kõik mainitud isikud kuuluvad aga liberaalsetesse erakondadesse, nii et on arusaadav, kui siin ei näe meedia Venemaa mõjutustegevust. Piiratud mõjuga parempoolsed opositsioonierakonnad on ikka need, kes Euroopat venestada tahavad.

Samuti toob Päevaleht enda loos välja, et Kremli huvides on tugev ühtne parempoolne ühendus. Eks vasakpoolsed ei saakski seda lubada, et konservatiivsed jõud teeksid koostööd ning oleksid tugevamad, et seista Euroopa rahvaste tuleviku eest. Et kui Poola parempoolsed teeksid koostööd teiste parempoolsete erakondadega, et seista ühiselt näiteks massiimmigratsiooni vastu arenguriikidest, siis see on kohe Vene tahte elluviimine? Sama Poolat juhtiv parempoolne valitsus, kes on koguaeg seisnud Venemaa agressiooni vastu ning on suurim Ukraina toetaja käesolevas konfliktis, on järsku venemeelne? Poola parempoolsed on kõvasti rohkem Euroopa kaitsevõimesse panustanud kui Saksamaa vasakpoolsete juhtimise all – nemad maksid ja maksavad siiani Venemaa sõjatehnikat kinni.

Kuigi ma selgitasin üle kümne minutilise intervjuu vältel austatud ajakirjanik Martin Lainele põhjalikult, kuidas olen ma isiklikult koos mitme teise riigi esindajatega (Soome ja Taani kolleegid poliitgrupis „Identiteet ja Demokraatia“) ära nullinud kõik vähegi venemeelsed algatused ning oleme kallutanud itaallasi, prantslasi ja sakslasi hääletama meiega sarnasel viisil (loe: Venemaa kriitiliselt), siis seda ei saanud artiklisse juurde kirjutada. See ei klapiks ju propagandistliku narratiiviga, et kui suudad ühe laua taga istuda Le Pen’i või Salviniga, siis oled Kremli agent. Kuid Kremli agendid ei ole Martin Laine suguste propagandistide jaoks näiteks Reformierakonna või Keskerakonna esindajad Euroopa Parlamendis, kes istuvad samas poliitgrupis (Renew) Macroni erakonna prantslastega, kes viimastel aastatel korduvalt üritanud „elavdada“ majandussuhteid Venemaaga.

Vasakpoolsed liberaalsed jõud on hirmul, et parempoolsete toetus kasvab veelgi ning siis on vaja kohe vene kaart välja tuua. Poliitiliselt ebakorrektsed erakonnad on vaja kuidagi ju ära tühistada. Võin kindlalt öelda, et EKRE seisab sellele vastu, samamoodi nagu seisame Kremlile vastu toetades meie kaitsevõime suurenemist (k.a laenu võtmist), pooldades Tartu Rahu ja täielikult olles vastu piirileppe ratifitseerimisele ning alade loovutamisele ja juurutades Eestis rahvusliku patriotismi.”

Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik