Jaak Valge: EKRE-vastane kriitika kogub õigustamatult hoogu

Arvamus,
Jaak Valge

Uue valitsuse moodustamise katsete taustal on EKRE-vastane kampaania taas laineharjale jõudnud. Saabunud on justkui propaganda sõjakäigu uus faas, mille käigus esitatakse alusetuid väiteid, kirjutab Jaak Valge vastukajana Meelis Oidsalu 12. juunil ilmunud arvamusloole.

 

Seesugustele arvamuslugudele on raske vastata, sest autorit ennast ju rünnata ei tahaks. Samas ei saa kritiseerida ka autorite tõestuskäike, sest neid lihtsalt pole. Vastamata ei saa aga jätta, sest see tähendaks arvamusplatsi loovutamist.

Paraku pole niisuguste «raskete» lugude seas erandiks ka Postimehe Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja Meelis Oidsalu artikkel «Ekrelastest «raputajad» tasub valitsusest eemal hoida», kus tõestuskäike asendavad solvavad pildid. Justkui oleks artikli sõnumid adresseeritud lastele või lapsemeelsetele täiskasvanutele.

Ent kõigepealt olgu siiski märgitud, et Oidsalu väidetega, et poliitilised vaidlused keskenduvad üha enam väärtuskursi- ja identiteediküsimustele ning ka Eestis on valitsuskultuuris süvenemas «võitja-võtab-kõik»-mentaliteet, mida omakorda võimaldab poliitilise vastase demoniseerimine eksistentsiaalse ohuna, tuleb nõustuda, vähemalt osaliselt.

Rahvuskonservatiivide vaates on neiks väärtus- ja identiteediküsimusteks oht Eesti rahvusriigi suveräänsusele ja rahvuskultuuri püsimisele ja edenemisele. Kuna lähtume Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille alusel on riik loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamiseks läbi aegada, ei saa me siin järeleandmisi teha. Riigi suveräänsuse järk-järguline loovutamine, seejuures Euroopa Liidu aluslepingutega vastuollu minemine ja massiimmigratsioon demonstreerivad, et nende küsimuste tõstatamine pole asjata. Lisaks näitab see, et poliitiliste vaidluste keskendumine kesksetele probleemidele ei ole halb.

Valdavaks on kujunenud «võitja võtab kõik» mentaliteet poliitikas, mida iseloomustab eriti nüüdseks lagunenud valitsuse ja selle riismete tegevus usaldushääletuste viljelemise ja kompromisside mitteotsimise näol. See ei ole positiivne, vaid parlamentarismi ohustav. Osalt on see ka paratamatu, kui üks pool tegutseb põhiseaduse vaimus, teine pool aga vastu, keeldudes seejuures ausatest rahvareferendumitest, mille alusel kodanikud ise ja otse väärtusküsimused või nende raamid määraksid.

Oidsalu artiklist võib aga välja lugeda, et Jüri Ratase 2019. aasta valitsuseksperiment kukkus läbi Eesti diplomaatilisse isolatsiooni jäämise tõttu. Edasi teavitab Oidsalu lugejate masse väites, et «on fakt, et mõni meile julgeoleku mõttes väga olulise suurriigi saadik teatas toona, et ta keeldub teatud valitsusliikmetega kohtumast.» Oidsalu ei põhjenda, miks ta arvab, et Jüri Ratase valitsus läbi kukkus ning jätab samuti saladuseks need «oluliste suurriikide» saadikud, kes kohtumisest olevat keeldunud, sest see tähendanuks Eesti kodanike legitiimse valiku mitteaustamist. Sõbralike suurriikide saadikute hulgas seesuguseid ei ole ega saagi olla. Küllap peab Oidsalu silmas Venemaa saadikut.

Mõistagi on see Oidsalu diplomaatilise isolatsiooni koll, millega ta EKRE taas valitsusse saamise juhul ähvardab, pelgalt väljamõeldis. Kui midagi Eesti mainet rikub, siis on need hoopis EKREt teotavad süüdistused paremäärmusluses, misogüünias, natsimeelsuses jms, mida vasakliberaalid oma välisriikide mõttekaaslaste abil levitavad. Samuti rikuvad Eesti mainet ogarad väited, nagu jaotuks Eesti poliitmaastik Putini-meelsete ja vastaste vahel, nagu teatas Kaja Kallas 12. juunil. Rahvuskonservatiivid seevastu ei ole kunagi mujalt toetust otsides Eesti omavahelisi peretülisid riigist välja viinud. Vastupidine käitumine märgib identiteeditunnet välismaa parteikaaslastega, antud juhul vasakliberaalidega, aga mitte omade Eesti inimestega.

Samuti on veider Oidsalu süüdistus, nagu halvustaksid rahvuskonservatiivid riigikogu kõnepuldis Ukraina sõjapõgenikke. Realistlik analüüs ei tähenda halvustamist. Oidsalu ei hellita taas lugejaid põhjendustega, aga võiks arvata, et ta peab silmas üht kontekstist väljalõigatud ja valesti tsiteeritud lauset. EKRE on seisukohal, et pärast sõda vajab Ukraina praegu sõja eest põgenenud inimesi, oma lapsi, keda Eestisse põlistades osaleksime Ukraina rahvastikukriisi ettevalmistamisel.

Mured, mida uus valitsus peaks aga kohe lahendama on kõigi uue valitsuse kombinatsioonide puhul üsna sarnased. Eelkõige on muredeks Eesti inimeste toimetulek ja Eestiga seotud julgeolekuküsimused. Lihtsalt EKRE pakuks nende lahendamiseks julgemaid ja sisulisemaid meetodeid. Üks nõue on EKREl aga küll, mida ükski praegu valitsusläbirääkimisi pidav erakond – sealhulgas Isamaa – pole seni püstitanud. See on massiimmigratsiooni peatamine, mille ulatus isegi Ukraina põgenikke arvestamata on ulatunud okupatsiooniaja tasemeni.

Massilisele sisserändele piiri panemisest keeldumise korral pole mõtet valitsuse moodustamise ettepanekuga EKRE jutule tulla. Seejuures on üsna mõistetamatu Oidsalu arutluskäik, mille kohaselt Reformierakonna opositsiooni minekuga kaoks neile surve muutuda. Kas Oidsalu arvates on Reformierakonna koht igavesti valitsuses?

EKRE ei kipugi valitsusse, aga Meelis Oidsalu ehmatab ja hirmutab küll ilmaasjata. Kui Oidsalu veel kaitseministeeriumi asekantslerina töötas, tunnistas ta, et tal hakkab rahvuskonservatiivide meeleavaldusele tulles hirm. Kuid põhjendamatu hirm on halb nõuandja.

Jaak Valge
Riigikogu liige
ajaloolane

 

LOE LISAKS

Kapot EKRE kallale ässitav Meelis Oidsalu oli riigireetur Hermann Simmi parem käsi

 

 

 

 

 

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused