11.03.2019
Ajaloolane Jaak Valge on üks EKRE uutest Riigikogu saadikutest.
Vältimaks EKRE võimalikku ühisvalitsust Keskerakonnaga, on rahvuskonservatiivide vastu ette võetud suuremat sorti rünnak venekeelses meedias.
EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge kirjutab vastuses ühele targutajale, kui palju tolle jutus juba lihtsalt faktivigu on, rääkimata ilmselgest pahatahtlikkusest.
“Venekeelse “Postimehe” toimetaja Marianna Tarassenko nii vene- kui eestikeelses “Postimehes” ilmutatud verdtarretava pealkirjaga artikkel “EKRE kohutav saladus” viitaks justkui mingile võikale vandenõule, mille jäämäe veealune osa veel paljastamata. Näiteks EKRE riigipöördeplaanile koostöös ISISega, mille käigus kõigi ajakirjanike pead maha võetakse.
Tegelikult on autori õuduse põhjus mõnevõrra väiksem – nimelt asjaolu, et EKRE kogus valimistel suure osa välismaal antud Eesti kodanike häältest. Tema väitel koguni 47%, mida on märksa rohkem kui Riigikogu valimistulemuste keskmine. Miks see nii on, see ongi Tarassenkole saladuseks jäänud, kuna, nagu ta kirjutab, ükski politoloog talle seda ära seletada pole suutnud.
Ent juba probleemipüstituses teeb Tarassenko otsustava vea, ehk tema keelepruuki järgides – “libastub võikalt”. Eesti piiri taga ei hääletanud vaid 2106 Eesti kodanikku, nagu ta, kui sama sõnakasutusega jätkata – “jäledalt valetab” -, vaid välisriikides anti ametliku statistika andmetel ka 6,3% kõigist e-häältest, st ligi 16 tuhat. Seega on Tarassenko lõviosa välismaal hääletanutest oma arvestusest lihtsalt välja jätnud.
Iseenesestmõistevalt on just välismaal e-hääletamine populaarsem. On väga loogiline oletada, et e-hääletamist vältida otsustasid eelkõige need kodanikud, kes e-hääletust ei usaldanud. Kuna just EKRE propageeris selle vältimist, ongi seal Tarassenko “kohutava saladuse” võti. Need 2106, kes Eesti välisesindustes kohapeal hääletamas käisid, olid keskmiselt EKRE-meelsemad ning ka kõik Tarassenko edasised arvutused ja arutlused, mis ebaõigele eeldusele tuginevad, osutuvad “rõvedaks vassinguks” või isegi “koletislikuks valskuseks”.
Ent nagu möödaminnes esitab autor veel rea väiteid EKRE poliitika kohta. Paraku on Tarassenko siin sama pealiskaudne, kui oma arvutustes välismaal elavate Eesti kodanike poliitiliste valikute kohta. Ta jätab mulje, nagu kaasneks EKRE konservatiivsuse hoiakuga naiste poliitilise või muu tegevuse lämmatamine. See ei pea paika. Samuti ei kaasne rahvusriikide eelistamisega, mida EKRE ideoloogia tõepoolest rõhutab, sallimatust “igat liiki ja laadi sisserändajate suhtes”, nagu Tarassenko väidab. Küll aga seisab EKRE vastutustundliku immigratsioonipoliitika eest.
Seevastu on sulatõsi Tarassenko mõttekäik, mille kohaselt EKRE hindab väga neid meie vene emakeelega kaasmaalasi, kes Eesti Vabariigi põhiseadust ja eelkõige selle sissejuhatust austades Eestis põlistuda soovivad. Samuti on meeldiv lugeda, et venekeelse “Postimehe” toimetaja arvamuse kohaselt areneb eesti keel ja meel täie hooga eesti koolis, kust, Tarassenko sõnastuses, “tulevad välja sellised uued eestlased, et vanad esiotsa ahhetavad, siis kukuvad jahmatusest suisa pikali.” Saan aru, et autor peab “uute eestlastena” silmas eestikeelses koolis õppinud vene emakeelega õpilasi.
EKRE eelistab ikkagi seda, et inimesed, nii noored kui vanad, on sirgeseljalised ja seisavad seejuures püsti, aga tõsi, noorte hulgas ongi just EKRE rea viimaste küsitluste järgi Eesti kõige populaarsem erakond.”