11.05.2019
Ajaloolane ja poliitik Jaak Valge.
Osa egotsentrilisi uusliberaale-progressiive suhtub ühiskonna enamuse arvamusse ja iseseisvusesse sama põlglikult nagu omaaegsed kommunistid, leiab ajaloolane ja Riigikogu liige Jaak Valge (EKRE) ning selgitab, miks ja kuidas peaks rahvaalgatuse õigust ja referendumite korraldamist muutma.
„Kellele iseseisvus, kellele ike,” sedastas Eesti kommunistide juht Viktor Kingissepp 1918. aasta suvel Moskvas kirjutatud brošüüris, kulutades hulga täheruumi tõestamaks, et iseseisev Eesti on anakronism, kuna ühiskonnad ei jaotu enam rahvuslikul alusel ning riigid on majanduslikult niivõrd seotud, et omariiklusel puudub mõte. Kingissepp leidis ühtlasi, et ühiskonna hoiakuid esindava Eesti Asutava Kogu demokraatlik valimine pole otstarbekas, kuna ei taga võimu kommunistidele, tolleaegsele poliitiliste ainuvõimuambitsiooniga vähemusele. Esikommunist teatas: “Asutav Kogu tähendab ka paratamatult “Eesti demokraatlikku vabariiki”. Kuidagi ei saa /…./ tagasi tõrjuda, et samm Asutava Kogu poole on samm keset iseseisvuse loiku!”
Kingissepa loogika oli iseenesest täpne. Iseseisvus ja demokraatia ongi seotud. Demokraatia, st valitsemisviis, mille keskmes on sellesama ühiskonna enamuse valik, on võimalik vaid iseseisvas riigis. Kui olulised otsused tehakse mujal, ei ole tegemist demokraatiaga. Kui iseseisvus on olemas ning kui kodanikud on seesmiselt vabad, soovivad nad ise teha endasse puutuvaid otsuseid, st soovivad demokraatiat. Või teistpidi, kui ühiskond tunnetab ühist identiteeti ja saab ise demokraatlikult valida oma koosolemisvormi, siis soovib ta üldjuhul ka iseseisvat riiki. Seega on loomulik, et Eesti kommunistide juhile ei sobinud üks ega teine, sest paratamatult üks teiseni ka viib.
Eesti ühiskonna enamusele, nagu näitasid 1919. aasta Asutava Kogu valimistulemused, sobisid seevastu mõlemad. Rahvaesindajad nägid iseenesestmõistetava demokraatia instrumendina ka otsedemokraatiat – rahvaalgatust ja -hääletust –, vajadust luua põhiseaduses võimalus, et kodanikud saaksid ise algatada rahvahääletusi. Seda hoolimata asjaolust, et Vabadussõda veel käis. Asutav Kogu ei näinud otsedemokraatiat riiki destabiliseeriva, vaid vastupidi ja õigustatult just stabiliseeriva mehhanismina.
Demokraatlikus riigis peaks parlamendikoosseis peegeldama kodanike hoiakuid, ning ideaalne on olukord, mil rahvaalgatust vaja ei ole, kuna parlament võtab soovitud õigusaktid ise vastu. Rahvaalgatuse võimalus just parlamenti seda tegema suunabki.
Tõsi, otsedemokraatia pooldamine vajab demokraatlikku hoiakut, mitte formaalset, vaid sisulist. Arusaamist, et ühiskonna enamuse otsused ongi õiged, antud olukorras ühiskonnale kõige kohasemad. Kui rahvaalgatust ja -hääletust käsitletakse oma poliitilise agenda elluviimise instrumendina, siis seda arusaamist ei ole. Nii viitab põhimõttelisele demokraatia väärkäsitlusele näiteks see, kui pärast 2003. aasta referendumit Euroopa Liitu astumiseks kõneldi referendumi õnnestumisest, mõistes selle all “jah”-valiku tegemist. Ent referendumi õnnestumine ei tähenda “õige” valiku tegemist, vaid seda, et mõlemal poolel on võrdsed teavitusvõimalused ning hääled on ausalt kokku loetud. Ka siis, kui ebaõnnestunud referendumi näiteks tuuakse Brexit – seetõttu, et tulemus oli “vale” –, on tegemist demokraatia fundamentaalse vääritimõistmisega.
Ma ei taha samastada praeguseid rahvaalgatuse- ja -hääletuse vastaseid Kingissepa juhitud Moskva-meelsete kommunistidega, sarnaselt mõnede kitsarinnaliste uusliberaalide (või progressiividega), kes liigitavad oma poliitilisi vastaseid natsideks või fašistideks. Ehkki kommunistidel ja tänastel demokraatiavastastel uusliberaalidel ei puudu tõepoolest omavahelised sarnasused. Ka kommunistid pidasid end valgustatud vähemuseks ja suurt osa ühiskonnast alaarenenud pimedaks massiks, keda tuli progressi poole juhtida, või siis otsesteks vaenlasteks, kes ühiskonnakihina või ka otse füüsiliselt hävitamisele kuulusid. Pime mass oli ühiskonna enamus – talurahvas –, põhivaenlane oli aga kodanlus. Osa egotsentrilisi uusliberaale-progressiive suhtub ühiskonna enamuse arvamusse ja iseseisvusesse sama põlglikult kui omaaegsed kommunistid, vaenlane aga sedavõrd selgelt profileeritud pole, ehkki foobiaseier kipub osutama rahvuslikult meelestatud keskealise või vanema heteroseksuaalse mehe poole, kes justkui teisi ühiskonnakihte rõhub, sarnaselt omaaegse kodanlusega.
Selline ühiskond, kus enamuse otsusega saaks ahistada vähemusi, ehk nn enamuse türannia ei ole demokraatiaks võimeline per se, st demokraatia ei saakski seal tekkida ega kesta. Kuid teisalt on demokraatliku hoiaku tunnuseks ka vähemuste võime aktsepteerida enamuse otsuseid. Sest kui kõik vähemused nõuaksid enda erihuvide tunnustamist, minnes sellega nii teiste vähemuste kui ka ühiskonna enamusega konflikti, killustuks ühiskond sedavõrd, et oleks valitsetav vaid autoritaarvõimu kasutades. Kingissepp sai sellest selgelt aru.
Kingissepa ja tema mõttekaaslaste hoiaku suhtes tõesti kahtlusi pole, see oli monoliitne, ent uusliberaalide puhul olgu veel kord toonitatud, et tegemist ei ole kaugeltki ühtse arvamusega. Suhtumine rahvaalgatusse ja -hääletusse ei pruugigi kulgeda mööda ideoloogiliste eelistuste piire. Eestis on kõige sihikindlamad rahvaalgatuse ja -hääletuse pooldajad EKRE ning Eestimaa Rohelised, kelle ideoloogilised hoiakud on üsna erinevad. Teiste erakondade puhul on toetus rahvaalgatusele ja -hääletusele loium või pole nende seisukohad selged.
Nüüdse võimuliidu plaan lisada rahvaalgatuse korras korraldatavate referendumite võimalus põhiseadusesse, on esile kutsunud skeptilisi arvamusi. Sotsiaaldemokraat Liia Hänni näib olevat endale juba varasemast võtnud otsedemokraatia vastaste eestvõitleja rolli ning olgu talle ta järjekindluse eest au antud. Hänni leiab, et rahvaalgatus-hääletus mõjutaks Eesti riigikorralduse stabiilsust, kuna “rahvaalgatus võib poliitilise võitluse viia esindusdemokraatia raamidest välja”. Rahvaalgatuse raames rahva poolt vastuvõetud seadus võib Hänni arvates saada eripositsiooni, mida hiljem ei ole võimalik muuta. “Mis saab näiteks siis, kui eelnõu on vastuolus põhiseadusega?” Lisaks peaks seadusloome olema tõenduspõhine. “Mis moodi sobitub siia rahva poolt algatatud eelnõu? Kas ka sellel peab olema mõjuanalüüs?” Hänni leiab, et keerulises maailmas on vaja sisulist arutelu, mitte mehaanilist enamust, ning viitab taas Brexitile kui ebaõnnestunud otsusele. Künnised ei ole Hänni arvates üldse olulised, küll aga see, et parlamendist saaks mööda minna. Kui üks poliitiline jõud jääb parlamendis vähemusse, võib ta küsida rahvalt toetust. “Me võime ette kujutada, milline poliitiline võitlus siis lahti läheb.” Hänni leiab, et kõikidele neile küsimustele tuleb vastata enne, kui seda mõtet saaks üldse tõsiselt võtta. (vt Liia Hänni „Rahvaalgatuse seadustamine võib ohustada riigikorralduse stabiilust“, ERR, 2.04)
Pole päris selge, mida tähendab esindusdemokraatia raamidest väljaminek. Rahvaalgatus ja -hääletus ei pea vastanduma esindusdemokraatiale, vaid tõhusa mehhanismi ning täpsete künniste korral täiendab seda. Demokraatlikus riigis peaks parlamendikoosseis peegeldama kodanike hoiakuid, ning ideaalne on olukord, mil rahvaalgatust vaja ei ole, kuna parlament võtab soovitud õigusaktid ise vastu. Rahvaalgatuse võimalus just parlamenti seda tegema suunabki. Tõsi, paljudel juhtudel ei lähe erimeelsused mööda erakondade piire ning teinekord teeb erakonna juhtkond otsuseid, mis ei lange kokku erakonnaliikmete enamuse arvamusega, aga need on veel üheks rahvahääletuste tarvitamise argumendiks.
Rahvaalgatuse raames vastu võetud seadused ei pea olema eripositsioonis, küll ei tohiks neid mingi aja vältel – näiteks aasta või kolme jooksul – muuta ega samal teemal uuesti rahvahääletust korraldada. Põhiseadusega vastuolus olevaid algatusi aga rahvahääletusele panna ei saa, küll saab rahvahääletusele panna põhiseaduse enda sätteid; põhiseaduse puhul peaks aga muutmine künnistega olema raskemaks tehtud. Tõenduspõhisus on küll oluline, ent rahvahääletusele peab eelnema pikk teavitusperiood, mille vältel on nii ühel kui teisel poolel võimalus ja kohustus eelnõu mõjusid selgitada. Nii on need küsimused pigem tehniliselt lahendatavad, kui demokraatlikule hoiakuile lisandub hea tahe.
Ent erinevalt Hännist tuleb kinnitada, et just künnised on olulised. Alatihti halvaks näiteks toodava Briti referendumi künnised ei pruukinud olla asjakohased – on loogiline, et väga põhimõttelise ümberkorralduse puhul, mille hulka kuulub näiteks ka riigi põhiseaduse muutmine, ei peaks piisama lihtenamusest, vaid nõutav võiks olla muudatuse pooldajate teatav, 5–25-protsendiline ülekaal. Vahemärkusena olgu mainitud, et referendumist osavõtu lävi referendumi õnnestumise kriteeriumina – näiteks 50 protsenti hääleõiguslikest kodanikest – ei ole kõige parem plaan, kuna sel juhul oleks ühel poolel suur eelis, sest keskeltläbi 30–40 protsenti kodanikest nii ehk nii valima ei tule. Seega on ühel poolel kohe oluline eelis. Näitlikustan seda Eesti viimase referendumiga Euroopa Liitu astumise küsimuses. 14. septembril 2003 käis hääletamas 64,1 protsenti valimisõiguslikest kodanikest, kellest Euroopa Liitu astumise poolt oli 66,8 protsenti. Seega oli ühiskonna otsus üsna selge. Ent juhul kui referendumi künnis oleks olnud 50 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, oleksid Euroopa Liitu astumise vastased kutsunud loogiliselt oma toetajaid referendumit boikoteerima. Juhul kui kõik oleksid seda üleskutset järginud, oleks osalus olnud 42,8 protsenti – seega oleks jäänud Euroopa Liitu astumata, seda hoolimata pooldajate selgest ülekaalust.
Põhiseadusega vastuolus olevaid algatusi rahvahääletusele panna ei saa, küll saab rahvahääletusele panna põhiseaduse enda sätteid; põhiseaduse puhul peaks aga muutmine künnistega olema raskemaks tehtud.
Aga veel selgem on ülekaal praegusel ajal neil, kes soovivad Eesti põhiseaduse muutmist nii, et kodanikel oleks võimalik algatada referendumeid. Nii suur ülekaal, et piisaks ka sellesama karmi künnise ületamiseks. Neid on tervelt 4/5. See on argument iseenesest ning pakub ühtlasi ka lakmuspaberit poliitikute tegelikest hoiakutest – kas tunnustada või mitte tunnustada ühiskonna enamuse soove. Märkigem, et ka tõeliselt sisevastuoludes oleval Prantsusmaal on opositsiooni üheks peamiseks poliitiliseks nõudmiseks just siduvate referendumite korraldamine. Eesti peaks aga hoiduma sisevastuolude süvenemisest. Selleks ei tule ühiskonna valikuid ja sellega seotud iseseisvust käsitleda Kingissepa kombel – ikkena teel teistsuguse, tihti utoopilise maailma poole.
Jaak Valge,
ajaloolane, Riigikogu liige
Allikas: Postimees