Jaak Valge: „EKRE poliitiliseks agendaks ongi demokraatia instrumentide laiendamine“

Arvamus,
Jaak Valge

Riigikogu ja Tartu linnavolikogu liige, ajaloolane Jaak Valge (EKRE) ütles oma Tartu volikogus peetud kõnes enda esitatud rahvaküsitluse eelnõud tutvustades, et ei pea paika Tõnis Lukase (Isamaa) väide nagu tahaks rahvuskonservatiivid sellega nurga tagant oma otsedemokraatia agendat realiseerida.

Jaak Valge: „Volikogu esimees Tõnis Lukas märkis ühel põhimääruskomisjoni koosolekul, et see eelnõu on EKRE katse kuidagi ringiga või põrandaaluselt oma otsedemokraatia-agendat realiseerida. Mina toona ei vaielnud sellele vastu ega vaidle ka nüüd vastu selle lause teisele poolele. Aga lause esimene pool, et tahaksime seda kuidagi nurgataguselt teha, ei pea paika.

Jah, EKRE poliitiliseks agendaks ongi demokraatia instrumentide laiendamine. Me peame demokraatiat väärtuseks. Me käsitleme demokraatiat klassikaliselt – tsiteerin siin Britannica entsüklopeediat – valitsusvormina, kus kodanikud teevad otsuseid ise, kas otse või oma valitud esindajate kaudu.

Miks on siis seda lisainstrumenti vaja? Otsedemokraatia aitab luua sidusat ühiskonda ja väldib poliitika võõrandumist kodanikest. Kõige tihedamate rahvahääletustega riik on ühtlasi üks maailma õitsvamaid maid, nimelt Šveits. Kõige edukam Ida-Euroopa riik on Sloveenia ning pole imestada, et seal on toimunud ka Ida-Euroopa riikidest kõige rohkem üleriiklikke rahvahääletusi. Eesti referendumikultuur, millele panime aluse juba kahe maailmasõja ajal, kui Sloveenia riiki veel üldse olemas polnud, on aga hääbumas. Praegu me üleriiklikke referendumeid algatada ei saa.

Ent rahvahääletused toimuvad mujal Euroopas ka kohalikes omavalitsustes, loomulikult ainult kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate küsimuste üle. Nagu märgib kohaliku demokraatia üks mainekamaid uurijaid Theo Schiller, on kohalikud rahvahääletused teinud Euroopa riikides läbi eduloo. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta viitab selgesõnaliselt kodanike õigusele osaleda kohalikel referendumitel. Täpsemalt sätestab harta artikkel 3.2, et kohalikke rahvahääletusi kui otsese osalemise vormi saab kasutada kodanike õiguse realiseerimiseks kohalikul tasandil avalike asjade ajamisel, kui see on seadusega lubatud.

Kohalike rahvahääletuste reeglid varieeruvad erinevates riikides. Rahvas saab kohalikul tasemel referendumeid algatada näiteks Bulgaarias, Norras, Prantsusmaal, Saksamaal, Slovakkias, Sloveenias ja Šveitsis. Kohalikud rahvahääletused on siduvad vähemalt mõnedes küsimustes näiteks Islandil, Itaalias, Poolas, Šveitsis ja Tšehhis.

Kuid nii, nagu üleriigiliste referendumite sageduselt vaatab Eesti teistele Euroopa maadele alt üles, oleme kohalike rahvahääletuste puhul samuti erand. Meil mingit progressi toimunud ei ole.

Vähe sellest, meil on olnud koguni regress. Aastatel 1993−1999 oli kohalik rahvahääletus kohaliku omavalitsuse teostumise üks vorme, ehkki täpsemalt seadus seda ei reguleerinud. 30. septembril 1999 võeti vastu võeti vastu KOKSi muutmise seadus, millega kaotati kohalik rahvahääletus. Muudatust põhjendati vajadusega viia seadus kooskõlla PS-ga, ehkki õiguskantsleri hinnangul ei keela põhiseadus kohalikku rahvahääletust ning selle kaotamise põhjendus ei olnud korrektne. Aga nii see jäi ja on siiamaani. Küll aga on Riigikogu menetluses EKRE esitatud eelnõu, millega taastataks kohalike omavalitsuse õigus korraldada siduvaid rahvahääletusi ja seda ka kohalike elanike endi algatusel.

Niisiis praeguse seisuga kohalikke õiguslikult siduvaid rahvahääletusi korraldada ei tohi, aga see ei tähenda, et korraldada ei võiks mittesiduvaid rahvahääletusi ehk siis Eesti õigusruumi mõistes rahvaküsitlusi.

Meie eelnõu kohaselt võib rahvaküsitluse algatada vähemalt 3% Tartu volikogu valimisõiguslikest elanikest, ehk siis Tartus oleks vajalik 2229 isiku taotlus. Selleks peaks algataja linnavalitsusele esitama algatajate nimekirja, algatusettepaneku koos seletuskirjaga ning algatusettepaneku küsimuse, millele saab rahvaküsitlusel JAH/EI vormis vastata.

Edasi suunatakse algatusettepanek volikogu komisjonidesse, et hinnata algatuse vastavust nõutavatele tingimustele. Juhul, kui vastus on ei, algatus raugeb. Vastasel korral võtab algatuses tõstatatud küsimuse oma päevakorda volikogu. Kui volikogu aktsepteerib ettepanekut, on küsimus lahendatud ja rahvaküsitlusel pole mõtet. Kui volikogu ei aktsepteeri algatajate ettepanekut, toimubki rahvaküsitlus. Kui JAH-hääl saadakse enam kui 50% küsitlusel osalenutelt, on algatus võitnud. Tulemus pole volikogule õiguslikult siduv, kuid volikogu saab selle oma otsusega heaks kiita.

Eelnõus on ka ajajoon, mis on koostatud Šveitsi eeskujul. Kui rahvaküsitluse tahavad algatada elanikud, on algatusettepanekute esitamise aeg jooksva aasta 31. jaanuar. Märtsi lõpuks peab linnavõim vastama, kas algatus vastab tingimustele, kui jah, siis korraldab linnavalitsus algatuse osas rahvaküsitluse esimesel puhkepäeval, ajavahemikus 1. kuni 15. septembrini.

Niisiis, nagu öeldud, menetlesime seda põhimääruskomisjonis kolmel koosolekul ning mulle tundus küll, et kõik küsimused said vastatud ja vastuargumendid ümber lükatud. Eelnõu lükati komisjonis tagasi mitte sisulistele argumentidele toetudes, vaid väitega, et KOKSi muudatustega on tulemas vastav üleriigiline regulatsioon. Eelmisel nädalal jõudis praeguseks lagunenud valitsuse algatatud eelnõu tõesti riigikogu põhiseaduskomisjoni. Selle regulatsiooni kohaselt võib kohalikus omavalitsuses korraldada rahvaküsitluse volikogu ettepanekul või 10% elanike ettepanekul. Rahvaküsitlust ei saa eelnõu kohaselt korraldada valla või linna eelarve, välja arvatud kaasav eelarve, maksude ja seadusest tulenevate hüvitiste ning avalik-õiguslike tasude, valla või linna ameti- või töökohtadele värbamise, palkade ja muude teenistussuhetega seonduvate ning seadusega mitte kooskõlas olevate küsimuste üle.

Ma olen ajaloolane, mitte futuoroloog, aga luban endale arvata, et selle KOKSi eelnõu regulatsiooni järgi ühtegi rahva poolt algatatud rahvaküsitlust kunagi ei korraldata. Vähemalt suuremates omavalitsustes mitte. See on nagu ilus läikiv auto, mille ainus viga on see, et sellega ei saa sõita. Sest 10% künnis on liiga kõrge ja filtrid liiga tihedad, olukorras, kus tulemus on nõuandev. Ehk teisisõnu, seda 10% on üsna võimatu kokku saada, kui küsitluse teemad on piiratud ja isegi ülekaaluka tulemuse juures otsustab ikkagi keegi teine, kas tulemust arvestada või mitte. Seega – kui see eelnõu vastu võetakse, oleks see mitte kodanikuaktiivsust kehitav, vaid pärssiv. Teine asi, kui see 10%-line algatuskünnis oleks siduva rahvahääletuse puhul, siis see sobiks.

Ning vaevalt küll, et see eelnõu sellisel kujul seaduseks saab. Nii EKRE kui ka teised erakonnad, kes sisulisi muudatusi soovivad, sellega nõustuda ei saa. Ning võimalik, et see muudetud kuju saab olema just selline, nagu meie eelnõus. Aga igatahes ka siis ei juhtu see niipea. Seaduse kehtima hakkamise tähtajaks on planeeritud nii ehk nii 1. juuni 2023, aga juba praegu on näha, et see graafik ei toimi, sest isegi muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on septembris. Tõsi, nagu enne ütlesin, pole ma futuoroloog, aga pole tõenäoline, et selle riigikogu koosseisu ajal see seadus, ükspuha mis kujul, vastu võetakse. Ning pole loogiline, et kehtima hakkaks enne 2024. aastat. Seega kui me täna selle oma eelnõu vastu võtaksime, saaksime seda vähemalt aasta jooksul kasutada. Pealegi soovitatakse sellesama KOKSi muudatuse eelnõu seletuskirjas sisalduvas ekspertarvamuses rahvahääletust kui otsedemokraatia instrumenti enne selle juurutamist omavalitsustes piloteerida. Täpselt seda me siis teeksimegi, seejuures ilma riskita, sest lõppotsustuse võimalus jääb ikka volikogule. Ning kuskohal ikka uusi asju esimesena sisse viia kui mitte Eesti vaimupealinnas Tartus.

Aga isegi kui mu ajaprognoos pole täpne, olen siiski ainult ajaloolane, siis pole meil kaotada mitte midagi, sest seaduse vastuvõtmise korral – sellise seaduse, mis on meie põhimäärusega vastuolus, tuleb meie põhimäärus seadusega kooskõlla viia ja see toimub ühe hetkega. Kaotada pole midagi.

Lõpetuseks olgu esitatud üks palve. Mõelge palun Tartu volikogu otsustusrolli üle. Ei selles ega eelmises volikogus pole olnud ühtegi juhust, kus valitseva koalitsiooni ehk linnavalitsuse seisukoha vastu oleks hääletatud. Minu ja kõigi teie roll ammendus tegelikult valimistega ja linnavalitsuse ning volikogu juhtide paikaseadmisega. Pärast seda meil enam otsustusrolli ei ole. Kõikide eelnõude hääletustulemused on ette teada. Argumendid ei ei loe, loevad hääled. Hääled dikteerib linnavalitsus.

Ning linnakodanikel pole aga valimiste vaheajal üldse otsustusrolli. Ärge rääkige siinkohal nn kaasavast eelarvest, mille jaotamise puhul te kasutate terminit “rahvahääletus”. Tartu linna kaasava eelarve maht on 200 tuhat eurot, 0,09% eelarve kuludest ehk teisisõnu saavad linnakodanikud otsustada tervelt 0,09% linna tegude üle.

Meil on võimalik seda olukorda muuta. Kui anname linnakodanikele rohkem otsustusõigust, siis tähendab see, et ka meie siin volikogus peame tundma rohkem vastutust ning selgemat sidet oma valijatega ning ei hääleta alati nii, nagu linnavalitsus soovib. See ongi demokraatia. Mõelge palun sellele, isegi siis, kui te täna vastu hääletate.

Jaak Valge, EKRE

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused