Jaak Valge: Kes oleksid olnud presidendid otsevalimiste korral?

Arvamus,
Jaak Valge

20. septembril 1992 ehk 30 aastat tagasi hääletasid kodanikud Eesti presidendivalimistel. See oli esimene ja ühtlasi ka viimane kord, mil kodanikud seda otse teha said.

Valimistest osavõtt oli erakordselt kõrge – 68%. Kõige rohkem hääli (42%) sai Arnold Rüütel, teise häältesaagi kogus Lennart Meri (30%), kolmandale kohale platseerus Rein Taagepera (23%) ja neljandale Lagle Parek.

Ent tulevase Isamaa erakonna poliittehnoloogid teadsid nii rahva soovi president otse valida kui ka Arnold Rüütli populaarsust, kuid ei soovinud, arvestades tema tausta, Rüütli presidendiks saamist. Vastavalt kujundati ka Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus, mille kohaselt pidi esimest iseseisvuse taastamise järgset presidenti valima rahvas, kuid vaid esimeses voorus. Juhul, kui keegi absoluutset häälteenamust ei saavuta, pidi valik minema riigikogu kätte. Tehnoloogia õnnestus, riigikogus olid ülekaalus Lennarti Meri pooldavad saadikud ja nii saigi ta presidendiks.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on alati olnud presidendi otsevalimise poolt, juba kasvõi sellepärast, et ülekaalukas osa rahvast seda soovib. Otsevalitud presidendi side rahvaga on selgem, tema autoriteet üldjuhul kõrgem ning otsevalituna on tal rohkem eeldusi olla poliitilise süsteemi tasakaalustaja.

Mina isiklikult eelistaksin hoopis presidendita riiki, nagu meie 1920. aasta põhiseaduse kehtivuse ajal. Riigipea ülesandeid täitis osalt peaminister, keda nimetati riigivanemaks, osalt riigikogu esimees. Omaaegses Eestis oli presidendiameti kõrvalejätmise pooldajate argumendiks püüdlus vabade kodanike sotsiaalse võrdsuse poole. President, kelle ametikoht oli välja kasvanud monarhist, oli aristokraatia märgiks.

Loomulikult peaks ka tänase Eesti üheks (pea)eesmärgiks olema majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine. Glamuursed presidendi vastuvõtud ei ole ühiskonna sidususe teenrid. Ent paraku pole selle sümpaatse, aga Euroopas tänapäeval unikaalse süsteemi elluviimiseks poliitilist tahet ja julgust. Kodanikele on riigipeata süsteem võõras ning selleks näib puuduvat ka nõudmine.

Küll aga on mõtet analüüsida või spekuleerida, mis oleks võinud juhtuda siis, kui Eestis olekski presidente otse valitud. Kes oleksid nii ehk nii valitud, ja millal, ja kes oleksid valimata jäänud?

Esimene Eesti president oli 1938. aastal ametisse saanud Konstantin Päts, kes oli enda jaoks lasknud kokku monteerida põhiseaduse, mis igal juhul talle ametijärje tagas. Ent erinevalt Isamaa poliittehnoloogide süsteemist, kus rahvas valis enne ja seejärel tegi otsuse parlament, pidi Pätsi süsteemis rahvas oma valiku tegema siis, kui ükski kandidaat esinduskogudes ⅔ häälteenamust ei saavuta. Niisugust olukorda aga Päts muidugi lubada ei saanud. Kui 1938. aastal oleksid toimunud otsevalimised, siis sõltunuks tulemus sellest, kui vabalt ja kui varakult oleks saanud kampaaniat teha. Vaba kampaania korral olnuks võimalused ka Johan Laidoneril, Andres Larkal ja Jaan Tõnissonil, väga piiratud kampaaniavõimaluste korral oleks valitud tõenäoliselt ikkagi Päts ise. Ent ka kitsendatud kampaania vältel oleks vastaskandidaadid saanud rahva ees rääkida Pätsi-poolsest 1933. aasta põhiseaduse rängast rikkumisest, ning seda polnud Pätsil, kellele nüüd Tallinnas millegipärast kummalisevõitu ausammas püstitatakse, muidugi üldse vaja.

1992. aastal oleks otsevalimiste korral saanud presidendiks Arnold Rüütel. Tema ülekaal oli piisavalt suur, ka juhuks kui kahe populaarsema kandidaadi vahel oleks korraldatud otsevalimiste teine voor.

1996. aastal valiti Lennart Meri valimiskogus presidendiks tagasi. On üsna mõistlik eeldada, et kui Arnold Rüütel oleks 1992. aastal presidendiks valitud, jätkunuks Lennart Meril poliitilist kirge, et 1996. aastal kandideerida. Ning küllap oleksid tal olnud ka head eduvõimalused, kuid kas Arnold Rüütli ees piisavad? Presidendiks saanuks igatahes üks neist kahest.

2001. aasta presidendivalimised võitis valimiskogus Arnold Rüütel. 1992. aasta poliittehnoloogia oli kasutuks osutunud, Rüütel oli tagasi. Kui Rüütel oleks aga otsevalimiste korral varasemad kahed valimised võitnud, siis on küsimuseks, kas Lennart Meril oleks ka 2001. aastaks veel poliitilist kirge kandideerimiseks jätkunud? Kui jah, siis oleks tal olnud head šansid, aga siin on juba liiga palju oletusi ja küsimärke.

Ent ikkagi näib, et otsevalimiste korral oleksid iseseisvuse taastanud Eesti esimese kümnendi presidendid ka otsevalimiste korral olnud Meri ja Rüütel, aga teises järjekorras, enne Rüütel, siis Meri, kas 1996. aastal, 2001. aastal või mõlemal. Ning see järjekord tundubki tollase siirdeühiskonna jaoks loogilisem: kui Rüütel 2001. aastal presidendiks valiti, tundus see paljudele justkui – küll ebaõiglaselt, aga siiski – teatava ida poole tagasivajumisena.

Järgmiste presidentide nimede kohta otsevalimiste korral on hoopis raske midagi veenvat arvata. Kindlasti oleks üheks favoriidiks olnud Toomas Henrik Ilves, kes ka tegelikult 2006. aastal valimiskogus ja 2011. aastal riigikogus presidendiks valiti. Võib-olla oleks ta otsevalimise korral tajunud ühiskonna südametukseid selgemalt, vältinud kõrki olekut, pahurat manitsemist ja korruptsiooni sünonüümiks kujunenud ärmatamist. Aga võib-olla ka mitte.

Küll aga pole kahtlust, et Kersti Kaljulaid poleks otsevalimiste korral presidendiks saanud. Ka oma ametiajal ei ilmutanud ta mingit soovi olla kogu rahva president. Seevastu pole kuidagi välistatud, et tänase presidendi nimeks oleks ka otsevalimise korral ikkagi Alar Karis. Ta on toetanud küll praeguse presidendivalimiste korra kosmeetilist muutmist, ent mitte otsevalimist, ehkki isiklikku motiivi otsevalimise vastu, nagu Kaljulaidil, ei peaks tal olema. Ning ka ühiskonnapoliitilist motiivi otsevalimiste vastu ei peaks meil kellelgi olema, sest minevikku vaadates näib, et otsevalimine poleks midagi halvemaks teinud. Küll aga võinuks teha paremaks.

Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE)

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused