02.11.2021
Pedofiilist mõrvar peab jääma trellitatud uste taha. Pilt on illustratiivne.
“Eile oli uuesti ka Kuuuurijas teemaks Vassili Otškalenko kuriteod. Paar nädalat tagasi oli samal teemal suurem lugu Eesti Ekspressis, mille tarbeks küsis minult kommentaari loo autor Sulev Vedler, kuna aastaid neli tagasi algatasin Riigikogus eelnõu, mille kohaselt oleks karmistatud karistusmäärasid seksuaalkuritegude puhul ja seda eriti lastevastaste kuritegude puhul.
See eelnõu läbis esimese lugemise Riigikogus ja jäi seejärel toppama Jaanus Karilaiu juhitud õiguskomisjoni, kuna poliitiliselt ei soovinud toonane koalitsioon (Keskerakond, Isamaa, Sotsiaaldemokraadid) seda tegelikult heaks kiita.
Kuid nüüd uuesti Otškalenko juurde. Fakt on, et ta mõisteti süüdi ühe väikese tüdruku vägistamises ja mõrvas ning teise tüdruku tapmiskatses. Kahtlus lasub ka teise tüdruku tapmises ja vägistamises, kuid see on juriidiliselt tõestamata. Karistuseks esimese astme kohtus määrati sellele koletisele ainult 15 aastat vanglakaristust, kus kohtu esimees oli Allar Jõks.
Järgmises kohtuastmes, mis omakorda Riigikohtus kinnitati, määrati surmanuhtlus mahalaskmise läbi, mis hiljem muudeti ümber eluaegseks vanglakaristuseks.
Kuid tänu meie tänasele seadusandlusele, on võimalik eluaegsetel vangidel saada kodukülastusele. Lisaks sellele on võimalik eluaegsetel vangidel võimalik taotleda vabastust vangistusest peale 30 aasta vanglakaristuse kandmist.
Ma olen nõus, et teatud juhtudel ja osade kuritegude puhul võib see olla põhjendatud, et süüdimõistetu vabastada vähemalt 30 aasta möödudes, kuid seda tuleb alati väga sisukalt kaaluda. Kuid kui kuritegude sisuks on lastevastased seksuaalkuriteod, mis on iseloomulikud ravimatutele pedofiilidele, ja kui need lõppevad laste tapmisega, siis on tegemist täiesti selgelt raskendavate asjaoludega.
Praegune olukord meie justiitssüsteemis on häbiväärne. Sisuliselt oleme jõudnud infantiilsesse olukorda üliinimlikkusega kõige jubedamate kuritegude puhul, kus kõrgemale astmele asetatakse kurjategijate huvid, kaaludes üle ühiskonna turvatunde ja antud juhul eelkõige meie kõigi laste turvalisuse ja elud.
Arusaadavalt me ei saa ega peagi olema Põhja-Korea laadne riik, kus kõik tapjad peaks kiirkorras maha laskma, kuid praegusel hetkel oleme jõudnud teise äärmusesse.
Praeguse olukorra lahendamiseks on kolm lahendust. Esiteks peavad vanglajuhid võtma mõistuse pähe ja keelduma Otškalenko lubamise kodukülastustele. Tegemist on mõrvariga, kelle hingel on kindlasti ühe tüdruku surm ja tõenäoliselt teise. Vangla ei ole sanatoorium, vaid eluaegsete puhul selleks, et vältida nende isikute edasine oht ühiskonnale.
Teiseks peab kohus detsembris, kui hakatakse Otškalenko vabastamist arutama, väga tõsiselt mõtlema oma otsuse tagajärgedele. Vabastamise puhul tehtaks võib-olla pöördumatu kahju usaldusele meie õigussüsteemi vastu ja loodakse väga ohtlik pretsedent. Me keegi ei taha, et nende kohtunike hingele jääksid võimalikud uued vägistatud ja tapetud lapsed.
Kolmandaks vajab Eesti karistuspoliitika reformi ja karmistamist. Kuna me oleme paraku liitunud Euroopa Nõukoguga ja seoses sellega surmanuhtluse keelustamise nõudega (mille tõttu kusjuures näiteks Valgevene ei ole vastu võetud Euroopa Nõukogu liikmeks, vaid sellele põhjusel), siis poliitiselt me seda täna paraku muuta ei saa.
Kuid mida me saame muuta ja ilma suurema probleemita, on eluaegsete vangide puhul mitte võimaldada vabastamise taotlust 30 aasta möödudes. Lisaks sellele saab seaduandlikult kärpida vanglate õigust saata eluaegseid vange kodukülastusele.
Tuletame siiski meelde, et eluaegsed vangid ei istu türmis pisivarguste või autoärandamiste pärast, vaid ainult kas mõrvade või genotsiidide tõttu. Ma arvan, et nad ei peaks niisama vahepeal kodu külastama.
Lisaks sellele oleks mõistlik üle võtta USA karistuspoliitikast karistussäte, mille kohaselt saab kohus karistuseks määrata eluaegse vangistuse vabanemise võimaluseta. Täna meie karistusseadustikus vastavat võimalust pole. Nende välja käidud punktide elluviimiseks piisaks justiitsministri algatusest, kes suudaks veenda seejärel valitsust ja Riigikogu. Kuid jah, tänane justiitsminister ei suuda isegi kardetavasti mitte mõtelda sellel teemal.
Lõpetuseks olgu öeldud, et kui ühiskond tunneb, et riik ei suuda kaitsta elementaarsest turvalisust, siis paratamatult on see tee sillutamine omakohtule. Omakohus ei saa olla tolereeritav õigusriigis, kuid kui õigusriik ei täida oma ülesannet, siis kes saakski hukka mõista seda, kui näiteks Otškalenko kukub rõdult alla? Mitte keegi.”
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik