05.10.2020
Jaak Madison.
“Eile toimus värviliste ja suleliste meeleavaldus Tartus, kus räägiti armastuse võrdsusest. Paljud poliitikud räägivad sellest, et armastus on vaba. Riik pidavat tahtma sekkuda inimeste eraellu ja armastusse. Loomulikult käib see jutt järgmisel aastal toimuva rahvaküsitluse pärast, kust soovitakse saada vastust, kas abielu institutsioon peaks olema määratletud ka põhiseaduses.
Ma tunnen, et tihti ei aita lolli puhul miski – tood argumente, põhjendusi, fakte ja ikka heietatakse oma asja, millel pole suurt midagi pistmist tegelikkusega. Ma siiski soovin selgitada kahte suurt valet, mida sulelised ja karvalised ning paljud poliitikud pidevalt esitlevad.
Esiteks riigi sekkumisest eraellu. Rahvaküsitluse vastased väidavad, et riik soovib piirata inimeste vaba otsustamist ja keelata kellegagi koos elamist. Konkreetne vale. Riik ei saa ega peagi saama keelata kellegagi kooselu (seda lauset paluks mitte Delfi-laadsetel valeuudiste portaalidel kontekstist välja rebida).
Küsimus on hoopis abielu insitutsioonis ja sellega kaasnevates õigustes (pean siin eelkõige silmas lapsendamisõigust). Rahvaküsitluse vastaste väitel on abielu juba reguleeritud mehe ja naise vahelise liiduna perekonnaseaduses. Tõsi, kuid see väide muutub sisutühjaks, kui hakatakse jälle kurtma seda, et “riik ei tohi sekkuda eraellu”. Perekonnaseaduses seega ju sekkub? Kuidas saavad nad algul väita, et abieluvorm on juba piisavalt reguleeritud ja siis iseendale vastu rääkida?
Vabandust, muidugi nad saavad seda teha, sest nad ongi valelikud. Kehtivale perekonnaseadusele on hea tugineda, et petta avalikkust, kuid oma järgmiste väidetega paljastavad nad oma tõelist arvamust, sest perekonnaseadust saab muuta ca kolme kuuga. Põhiseaduse muutmiseks soovi korral, et sealt välja võtta näiteks abieluinstitutsiooni vorm, läheks palju rohkem vaeva.
Armastusele tuginemine on emotsionaalselt laetud ja kõlab kaunilt (kellele siis ei meeldi armastus?), kuid juhib kõrvale sisulisest diskussioonist. Selleks, et kedagi või midagi armastada, ei pea abielluma. Abiellumine ei ole a priori inimõigus ja lihtsalt väide armastusest ei õigusta näiteks soovi abielluda kahe või kolme naise või mehega.
Nüüd öeldakse, et see on demagoogia. Ei, see ei ole demagoogia, sest miks on näiteks kahe naise vaheline armastus vähemtähtsam kahe naise ja kahe mehe vahelisest armastusest, kes sooviksid abielluda neljaliikmeliseks kärgpereks?
Iga ühiskond lepib ise kokku, milline abieluvorm on neile vastuvõetav. Islamimaades lähtutakse šariaadist ja sellest tulenevalt õigusest abielluda nelja naisega. Paljudes minu arvates degenereerunud ühiskondades on lubatud näiteks sõlmida abielu ka asjadega.
Mis seal ikka – nende ühiskondade enda asi. Kuid sama kehtib meie ühiskonnaga. Ühiskond peab otsustama, milline abieluvorm on seaduslik ja see ei puutu kuidagi armastusse. Armastus on laialivalguv subjektiivne mõiste, mis ei saa olla põhialuseks ühiskonna alusnormide kehtestamisel. Selleks peab olema ühiskonna enamuse konsensus ja tänaseks on see kehtestatud perekonnaseaduses, et see on mehe ja naise vaheline liit. Lihtne.
Kas see peaks aga olema määratletud ka põhiseaduses, ongi juba eraldi küsimus, mida peab lahendama ühiskonnalt arvamuse küsimisega, mitte poliitiliste tagatubade lahendusena.
Loodetavasti on see selgitus abiks paljudele mõistmaks, kuidas soovitakse vasakäärmuslike liberaalide poolt segada vett ja mängida armastuse mõistega.”
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik