Jaak Valge: Itaalia streik Eesti parlamendis on suunatud kodanike vastu

Arvamus,
- Updated
Jaak Valge

Riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge (EKRE) kirjutab oma Postimehes avaldatud arvamusloos, et parlamendi töö takistamine ehk obstruktsioon on olnud peamiselt opositsiooni ja äärmuslaste vahend juba 19. sajandist. Vastasrind on abielureferendumi eelnõule esitanud tuhandeid parandusettepanekuid. Nii suure hulga paranduste läbihääletamine ei ole ajaliselt parlamendile jõukohane, ähvardades pikema vältuse korral riigikogu töö totaalselt halvata.

Tegemist on obstruktsiooni ehk töö takistamisega niisuguste võtetega, mis jäävad vormiliselt reeglite piiridesse. Parlamendiobstruktsioon on sisult Itaalia streik (Sciopero bianco), kus töölised ei riku eeskirju, vaid vastupidi, täidavad neid väga aeglaselt töötades piinliku täpsusega, et tööandjat soovitud järeleandmistele sundida. Meditsiinilise terminina on obstruktsioon ka organite toimimise takistus.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Parlamendi töö takistamise meetodeid on mitu: pikkade kõnede pidamine, arvukate hääletuste esilekutsumine ja vaheaegade võtmine, lõpmatute protseduuriliste küsimuste tõstatamine vms. Parlamendiõiguse ekspert Joseph Bücker on eristanud kaht töötakistuse liiki: taktikaline ja põhimõtteline ehk põhiseadusliku korra vastane. Esimese puhul on eesmärk mõni kindel parlamendi otsus edasi lükata või ära jätta, teise puhul seadusandliku kogu või terve riigikorralduse õiguspärasuse demonstratiivne küsimärgistamine.

Obstruktsiooni on vähe võrdlevalt uuritud ja nende liikide eristamine pole alati selge. Samuti pole selge piir, kus sisuta sõnavõtmine ja parlamendi sundimine järjest ebaolulisi vormilisi küsimusi lahendama kasvab üle obstruktsiooniks.

Töötakistust viljeleb tavaliselt parlamendis vähemusse jäänud poliitiline jõud, harvem aga ka parlamendi enamus, näiteks takistades teatud arutelusid ja hääletusi. Tegemist on parlamenditöö ühe osaga, aga siiski äärmusliku vahendiga, mida on viljelnud tihemini äärmuslased. Siinkohal on äärmuslust mõistetud autentses tähenduses, mitte tähenduseta sõimusõnana.

Obstruktsioon marksistide meetodina

Euroopa ilmselt kõige tuntum parlamendi töö takistaja on siiski olnud Iiri iseseisvuslane Charles Stewart Parnell (1846–1891), kes, juhtides Briti parlamendi alamkojas lootusetult väikest Iiri rahvuslaste fraktsiooni, püüdis pikkade, teemasse mittepuutuvate kõnedega sundida parlamenti Iirimaa autonoomiaküsimust käsitlema. Vastuseks muudeti Briti parlamendi protseduure, mis piirasid parlamendiliikmete võimalusi enamuse tahtele vastu seista.

19. sajandi lõpust alates võtsid Lääne-Euroopa parlamentidesse jõudnud marksistid töötakistuse teatepulga kindlalt oma haardesse. Esialgu, kui marksistid lootsid end kehtestada rahumeelselt, demokraatlike reformidega, oli tegemist valdavalt taktikalise töötakistusega. Belgia sotsialistide juht Emile Vandervelde deklareeris, et töötakistus on vahend eesmärkide saavutamiseks, mitte parlamendi tasalülitamiseks, ja Saksa sotsialist Eduard Bernstein selgitas, et sotsialistlik parlamendipoliitika tunneb üksnes ad hoc-takistusi, mis on suunatud ühe meetme või seaduse vastu.

Pärast Esimest maailmasõda kujunesid marksismi eri harud lõplikult välja ning pöördusid ühtlasi teravasse omavahelisse kodusõtta. Sotsiaaldemokraadid tunnustasid üldjuhul endiselt parlamentarismi. Suure mõjujõu omandanud Moskva-meelsete kommunistide seisukohad ja teod olid aga (muide sarnaselt natsionaalsotsialistidega) parlamentarismi põhimõtteliselt eitaval alusel. Üsna loogiliselt, sest demokraatlikul teel, kodanike valiku tulemusena poleks neil olnud lootust ühiskonda kommunismiehitamisele suunata. Juba Kominterni teisel kongressil 1920. aasta suvel teatas Vladimir Lenin, et parlamentarismi vastu saab kõige tõhusamalt võidelda parlamendi liikmena, ning kutsus üles kasutama parlamentaarset võitlust parlamendi purustamiseks. Nikolai Buhharin soovitas aga kommunistidest Euroopa parlamentidesse kandideerijatele loosungit «Maha parlamentarism!». Kominterni teesides teatati, et kommunistlik parlamendiliige ei vastuta mitte oma valijate, vaid oma partei ees.

Eesti Vabariigi parlamenti valitud kommunistid järgisid kominterni juhiseid truult ning erinevalt mittekommunistlikest saadikutest, kes ka kasutasid mõnikord taktikalist töötakistust, eirasid parlamendi sisulist tööd põhimõtteliselt, kasutades parlamendi kõnetooli kommunistliku ideoloogia propageerimiseks.

Kommunistid ja kõik teised marksistide harud (Eestis veel ka sotsiaaldemokraatide ja kommunistide vahel paiknevad sotsiaalrevolutsionäärid) olid ka referendumite vastu. Sotsiaalrevolutsionäär, hilisem juunikommunist Johannes Semper deklareeris juba 1920. aastal Asutavas Kogus, et «kultuurilistes küsimustes ei saa mitte rahva enamus otsustada, vaid riik peab seda ise tegema». Tema parteikaaslane ja samuti hilisem juunikommunist Hans Kruus kinnitas Lenini jälgedes, et demokraatiat tuleb kasutada vaid demokraatia kukutamise abinõuna. 1922.–1923. aastal püüdsid marksistid takistada koolidesse vabatahtliku usuõpetuse sisseviimist ning rahvaalgatuse korras esilekutsutud referendumi toimumist vormiliste ettekäänetega, millel olid obstruktsiooni tunnused.

Toonane riigikogu kodukord oli praegusest kolm korda lühem, jättes rohkem võimalusi nii töö takistamiseks kui ka takistamise takistamiseks. Riigikogu liikme kõneaeg polnud ajaliselt piiratud, ent parlament võis kõnedele kehtestada kitsendusi, kui 2/3 kohalolevatest liikmetest oli selle poolt. Koosoleku juhataja võis kõnelejaid hoiatada teemast kõrvalekaldumise ja solvangute puhul ning kolmanda hoiatuse järel sõna ära võtta. Vajaduse korral võis ta kasutada politsei abi. Äärmuslikel juhtudel tegi ta riigikogule ettepaneku protseduurireeglite rikkuja kuni kümneks koosolekuks välja heita, mis ka juhul, kui seda pooldas 2/3 hääletanutest, toime pandi.

Kommunistid, keda oli demokraatliku Eesti parlamendi koosseisudes 5–10, võisid olla kohati väga tüütud ja nende nihilism muutis parlamendi töö keerulisemaks, ent teisalt konsolideerisid nad parlamenti, tuletades oma töötakistustega teistele parlamendiliikmetele, ka opositsioonisaadikutele pidevalt ja selgelt meelde, et peamine vastasseis ei ole opositsiooni ja koalitsiooni vahel, vaid nemad on nii opositsiooni, koalitsiooni, Eesti Vabariigi, demokraatia kui ka parlamentarismi tõelised vastased. Nad lobisesid pidevalt omavahel, sõimasid kolleege fašistideks ja vereimejateks ja kui said kõnetooli, siis nõudsid kõigi maksude kaotamist, sõjaväe demobiliseerimist, Kaitseliidu ja kaitsepolitsei likvideerimist ja kinnitasid, et kapitalism on ära mädanenud ning ammukski ei ole tulevikku iseseisval Eestil. Eduard Luts sai näiteks Eesti finantspoliitika arutelul 21. augustil 1924 sõna, kasutas seda kommunistliku propaganda tegemiseks ning lõpuks teatas Marxi teooriat Eesti oludesse paigutades, et Eesti riigi pankrot saabub siis, «kui viimased kullatükid maha müüdud ja viimased puujändrikud välismaale kupatatud». Luts valmistus edasi pikalt Nõukogude Liitu ülistama, aga riigikogu juhataja tegi talle kiiresti kolmanda märkuse. Kommunistlik lõbu oli selleks korraks läbi, Luts pidi minema kohale ning parlament võis asuda sisulisele tööle. Kuni järgmise, varsti saabunud juhtumini.

Parlamendikultuuri langus

Teise maailmasõja järel on töötakistust Euroopa parlamentides endiselt kasutatud, aga üldreegel näib olevat, et obstruktsiooni esineb harva riikides, kus ideoloogiline vastasseis on leebem, nagu näiteks Taanis, Norras ja Rootsis. Levinum on obstruktsioon Lõuna- ja Kesk- ning Ida-Euroopas.

Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond on töövenitamisi obstruktsioonina defineerinud vaid juhul, kui need on olnud seotud kindla eelnõu vastu olemisega. Nii on neid, st taktikalisi obstruktsioone võimalik tuvastada 15, millest pikim vältas 2012. aasta novembris-detsembris kolm nädalat, kui opositsioon nõudis rohkete muudatusettepanekute esitamise, arvukate sõnavõttude ja vaheaegade võtmisega elektriaktsiisi alandamist, õpetajate palgatõusu, ent oli koduomanike maamaksust vabastamise vastu.

Iseseisvuse taastamise järgsel ajal pole Eesti parlamendis põhimõttelist töötakistust seni viljeldud, ent meetodid, kuidas kommunistid tegid 1920. aastatel põhimõttelist obstruktsiooni, kattuvad nendega, mida osa sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste saadikutest selles parlamendikoosseisus kasutab, et võimukoalitsioonile kohta kätte näidata. Need on protseduuriliste küsimuste pidev tõstatamine, samuti õelad, asjassepuutumatud ja sisult korduvad lühisõnavõtud, mis ei vii parlamendidiskussiooni kuidagi edasi, küll aga venitavad otsusteni jõudmist ja raiskavad tööaega. Sedalaadi töö takistamine ei pruugi olla isegi alati erakonna kokkulepitud poliitika, vaid tõukuda lihtsalt osa rahvasaadikute taltsutamatust edevusest, keda nende kaaslased korrale ei kutsu. Igatahes on tulemuseks parlamendikultuuri devalveerumine, mis õõnestab riigikogu mainet ühiskonnas ning õigustab kaudselt esinduskogu niigi väheseks jäänud otsustusjõu veel õhemaks lihvimist, otsuste jätmist valitsusele, kohtutele ja Eestist väljapoole.

Võib karta, et uuel aastal algav abielureferendumi seadustava eelnõu keeruline ja parandusettepanekute prognoositavalt sisutu arutelu ei tee au opositsioonile ega parlamendile tervikuna, küll aga süvendab olukorda, mida pikema vaate järgi võiks pidada parlamentarismi kriisiks. Kui riigikogu on sunnitud kasutama kaugistungeid, siis paljundab see obstruktsionistide võimalusi veel, kuna kaugistungi protseduurireeglid pole korralikult välja kujunenud.

Võimuliidu positsiooni tugevdab asjaolu, et kavandatav Itaalia streik on suunatud tööandja vastu, kuid riigikogu tööandja pole eraettevõtja, vaid riigi kodanikkond. Itaalia streik riigikogus on seega suunatud kodanike vastu. Eriti ilmselt nagu nüüd, kui marksistidele iseloomulikult blokeeritakse riigikogu poolt kodanikele otsustusõiguse andmist.

Kui töötakistus peaks aga kaua kestma ja halvama parlamendi töö tervikuna ning muutuma seega konkreetse eelnõu vastasusest ka parlamentarismi- ja demokraatiavastaseks, on võimuliit omalt poolt sunnitud muutma protseduurireegleid. Ehk tarvitama kirurgilist sekkumist. Nagu meditsiinilise obstruktsiooni korral, kui muud meetodid ei aita.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused