Jaak Valge: “Kuhu lähed, Tartu linn?”

Helged eesmärgid. Tartu linnavolikogu 9. juuni koosolekul käsitleti arengustrateegias „Tartu 2030“ ja teistes arengudokumentides sõnastatud eesmärkide täitmist 2021. aastal. Linna arengu seisukohalt on teema ülioluline.

Arengustrateegia „Tartu 2030“ on linnajuhtimise strateegiline alusdokument ehk, nagu linnavõimu tutvustuses märgitud: „tegevusjuhis kõigile Tartu heast käekäigust hoolijatele, et teha õigeid asju, õiges järjekorras ja õigel ajal.“

„Tartu 2030“ kehtestati aprillis 2015, mil võimul oli Reformierakonna, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon. Kuidas siis seatud eemärkide poole liikumine on kulgenud?

Allpool käsitlen Tartu rahvastikumuutusi, kasutades ka värskeid rahvaloenduse tulemusi. Ka arengustrateegias on just rahvastikumuutusi käsitletud esimesena, seejuures asjakohaselt märkides, et Tartu arengu üks olulisem takistus on elanike arvu langus ja vananemine. Kõigile tartlastele ei pruugi korda minna rahvuspoliitilised eesmärgid, st eestlaste arvu ja osakaalu hoidmine ja kasvatamine. Ent Tartu eelarvetulu koosneb peaaegu pooles ulatuses tartlaste maksudest, mistõttu tuleb möönda, et just elanike arvust sõltub linna võimekus rahastada koole, sotsiaalteenuseid, vaba aja veetmist jne. Elanike arv on niisiis kahtlemata kõige olulisem, kõiki teisi muutusi kompleksselt sisaldav linna arengu näitaja. Lisaks rahvaarvule on arengustrateegias rahvastikumuutuste mõõtmiseks seatud veel neli parameetrit, millel samuti lühidalt peatun.

Toona, seitse aastat tagasi oli Tartu elanike arv 97 000. Statistikaamet prognoosis, et tartlaste arv jääb 100 000 piirimaile ka järgnevaks kahekümneks aastaks. Arengustrateegiasse kirjutati siiski ambitsioonikam eesmärk kasvatada Tartu rahvaarv 2030. aastaks koguni 110 000-le.

Tartu loomulik iive oli sel lähteaastal positiivne ja pidi strateegia järgi selliseks jääma ka 2030. aastaks. Rändesaldo oli aga negatiivne ja see pidi 2030. aastaks muutuma positiivseks. Noorte, 7—26 aastaste osakaal oli lähteaastal 23,3%. Strateegias prognoositi selle aeglast langust kuni 23%ni 2030. aastal. Tööturusurve indeks, mis näitab eelseisval kümnendil tööturule jõudvate noorte ja sealt vanuse tõttu väljalangevate inimeste suhtarvu, pidi olema suurem kui 1.

Tume tegelikkus

Tööturusurve indeks ongi ainus rahvastikunäitaja, mis oli 2021. aastal kooskõlas 2030. aastaks püstitatud eesmärgiga. Ent see on väike lohutus. Kui 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli Tartus iga nelja tööealise (18—64 aastase) kohta üks pensionär, siis 2021. aastal tuli üks pensionär juba pisut enam kui kolme tööealise kohta. Noorte, 7—26 aastaste tartlaste osakaal on aga langenud 23%ni juba 2021. aastal, pea kümnendi võrra varem kui kardeti.

Tartlaste loomulik iive oli 2021. aastal negatiivne. See iseenesest ei anna põhjust etteheideteks. Covidi või Covidi tõrjumise meetodite tõttu oli loomulik iive suurelt negatiivne ka terve Eesti keskmisena. Aastatel 2015—2020 oli tartlaste loomulik iive nullist pisut ülalpool, aga see ei tulenenud sündimuse kasvust, vaid keskmise eluea pikenemisest. 2021. aastal jääb sündimus nagu varemgi Tartus taastetasemele alla, on tugevasti taga ka Tartu maakonna omast ega ületa üheski vanusgrupis Eesti keskmist. Kuid keskmine eluiga ei saa lõpmatuseni pikeneda. Kui sündimus ei kasva, jääb juba lähemas tulevikus surmade arv ületama sündide arvu ja seega jääb negatiivseks ka loomulik iive.

Täiesti ebaõnnestunud on olnud aga linnavõimu poliitika, mis pidi tagama positiivse rändesaldo. Alates 2015. aastast on positiivne olnud vaid rändesaldo välisriikidega, kogu rändesaldo on aga olnud negatiivne kõigil aastatel pärast arengustrateegia „Tartu 2030“ kehtestamist. Tartu elanikud on lahkunud peamiselt Tartumaale, aga ka Harjumaale, Tallinna ja mujale. See on toonud muuhulgas alla ka eestlaste osakaalu Tartus. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tartus eestlasi 81,8%, nüüd aga koguni 1,5% vähem.

Peamise eesmärgi saavutamise läbikukkumine

Tartu elanikkonna kasvu eesmärgis on linnavõim aga totaalselt läbi kukkunud. 2030. aastaks seatud eesmärgist kasvatada elanike arv 110 000-ni, oleme hoopiski kaugenenud 2000 elaniku võrra, st rahvaarvu langus lähteaastaga võrreldes on üle 2%. Seda hoolimata Tartu linna koosseisu lisandunud Tähtvere valla elanikest, mis suurendas elanike arvu u 3000 võrra. Eesti elanikkond 2015. aastast kasvanud 1,5%. Linnavõimu tegevusele või tegevusetusele seega õigustust ei ole – Tartu linn on liikunud muu Eestiga võrreldes vastassuunas.

Üks oluline põhjus näib olevat, et Tartu ei ole pööranud piisavat tähelepanu lastega perede heaolule. Linnavõim saaks luua noortele tartlannadele võimaluse ühitada õpingud ja lapsed, näiteks lapsehoidu pakkudes. Samuti saaks nii sündimust kui perede heaolu suurendada elamu(ehitus)poliitikaga. Kõiki noori peresid aitaks lasteaia kohatasu langetamine. Nagu Merle Kivest jaanuaris kirjutas, on Tartu munitsipaallasteaedade kohatasu olnud pikalt Eesti kõrgemaid. Sel aastal külmutasid Tartu koalitsioonierakonnad kohatasu 81 eurole, ent Tartu ümbruses on lasteaia kohatasu märksa soodsam: Kambja, Luunja ja Nõo vallas 39 eurot, Elva vallas 45 ja Tartu vallas 46.

Tartu volikogu EKRE fraktsioon tegi aasta algul ettepaneku langetada kohatasu nii, et lapsevanema kaetav osa oleks 7% eelneva aasta alampalgast. See oleks olnud 41 eurot. Tartu võimuerakonnad aga lükkasid EKRE ettepaneku tagasi. Põhjenduseks toodi, et linn ei saa sellist tulude vähendamist ja lisakulu kasvu endale lähiaastatel lubada. Ehkki elanike arvu kasvuga suureneks ka linna tulubaas.

Ülaltoodud on vaid mõned meetmed tervikust. Tartu linna rahvastiku seisund on üsna omapärane, mis eeldab ka originaalsete ja julgete sammude kasutamist. Terviklik ja toimiv perepoliitika on aga Tartul üldse puudunud.

Juba suvel asutakse koostama linna uut arengustrateegiat. Kas leppida rahvastiku kahanemisega, mis vähendab ka linna sissetulekuid ning võimalusi elanike heaolu tõsta? Kas leppida ka eestlaste osakaalu kahanemisega? Või ikkagi rakendada meetmeid, mis linna elanike arvu tegelikult kasvatavad? Neid küsimusi peaks otsustama eelkõige Tartu linnarahvas. Paraku lükkas võimukoalitsioon samal 9. juuni volikogu koosolekul tagasi ka eelnõu, mis oleks lubanud elanikel endil rahvaküsitlusi algatada.

Linnavõim ei peaks elanike arvamust kartma, eriti olukorras, kus linnavõimu enda sõnastust kasutades – pole tehtud õigeid asju, pole tehtud õiges järjekorras ja pole tehtud ka õigel ajal.

Jaak Valge, Riigikogu liige, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)