20.06.2021
Jaak Valge
Riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge (EKRE) kirjutab oma ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos, et kui presidendi otsevalimised elimineerida kartuse tõttu, et nende usaldusväärsus kahtluse alla seatakse, tuleks olla järjekindel ja lõpetada ka parlamendivalimised ning üldse kõik valimised. Teisisõnu, kui valimistulemuste usaldusväärsusega on probleeme, tuleb nende usaldusväärsust suurendada, mitte valimised ära jätta.
Jaak Valge: „Lähenev presidendivahetus on inspireerinud arutlusi riigipea rollist, sellesse ametisse sobiva isiku omadustest ja töökohale saamise protsessist ehk presidendivalimisest.
Mõtteid on servast serva, allpool olen neist olulisemaid koos ajalooliste tagasipõigetega analüüsinud, tehes seda Euroopa riikide kogemuse ning seni Eesti parlamenti menetlusse esitatud presidendivalimiste korda muutvate ettepanekute taustal.
Presidentaalne riik ja presidendita riik
Kõige radikaalsem ettepanek pärineb Siim Kallaselt, kes arvab, et presidendi ja peaministri ametikohad tuleks ühitada. “Väike riik. Siis loomulikult saaks presidendi-valitsusjuhi otse valida. Üks must auto vähem. Lihtne ja selge.”
Kindlasti ei puudu Siim Kallase idees loogika. Täitevvõimu kandja president-valitsusjuht saaks rahvalt otsemandaadi, Eesti valitsemissüsteem muutuks täispresidentaalseks ning parlamendi roll peaks paratamatult jääma marginaalseks.
Tegemist oleks aga tõesti kapitaalse muudatusega, sest isegi Eesti ajaloo kõige presidendikesksemas demokraatlikus 1933. aasta põhiseaduses oli otsevalitud suurte volitustega riigivanemale lisaks ette nähtud parlamendist sõltuv valitsus eesotsas peaministriga.
Euroopa demokraatlikest riikidest on selline süsteem, kus täitevvõim koondub ainult otsevalitud riigipeale, ainult Küprosel. Ministrid nimetatakse seal parlamendi ja riigipea poolt. Ent tegemist on suure erandiga, mis tuleneb selle riigi lõhestatusest.
Isegi Venemaal ja Valgevenes pole täitevvõimuks ainult president, vaid valitsus, tõsi täiesti presidendist sõltuv valitsus. Riigipea võib seal parlamendi laiali saata, kui peaministrikandidaat või ametisoleva peaministri tegevus talle sobib, aga parlamendile ei sobi. Aga Venemaa ja Valgevene ei saa nii ehk nii meile eeskujudeks olla, sest tegemist ei ole demokraatlike riikidega.
Demokraatiat silmas pidades tekiks suur probleem, kuidas juhul, kui täitevvõimu kehastav riigipea on otsevalitud, sättida seadusloomet ning kontrolli- ja tasakaalumehhanisme, et riik ikka demokraatlikuks jääks, ning parlament ja president kohe tülli ei läheks. Võib-olla ainult sagedaste kodanike poolt esile kutsutavate rahvahääletustega nagu Eesti 1933. aasta põhiseaduses või praegu Šveitsis. Igatahes tähendaks see mitte ainult meie senise süsteemi täielikku ümbertegemist parlamentaarsest presidentaalseks, vaid mingi täiesti uue süsteemi sisseseadmist.
Isegi kui see süsteem heaks kiita, pole usutav, et ühiskonnas oleks selle elluviimiseks piisavalt julgust, või täpsemalt, avantürismi. Musti autosid on tõesti liiga palju, aga seda ideed julgeksin pidada küll huvitavaks ja ehk ka vajalikuks mõttemänguks, aga mitte realiseeritavaks ettepanekuks.
Markus Järvi ja Varro Vooglaid on leidnud, et süsteem võiks jääda üldjoontes samaks, kuid Eesti ei vajaks üldse presidenti. Maksumaksja peaks siis ehk veelgi vähem musti autosid ülal pidama kui otsevalitud president-peaministri korral.
“Teine Euroopa presidendita riik kahe maailmasõja vahel, kui Nõukogude Liit välja jätta, oli Šveits.”
Meie 1920. aasta põhiseaduse kehtivuse ajal presidenti polnudki. Riigipea ülesandeid täitis osalt peaminister, keda nimetati riigivanemaks, osalt riigikogu esimees. Riigivanem polnud otsevalitud, vaid parlamendi poolt ametisse seatav. Teine Euroopa presidendita riik kahe maailmasõja vahel, kui Nõukogude Liit välja jätta, oli Šveits.
Tagantjärgi on osa ajaloolasi ja õigusteadlasi leidnud, et seetõttu oli Eesti poliitiline süsteem tasakaalustamata, parlamendi ja erakondade võimuküllus kujunes liiga suureks ja nende kokkuleppimatuse tõttu vahetused valitsused liiga kiiresti. Hiljem on siiski arvatud, et ebastabiilsuse algpõhjused võisid olla pigem mujal.
Presidendiameti olemasolu paljudes teistes Euroopa riikides ei kaitsnud nende riikide valitsusi veel suurema ebastabiilsuse eest. Ning kui tänapäeva naasta, siis oleks raske väita, et meie viimased kaks presidenti oleksid Eesti poliitilist süsteemi kuidagi tasakaalustanud, aga seda ei nuhelda kodanikele tagasi liiga kiire valitsuste vahetumisega.
Omaaegses Eestis oli presidendiameti kõrvalejätmise pooldajate argumendiks püüdlus vabade kodanike sotsiaalse võrdsuse poole. President, kelle ametikoht oli välja kasvanud monarhist, oli aristokraatia märgiks. Loomulikult peaks ka tänapäevase Eesti üheks (pea)eesmärgiks olema majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine.
Ent ka see ei tähenda, et selle, iseenesest sümpaatse, aga Euroopas tänapäeval unikaalse süsteemi elluviimiseks jätkuks Eestis poliitilist tahet ja julgust. Kodanikele on riigipeata süsteem võõras ning selleks näib puuduvat ka laiem nõudmine.
Presidendi otsevalimise kord
Seevastu presidendi otsevalimise sisseseadmiseks toetus ei puudu. Vastupidi. Käesoleva aasta märtsis Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud küsitluse kohaselt vastas 33 protsenti küsitletud Eesti täisealistest kodanikest küsimusele, kas rahvas peaks presidenti otse valima jaatavalt ning 30 protsenti pigem jaatavalt. 21 protsenti vastas pigem eitavalt ja kümme protsenti selgelt eitavalt. Kuus protsenti ei omanud arvamust.
Ning julgen arvata, et on ka poliitilist tahet. 1993. aastast kuni 2016. aastani parlamendi jahvatusmasinasse esitatud 11 eelnõud (neist kaks alternatiiviga), millega sätestataks presidendi otsevalimine. Ent seni tulemuseta.
Lennart Meri 2001. aastal esitatud eelnõus nähti ette ka muid muudatusi põhiseaduses, aga presidendivalimiste korra osas on kõik need eelnõud olnud suhteliselt sarnased. Kõigis neis on pakutud, et kandidaadi saab esitada 10 000 Eesti Vabariigi kodanikku, viimases kuues eelnõus on aga pakutud, et lisaks neile ka erakonnad.
Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt on antud üle poole hääletamisest osavõtnute häältest. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, viiakse kahe kõige rohkem hääli saanud kandidaadi vahel läbi teine hääletusvoor, kus tunnistatakse valituks kandidaat, kelle poolt anti enam hääli.
Viimasel kaheksal aastal esitatud kolm eelnõud ning neile eelnenud 2002. ja 2003. aasta eelnõude alternatiivid, samuti 2001. aasta eelnõu ja president Lennart Meri poolt samal aastal esitatud eelnõu on sisult täiesti sarnased.
Seega võib väita, et välja on kujunenud teatud ühine arusaam, kuidas otsevalimise protseduur Eestis peaks käima. Vähe sellest: kuigi parlamendi praeguses koosseisus pole presidendi otsevalimise eelnõud esitatud, on riigikogu praeguses koosseisus 27 saadikut, kes seda on varem teinud, Sven Sesterist kuni Marko Mihkelsonini. Mihhail Stalnuhhin on koguni kuuel korral (2001; 2002; 2003; 2013; 2015; 2016).
Euroopa Liidus valitakse presidenti otse neljateistkümnes riigis, st pisut rohkem kui pooltes. Nendeks on Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Küpros, Leedu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Soome ja Tšehhi.
Presidendi valimise protsess on neis riikides üsna sarnane, aga sarnane ka Eestis pakutud eelnõudega. Peaaegu kõigis on samasugune ühe- kuni kaheastmeline protseduur: kui esimeses voorus ei saa ükski kandidaat nõutavat enamust, toimub teine voor, kus konkureerivad esimeses voorus kaks kõige rohkem hääli saanud kandidaati ning teises voorus võidab see, kes saab rohkem hääli.
Esimese vooru võiduks nõutav enamus on seejuures erinev, tavaliselt on selleks hääletanute enamus, aga Bulgaarias ja Leedus on lisatingimuseks, et esimese vooru valimistel peab osalema üle 50 protsendi hääleõiguslikest kodanikest.
Erand on Iirimaa, kus toimub ainult üks valimisvoor ning seal fikseeritakse nii eelistatud kandidaat kui ka järgmised valikud. Kui ükski kandidaat ei saa 50 protsenti hääletanute arvust, elimineeritakse kõige vähem hääli saanud kandidaat ning tehakse seda niikaua, kuni ühel kandidaadil on üle 50 protsenti häältest.”Eestis pakutud eelnõudega kõige sarnasemad on kandidaatide ülesseadmise ja valimiste protseduurid Austrias ja Soomes.”
Kandidaatide ülesseadmine on riikides üsna erinev, seda võivad teha erakonnad, valimisliidud, kodanikuühendused, teatav arv kodanikke, teatav arv parlamendi või kohalike omavalitsuste volikogude liikmeid või kandidaat ise. Koos või eraldi. Eestis pakutud eelnõudega kõige sarnasemad on kandidaatide ülesseadmise ja valimiste protseduurid Austrias ja Soomes.
Otsevalimise vastuargument
Pikka aega on presidendi otsevalimise vastu esitatud väide, et otsevalimise kehtestamine on võimatu, sest sel juhul tuleks presidendi volitusi laiendada.
Värskelt on selle kõige kenamini sõnastanud põhiseaduse assamblee aseesimees ja üks põhiseaduse koostajaid Lauri Vahtre, kes on küll praeguse valimiskorra suhtes mõnevõrra kriitiline, ent leiab, et kui president on n-ö poolvõimuline, siis sobib tal ka ametisse saada vaid poolvalimistega.
Presidendi otsevalimise kohta arvab ta aga, et see meetod oleks populaarne täpselt esimeste valimisteni ja mitte rohkem.
“Valituks osutunud kandidaadi vastased leiaksid ilmtingimata, et tehti sohki, et süüdi on salateenistused ja muidugi ajakirjandus. Lisaks sellele tuleks terve põhiseadus ümber teha, sest otsevalitud presidendi võim peab kindlasti suurem olema, ta ei mahuks enam oma ameti piiridesse ära. Kui põhiseadus neid piire ei laienda, siis saavad kõik kõigi peale kurjaks, millega võib kaotsi minna kogu meie kallis iseseisvus.”
Kui otsevalimised elimineerida kartuse tõttu, et nende usaldusväärsus kahtluse alla seatakse, tuleks olla järjekindel ja lõpetada ka parlamendivalimised ning üldse kõik valimised. Kui valimistulemuste usaldusväärsusega on probleeme, tuleb nende usaldusväärsust suurendada, mitte valimised ära jätta.
Aga väide, et kui president valitakse otse, siis tuleks ilmtingimata tema volitusi laiendada, paika ei pea. Vähemalt teiste Euroopa Liidu riikide kogemus seda ei kinnita.
Näiteks Austria otsevalitud presidendi funktsioonid on praktikas kujunenud täiesti tseremoniaalseteks, ehkki de jure on tema volitused üsna suured. Soomes muudeti konstitutsiooni 1991. aastal ning president sai otsevalitavaks. Ent presidendi volitusi mitte ei laiendatud, vaid kitsendati 1999. aastal, ehkki, tõsi küll, need on ikkagi suuremad kui Eesti presidendil.
Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Bulgaaria ja Horvaatia otsevalitud president on aga sisuliselt sama võimuulatusega otsevalimata Eesti presidendiga, mõningaid volitusi on neil rohkem, teisi vähem.
Aga presidendi pädevuse laiendamine ei ole tabuteema, vaid küsimus, mida võib iga teise kombel samuti arutada. Igatahes on päris kindel, et presidendi volituste mõningane laiendamine, kui see ka vajalik peaks olema, ei tähenda kaugenemist demokraatiast ning see on võimalik ka põhiseadust muutmata.
Mida presidendilt oodatakse?
Urmas Reinsalu leiab, et presidendil peab olema võime tajuda teiste põhiseaduslike asutuste toimimist, et nendega dialoogi astuda ja vajadusel oma autoriteediga just kriisisituatsioonides aidata probleemidele lahendust leida. Presidendi ülesandeks on olla ühiskonnas teemade tõstataja, lepitaja ja nõustaja, seega peaks ta olema usaldusväärne, elukogenud ja tajuma Eestit.
Martin Ehala eeldab, et president on ka moraalne majakas, kes mõõdab poliitilist eliiti ja ühiskonda tervikuna kõrgemate ideaalide valgusel.
Lauri Vahtre eelistatud president “igatahes vaatab oma rahvast kõigepealt lahke pilguga ega jaga teda õigeteks ja valedeks” ja “peaks sisendama eneseusku ja koostöötahet, mitte näägutama poliitikuid ega erakondi.” “Lühidalt, president peaks olema see, kelle suus sõna “meie” tähendab esiteks kogu rahvast ja teiseks kõlab usutavalt,” leiab Vahtre.
Tuleb nõustuda nii Urmas Reinsalu kui ka Martin Ehalaga ning tõdeda, et Lauri Vahrest paremini oleks raske öelda.
Aga küsigem, kuidas seda saavutada? Loomulikult kõige kindlamalt siis, kui president valitakse otse rahva poolt. Mitmesaja-aastane kogemus ei ole leidnud mingit teist kindlat varianti “kogu rahva presidendi” kujunemiseks. Meil ei ole kaheparteisüsteemi ning meie ühiskond ei ole teravalt kahestunud nagu USA-s, kus mõni presidendivalimiste võitja jääb osa kodanike poolt seesmiselt tunnustamata.
Seega otsitakse meie presidendi otsevalimise käigus lahendusi, mis sobivad võimalikult paljudele kodanikele. Hoidutakse teravalt polariseerivad teemadest ning püstitatakse probleeme, mis on ühiskonnas olulised, kuid domineerivas parteipoliitikas seni varju jäänud. Presidendi otsevalimise kampaania eristub erakonnapõhisest parlamendikampaaniast, sest erakonnad apelleerivad eelkõige oma valijaskonnale, noolides oma programmile lähedaselt mõtlevate kodanike hääli.
Erakonnad ei apelleeri tavaliselt üle poole valijaskonna toetusele, otsevalitud president peab seda tegema. Parteikampaanias teravdatakse maailmavaatelisi vastuolusid, presidendivalimiste kampaanias otsitakse ühisosa.
Ehala kinnitab, et poliitikuid ei tahagi just rahva mandaadiga presidenti, kokkuleppeid otsitakse kõige mugavama ja kahvatuma käitumisega isiku valimiseks, kes olekski vaid marionett. “Kõige presidentlikum otsus igal enesest lugupidaval kandidaadil oleks keelduda kandideerimast, et meie poliitiline ladvik lõpuks pärast aastakümneid kestnud vastupunnimist mõistaks, et presidendi valimine tuleb usaldada rahvale.”
Ehalaga tuleb nõustuda, aga ainult osaliselt. Rahva mandaadiga presidenti ei taha osa poliitikutest. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on alati deklareerinud presidendi otsevalimise pooldamist ning valmis seda kohe praktikasse rakendama. Ehk vastava põhiseaduse muudatuse algatama. Praeguses koosseisus selleks veel ainult EKRE häältest ei piisa.
Üleskutse, et lugupeetud inimesed keelduksid kandideerimisest, mida Ehala soovitab, on iseenesest ilus žest, aga tähendaks ameti hõivamist mõne mittelugupeetud inimese poolt.
Konstruktiivsem lähenemine on kandideerida, ent valimisprogrammiga, mille tipus on põhiseaduse ümbertegemise nii, et järgmisel korral saaks presidenti otse valida. Põhiseaduse muudatusettepaneku tegemine on presidendi võimkonnas ning otsevalimist sätestava eelnõu esitamine peaks pärast valitud saamist olema riigipea esimene töö.
See ei tähenda, et tulevikus oleks rohkem musti autosid. Vastupidi. Otsevalitud president peaks vältima poliitilisi poolevalikuid ja oma rahva alavääristamist, aga ka vähendama mõttetuid ja kalleid glamuurseid tseremooniaid, mis poliitladviku kokkulepetega ameti saanud kahe viimase presidendiga kaasas on käinud. Sest rahva valitud president on osa oma Eesti rahvast.“