Jaak Valge: „Kõrgharidusõppe kvaliteedi allakäik Eestis on ilmselge“

Arvamus,
©UU
Jaak Valge

Riigikogu liige, ajaloolane ja õppejõud Jaak Valge arutleb Sirbis ilmunud arvamusloos selle üle, milline on hea kõrgharidusmudel? Ja vastab: „Siis, kui ükski andekas noor ei jää haridusest rahapuuduse tõttu ilma, kui õpe on kõrgetasemeline, kui valmistatakse ette neid erialaspetsialiste, keda riik vajab ja kui õpe toetab Eesti rahvuskultuuri ja -riiki. Seejuures peaks õpe olema korraldatud rahaliselt võimalikult efektiivselt.“

Üliõpilased võivad võtta õppelaenu kuni 2500 eurot õppeaastas ja võivad saada vajaduspõhist õppetoetust kuni 220 eurot kuus. Kokku ligikaudu keskmise vanaduspensionile sarnane summa, mis on väga kaugel hea äraelamise tagamisest, aga kokkuhoidliku elustiili korral pakub võimaluse ainult õppimisele pühenduda. Kergem on neil, kes õpivad oma kodulinnas. Lisaks on üliõpilastel võimalik taotleda erinevaid sihtstipendiume ning doktoritasemel õppides saab osaleda ka teadusprojektides.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Seega on see tingimus üldjoontes täidetud. Oluliselt üliõpilaste olukorda parandada pole võimalik, kuna tunduks teiste vähekindlustatud elanikkonna gruppide suhtes ülekohtune.

Kõrgharidusõppe kvaliteeti, st seda, missugused on näiteks füüsika, ajaloo või psühholoogia eriala lõpetanute teadmised teiste maailma ülikoolide ja varem lõpetanutega võrreldes, pole Eestis mõõdetud. Isikliku kogemuse najal väidan, et allakäik on ilmselge. Seda ei ole eitanud ükski vähemalt paarkümmend aastat ülikoolis töötanud õppejõud, kellega kõnelenud olen.

Sel on palju põhjusi, alustades nö sisendist, ehk gümnaasiumilõpetanute teadmistest, aga ka nende gümnaasiumilõpetanute proportsioonist, kes kõrgkoolidesse vastu võetakse. Juba kaks aastat tagasi püstitas Jaak Aaviksoo küsimuse, kas olukord, kus iga teine inimene saab kõrghariduse, vastab meie tööturu vajadustele. Ent sama küsimuse võib püstitada ka kvaliteedist lähtudes. Olen oma ülikooli kolleegidega arutanud, et kui võtaksime vastu oluliselt vähem tudengeid, aga loomulikult võimekamaid ja motiveeritumaid, saaksime neile anda märksa parema hariduse.

OSKA kutsekoja 2019. aasta raporti kohaselt on haridustasemelt ülekvalifitseeritute osakaal Eestis Euroopa Liidu riikide võrdluses suurimate seas, kuid samas on Eestis suurim osakaal (15%) ka neid, kel ei ole oma tööks piisavalt teadmisi-oskusi: lausa 40% hindas, et nende teadmiste ja oskuste pagas ei olnud viimasele töökohale asudes piisav.

Riigikontrolli auditi kohaselt on üliõpilaste erialavalikud viimasel viiel-kuuel aastal liikunud tööjõuvajadustele pigem vastupidises suunas.

Oluline on tudengite ja õppejõudude suhtarv

Kõik ülikoole hindavad mõõtesüsteemid peavad ülikoolide taseme väga oluliseks näitajaks üliõpilaste ja akadeemilise personali suhtarvu: paremates ülikoolides on vähem üliõpilasi õppejõu kohta. Mainekaim ülikoolide edetabel – Briti ajakirja Times Higher Education (THE) poolt koostatav World University Rankings (THE WUR) andmetel on maailma parima 10 ülikooli keskmine 8,4 üliõpilast akadeemilise töötaja kohta. THE WURi edetabelis Eesti kõrgkoolidest konkurentsitult parimal (301-350) kohal asetseval Tartu Ülikoolil on see näitaja väga hea – 11,6, aga Tallinna Tehnikaülikoolil 21,8, Tallinna Ülikoolil 27,2.

Hea haridus eeldab intensiivset õpet. Eurostudenti uuringu järgi on Eesti Euroopa Liidu riikide võrdluses töötavate tudengite suhtarvult teisel kohal. 5 Kõrge osakaal demonstreerib, et õpe ei ole intensiivne.

Õppe kvaliteeti ning vastavust riigi ja ühiskonna nõuetele hindab tööturg, vähemalt kaudselt. OECD andmetel erineb Eesti kõrgharidusega töötaja töötasu keskharidusega töötaja tasust pelgalt 24% (Soomes 37, Lätis 44, Leedus 79). OECD riikidest on see näitaja viimane või eelviimane.

Ülikoolides on toimunud kiire inglisekeelestumine

Teatavasti on Eesti riigikeeleks eesti keel, Eesti ülikoolides on aga toimunud kiire ingliskeelestumine. Meie tingimustes on see seotud asjaoluga, et kehtiv rahastusmudel suunab ülikoole välisüliõpilaste arvu suurendamise abil oma tulubaasi kasvatama. Bakalaureuse- ja magistriõppe välistudengitest õppis käesoleval õppeaastal inglise keeles 94%, vene keeles 2,5% ja eesti keeles 3,5%.

Välisüliõpilaste meelitamiseks suletakse eestikeelseid õppekavasid ja luuakse asemele ingliskeelseid. Näiteks Tartu Ülikoolis suurenes välisüliõpilaste osakaal 2013. aasta neljalt protsendilt kaheteistkümneni 2019. aastal, ingliskeelsete õppekavade osakaal bakalaureuse- ja magistriõppes samal ajal aga kümnelt protsendilt üheksateistkümneni, magistriõppes aga neljateistkümnelt protsendilt koguni kolmekümneni. 6 Kõik kolmekümmend viis Tartu Ülikooli doktoriõppekava on aga kakskeelsed, mis tihti tähendab tegelikult ingliskeelset õpet. Tiit Hennoste märgib õigustatult: „Suund on liiga selge. Algul doktorantuur, siis läheb ingliskeelseks magistriõpe ja lõpuks jõuame bakalaureuseni, see aga tekitab minus natuke õudu /…/. Mille pagana pärast on maailmal vaja ingliskeelset Eestit?“

Siinkohal tuletaksin meelde Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 37: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.“ Kas need eestlased, kes peavad inglise keeles õppima, tõesti seda kõik soovivad?

Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on pidanud vajalikuks luua sihtstipendiumite süsteemi, millest osa välistudengite õppetasu kinni makstakse. Kokku on õppetasust vabastatud üle kolmandiku bakalaureuse ja magistritaseme õppivatest välisüliõpilastest. Lisaks teevad ülikoolid mitmeid teisi välistudengitega seotud kulutusi. Peale selle saab osa välisüliõpilastest vajaduspõhist õppetoetust, mis moodustas eelmisel õppeaastal 1,2 miljonit eurot, sel õppeaastal kindlasti rohkem.

Ent ingliskeelne õpe ei soodusta välistudengite Eestisse jäämist. Kõrgkoolid ei olegi sellest motiveeritud.

Haridus- ja Teadusministeeriumi uuringu järgi (arvestatud on neid, kelle põhitegevuseks lõpetamise järel on töötamine) on üldkokkuvõttes aastatel 2005‒2016 lõpetanud välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 21%, 2016. aasta lõpetajatest aga 26%, sh 39% magistriõppe ja 28% doktoriõppe lõpetanud välisüliõpilastest.

Seega suur osa välistudengeist saab Eesti maksumaksja arvel Eestis kõrghariduse, ingliskeelestab siinset kõrgharidusõpet, ent lahkub seejärel Eestist. Samas selgub Tartu Ülikooli välisvilistlaste seas tehtud uuringust, et umbes 70%-l siin õppinud välistudengeil on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et Eestisse jääda.

2016. aasta seisuga oli Eesti kõrghariduskulude osakaal SKPst OECD riikide arvestuses suhteliselt kõrgel esimese kolmandiku seas, ent investeering üliõpilase kohta keskmiste hulgas. Tõenäoliselt on kääride (üheks) põhjuseks suur üliõpilaste suhtarv võrreldes teiste OECD riikidega.

Lisaks iseloomustab Eesti kõrgharidusasutustes õppijaid veel erakordselt lai sooline lõhe. Kui veel gümnaasiumis on noormeeste-neidude suhe peaaegu võrdne (noormeeste osakaal 48%), siis kõrghariduses jätkanutest on noormehi 43% ning 2019. aasta seisuga oli näiteks magistreid 25-39 aastastest meestest 1,7 korda vähem kui naisi. Mõni aasta tagasi oli 25−64aastastest naistest kõrghariduse omandanud 45% (OECD keskmine 34%), kuid meestest vaid 28%

Ülikoolide edetabelites on reeglipärasuseks võrdsema soolise jaotuse korral ka kõrgem koht. Tartu Ülikooli tudengitest on naisi üle ⅔. THE WURi edetabelis on vaid üks Tartu Ülikoolist eespool asetsev ülikool – Karolinska Instituut – sama kõrge naistudengite proportsiooniga. Kõrgema proportsiooniga pole ühtegi. Soolisel kõrghariduslõhel on palju laiemaid negatiivseid järelmeid, kaasa arvatud abiellumuse ja sündimuse langus.

Ülaltoodud olukorra on loonud riik, seades raamid, millega ülikoolid on pidanud kohanema. Eesti noorte õppevõimalusi tuleks tegelikult vaadelda tervikuna, sh analüüsides eelkõige, kas kujunenud proportsioonid õppe eri tasemete vahel on asjakohased.

Hoolimata sellest, et käesoleval ajal on õppejõudude töötasu jäänud naeruväärselt väikeseks, ei ole küsimus ainult kõrgkoolide rahastamise ulatuses. Samuti ei piisa ingliskeelestumise peatamisest ja Eesti-kesksete erialade suuremast toetamisest. Enesestmõistevalt on eri kõrgkoolidel oma spetsiifilised probleemid, kuid on selge, et Eesti kõrgharidusõpe vajab tervikuna sisulisi muutusi.

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused