Jaak Valge: “Aitäh, Raul Rebane, et tõstatasite olulise küsimuse. Vastuse osas oleme siiski eri meelt.” 

Ajaloolane Jaak Valge on EKRE kandidaat Riigikogu valimistel.

EKRE liige ja ajaloolane Jaak Valge kirjutab sellest, kui omatahtsi tõlgendab kommunikatsioonispetsialist Raul Rebane Eesti poliitikas valimiste eel toimuvat.

“Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane leiab, et 3. märtsi valimiste põhiküsimuseks on valik demokraatia ja “kõva käe” vahel ning vastandab EKRE kõigi teiste Eesti erakondadega. Rebane väidab, et peaküsimuses on EKRE elektoraat Savisaare järeltulija. EKRE pole tema põhijärelduse kohaselt pakkunud uut ideoloogiat, seevastu aga “hääletamisvõimalust neile, kes tahaksid ida moodi kõva käega valitsemist ja korda majja.” Kokkuvõttes tuleb Rebase analüüsist välja lugeda, et kaalul on demokraatia, mida EKRE ohustab, soovides selle asemel “kõva kätt” Putini moodi. Ehk siis autokraatiat, mis on demokraatia vastand.

Tohoh. Aga võtkem positiivselt ja tänagem algatuseks kommunikatsioonieksperti olulise teemapüstituse eest.

Rebase loogika

Raul Rebane esitab EKRE demokraatiavaenulikkuse tõestamiseks mõttekäigu, mille kohaselt on “kõva käe” ehk autokraatia toetajaid Eestis 30-35% valijaskonnast, nende seas eriti just venekeelsed valijad. Varem on nad hääletanud Edgar Savisaare poolt, “sest Venemaal on ainujuhtimise roll olnud alati tähtsam kui demokraatia.”

Rebane leiab – väga kaudsete ja vaidlustatavate näitajate alusel – et Eesti on olnud õigel teel, ent “kõva käe” pooldajad leiavad, et olukord oleks võinud veel parem olla, kui seda riiki oleks juhitud “kõvemini ja teises suunas”. Savisaare suunda jätkavat nüüd aga EKRE.

EKREle viidates jätkab Rebane, et “nii üheselt väljendatud autoritaarse juhtimise ideoloogiat pole meie kampaaniates varem kuulda olnudki.” See ideoloogia väljenduvat karmides sõnades presidendi, Euroopa Liidu, peavoolumeedia, “süvariigi” ja paljude muude valdkondade kohta.

Seejuures kasutavat EKRE enamikku vene meedia peamistest narratiividest Euroopa kohta “ehk roiskuv ja lagunev homosid toetav Euroopa teeb kõik, et meid islamiseerida ja avada piirid massilisele moslemimigratsioonile.” EKRE vaenlane olevat enamikus sama mis vene propagandas. “Jutupunktide sarnasus on lausa hämmastav,” väidab kommunikatsiooniekspert. Et EKRE seos Savisaarega ikka kindlam välja paistaks, leiab Rebane, et EKRE loodigi Edgar Savisaare toel.

Kommunikatsioonieksperdi tõestuskäigus on aga rida loogikauperpalle. Esiteks ei võtnud EKRE ju üle Savisaare elektoraati, mis, nagu Rebane ise tunnistab, koosnes paljuski venekeelsest elanikonnast. Ühiskonnas ei käi asjad nii, et kui Savisaar poliitikast välja läks, siis muutusid Keskerakonna valijad puha demokraatideks, lahkusid kõva käe pooldajate nišist, mis jäi tühjaks ja sinna tulvasid EKRE valijad, need, kes olid varem olnud demokraatlike erakondade poolt.

Teiseks, oma riigi valitsuse poliitika kritiseerimine ei tähenda ju kuidagi, et seda riiki soovitakse muuta autokraatlikuks. Vastupidi, tähendab, et oma riigist hoolitakse ning oma ühiskonda soovitakse paremaks muuta. Just kriitika puudumine võib märkida seda, et kodanikud pole demokraatliku hoiakuga, st ei usu, et neist midagi sõltuks. Ning kriitika pahakspanemine võimuolijate poolt – mida antud juhul väljendab kommunikatsiooniekspert – viitab autokraatlike elementidega mõtteviisile.

Kolmandaks – täiesti kunstlik on seostada EKRE seisukohti Putini-Venemaa propagandaga. Küllap püüab Venemaa propaganda tõepoolest leida läänemaade nõrku kohti, ning võib-olla on mõned Vene propagandateemad tõesti sarnased EKRE kriitikaga. Ent kui näiteks Kristina Kallas ütleks antud kommunikatsioonieksperdi loo kohta, et see on nõrk, siis ei hakkaks mina küll seda tagasi ajama, ainuüksi sellepärast, et ma Kristina Kallase poliitiliste seisukohtadega nõus ei ole. Kui on ikka nõrk lugu, siis ongi nõrk, ning antud juhul tunnistaksin, et Kallasel on tuline õigus.

Just see oleks enda Putini propagandast mõjutada laskmine, kui igale seal tulevalt väitele põhimõtteliselt vastupidiselt reageeriksime. Kui Vene propaganda näiteks hakkaks maruliselt ründama Objektiivi portaali, kas tõesti võiks loota, et Raul Rebane tõuseks müürina Varro Vooglaiu ja Markus Järvi demokraatlike õiguste kaitseks?

Fundamentaalne erinevus EKRE kriitika ja Venemaa propaganda vahel, millest kommunikatsiooniekspert võiks aru saada – on asjaolu, et EKRE eesmärgiks on Eesti ühiskonna paremaks muutmine, Putinil mitte. Ning põhiline – Rebase argumendid EKRE ebademokraatlikkuse kohta ei tõuku demokraatia mõistest endast, vaid ebamäärastest ja ebaolulistest kunstlikest paralleelidest.

EKRE ja demokraatia

See ei tähenda, et selleteemalist diskussiooni tuleks vältida. Esmalt tuleb siiski täpsustada mõisted.

Demokraatia definitsioone on palju, ent kõigi demokraatlike süsteemide tuumaks on rahva valik. Kasutagem siinkohal Merriam-Websteri veebientsüklopeedia definitsiooni, mille kohaselt tähendab demokraatia rahva valitsemist, seda, kui kõrgem võim on omistatud rahvale ja seda tarvitatakse otseselt või kaudselt, viimasel juhul esindajate süsteemi kaudu, mis tavaliselt hõlmab perioodilisi valimisi.

Kui Raul Rebane mõistab demokraatia all midagi muud, siis tuleks tal ka pakkuda oma isiklik definitsioon, et oleks üldse võimalik mõista, millest jutt käib. Ebamäärasust demokraatia mõiste ümber püüavad süvendada need, kes olemuslikult demokraadid ei ole, st kes ei aktsepteeri demokraatlikku protsessi, kus võimu tarvitatakse rahva poolt ja rahva huvides.

EKRE ei ole demokraatiavastane. Vastupidi. EKRE ei soovi meie riiki muuta autokraatlikuks, vaid demokraatlikumaks. EKRE kritiseerib võimu võõrandumist rahvast ja olukorda, mil poliitilisi otsuseid tehakse tagatubades või väljaspool Eestis valijatele tundmatutel või arusaamatutel motiividel.

EKRE programmilisteks nõudmisteks on rahva valitsetud riik, mille poole püüeldakse kahe meetodiga – esiteks kodanikele Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritud, kuid seni piiratud õiguste järsk laiendamine riigi poliitiliste juhtide valimiseks – ning teiseks kodanikkonnale kui kõrgeima riigivõimu kandjale otseste instrumentide tagamine poliitiliste otsuste tegemiseks. See tähendab põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus lisaks Riigikogule valida ka presidenti ja algatada siduvaid rahvahääletusi.

Niisiis võib-olla kujuneb 3. märtsi valimiste üheks põhiküsimuseks tõesti valik demokraatia ja “kõva käe” vahel, nagu Rebane arvab, kuid sel juhul esindab EKRE selles vastasseisus loomulikult demokraatiat.”

Kommentaarid