Jaak Madison “valikulisest mälust” enne Tartu rahu aastapäeva

Arvamus,
- Updated
Jaak Madison

Täna 101 aastat tagasi, 3. jaanuaril 1920, lõppes Vabadussõda. Sõda, mille tulemusel sai võimalikuks Eesti Vabariik ja mis viis kuu aega hiljem ehk 2. veebruaril Tartu rahulepingu sõlmimiseni. Sõjas langes üle 6000 inimese, kes surid selle nimel, et täna saaksime elada vähemalt vormiliselt Eesti Vabariigis. Surid ka selle nimel, et täna saaksid Eestis rahulikult elada muidu nahahoidjad ja argpüksid, kes heietavad pidevalt, kuidas me ei saa ilma Euroopa Liiduta (ja varem Moskvata). Kuid mis veelgi olulisem: Tartu rahuleping on juriidiliselt tänaseni kehtiv rahuleping, millega sätestati ka riigipiirid. Riigipiirid, mis ei ole kuidagi kattuvad tänase reaalse piiri ehk kontrolljoonega, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison (EKRE):

Tartu rahulepingu olulisust rõhutas tänuväärselt Riigikogu esimees Henn Põlluaas oma uusaastatervituses, millele vastas Leningradi oblasti kuberner Aleksandr Drozdenko. Hea seegi, et meie naabrid ikka jälgivad, mida meie siin teeme. Ning ka meie jälgime nende tegevust. Seega tervitused Venemaa suursaatkonnale Tallinnas, kes võiksid sõbralikult mu järgneva seletuse ära tõlkida oma ülemustele. Nii nagu nad tegid kindlasti ka Põlluaasa uusaastatervituse puhul.
Drozdenko soovitas oma vastuses väidetavalt mitte kasutada “valikulist mälu”. Tema avalduses seisis, et soovitab oma Eesti kolleegidel lisaks Tartu rahule meelde tuletada ka muid ajaloolisi episoode ja mitte tarvitada “valikulist mälu” (näiteks tšuudide maa sajanditepikkuse kuulumise Venemaa ja Vene impeeriumi koosseisu või nõukogude perioodi ajaloo).
Selline lähenemine on kahjuks väga tavapärane paljude Venemaa poliitikute puhul, kes hakkavad rääkima midagi “ajaloolisest territooriumist” ja alternatiivsetest ajalookäsitlustest. Probleem on aga selles, et tšuudide maa kuulumine Vene impeeriumi koosseisu oli ammu enne Vabadussõda ja Tartu rahulepingut, seega õiguspoliitiliselt pole see absoluutselt relevantne näide.
Mis puudutab aga nõukogude perioodi, siis siin seisnebki põhimõtteline vahe ja erinev ajaloo käsitlus. Kui Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon peab Tartu rahulepingut kehtetuks, kuna nende arvates Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu 1940. aastal, siis Eesti seisukoht on, et meid okupeeriti. Okupeeriti ka teist korda 1944. aastal, kui vahepeal peale sakslaste lahkumist oli kiirkorras taastatud Eesti valitsus. Kuid kuna rahvusvahelise õiguse järgi oli tegu okupatsiooniga ja Nõukogude Liidu poolt ametisse pandud Eesti nukuvalitsuse avaldus liitumaks Nõukogude Liiduga 1940. aastal oli vastuolus Eesti põhiseadusega, siis Tartu rahuleping ei kaotanud kuidagi kehtivust. Paraku on meie heade naabrite arusaam õigusest ja juriidikast väga valikuline ja selle peitmiseks süüdistavad oma parimaid naabreid valikulises mälus. Eesti on alati järginud kehtivat õigust ja kehtiva õiguse järgi on viimane legitiimne Eesti ja Venemaa riigipiire käsitlev leping Tartu rahuleping.
Asjaolu, et Venemaa ei ole 1991. aastast tunnistanud Tartu rahulepingu kehtivust, ei vähenda selle kehtivust. Kui üks osapool hiljem väidab, et ta ei nõustu lepinguga, siis ei muuda see seda rahvusvahelise õiguse kohaselt automaatselt kehtetuks. Kuid kuna meie heade naabrite argumendid kehtetusele rõhumiseks lähtuvad valefaktidest (1940. aasta okupatsioon), siis ei ole ka teise lepingupoole avaldus meile siduv. Kuid palju huvitavam oleks, kui Leningradi oblasti kuberner teeks avalduse teemal, et kuidas mõjutab siis Nõukogude Liidu legitiimsust asjaolu, et nad ei tunnista Tartu rahulepingut, kuna antud rahulepinguga oli Eesti Vabariik esimene riik, kes tunnistas Nõukogude Liidu suveräänsust. Nad kardetavasti pole selle üle mõtisklenud.
Kui rääkida aga veel ajaloost ja valikulisest mälust (loodetavasti Venemaa suursaatkond veel ikka loeb seda ja tõlgib kenasti ära), siis näiteks kõige varasemad leiud Siberi aladelt on Aasia pärased. Seega kui nüüd ikka minna “ajaloolise territooriumi” käsitlusele, siis Siberil pole Venemaa algse ajalooga suurt midagi pistmist, kuna esimesed asukad seal ammustel aegadel olid asiaadid.
Vähetähtis pole paraku ka fakt, et paljud eestlased ahhetavad ja ohhetavad Tartu rahulepingu teemal ning kurdavad, et “mis me nende aladega teeme”. Meil pole neid väidetavalt vaja ja see ju nii vana asi. Tõsi see on, et paljud meie rahvast pole harjunud ka omariiklusega ja vastutusega seda kaitsta. Küsimus ei ole selles, kas me vajame neid alasid või mitte. Küsimus on põhimõttes ja meie riigi õiguslikus järjepidevuses. Kui lööme käega, siis lööme varsti käega ka sellele valele, et 1940. aastal astusime vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja mingit okupatsiooni polnudki. See on väga oluline printsiip, kas me kaitseme oma territoriaalset terviklikkust või mitte. Kehtiva rahulepingu kohaselt ei ole 5,2% meie territooriumist meie kontrolli all ja kui me sellele käega lööme, siis lööme varsti ka Narvale? Seal elab ju 95% venekeelseid ja mis seal ikka: las minna? Miks mitte ka Jõhvi, sest ka seal on eestikeelsed vähemuses?
Lisaks ärme taas unusta seda tänast päeva, kui 101 aastat tagasi lõppes Vabadussõda. Sõjas langes üle 6000 meie inimese selle nimel, et saaks sõlmitud rahuleping nende aladega koos, mis täna on kehtiva rahulepingu kohaselt annekteeritud. Kõik need, kes peavad nüüd seda mõttetuks ja tarbetuks, on samasugused kehkenpüksid ja kollaborandid, nagu olid juunikommunistid või Vabadussõjas peitupugejad.
Lõpetuseks, mis puudutab väidet, nagu oleks mingi osa Eestist tarbetu territoorium, siis väga lihtne näide. Me kõik elame korteris või eramajas. Näiteks elad kolmetoalises korteris ja siis tuleb naaber ja ütleb, et kuule, saad elatud ka kahe toaga ning ühe toa annad talle kolakambriks. Mis siis, et ostsid selle korteri oma raskelt teenitud raha eest või said vanaemalt päranduseks. Milleks Sulle kolme tuba vaja? Saad ka kahe toaga hakkama – ühes toas elad koos lastega ja teises vaatad televiisorit. Piisab küll eksisteerimiseks.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused