Jaak Valge: referendum 2021 – lihtne küsimus, paljuütlev vastus

Arvamus,
- Updated
Jaak Valge (keskel)

Ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge (EKRE) kirjutab, et kui kahe maailmasõja-vahelisel ajal oli Eesti referendumite arvult Šveitsi järel teisel kohal Euroopas, siis iseseisvuse taastanud Eesti on üks Euroopa viimaseid. „Nagu oleks siiamaani peljatud, et rahvas on palavikus ega suuda ise otsuseid teha. Aga muidugi ei tule referendumeid korraldada lihtsalt referendumite endi pärast,“ arvab Valge.

Valitsusliidu lepingu kohaselt tuleb 2021. aastal, koos kohalike volikogude valimistega läbi viia rahvahääletus, kus küsitakse, kas peetakse vajalikuks täiendada põhiseadust sättega, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Sel sügisel tuleb alustada referendumi ettevalmistustega.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tegemist ei ole siduva rahvahääletusega. Siduva referendumi esilekutsumiseks on nõutav parlamendi koosseisu kolmeviiendikuline enamus, ehk vähemalt 61 poolthäält, mida aga Riigikogu tabloo selle hääletuse puhul tõenäoliselt ei näita.

Ent tegemist ei ole ka kodanike petmisega, nagu Vahur Koorits vihjab ja Indrek Saar väidab. Juriidiliselt mittesiduvad referendumid on üsna levinud, ning rohketes riikides ongi ainult seesuguseid võimalik korraldada. Tavaliselt kuulutatakse need referendumid poliitiliselt siduvateks, sest kodanike enamuse tahet ei ole ilus eirata. Ka näiteks Brexiti referendum ei olnud juriidiliselt siduv, ent Briti demokraatlikud valitsused on tingimusteta aktsepteerinud seda väikese ülekaaluga tehtud, aga siiski selget otsust.

Realistlikult poliitilist olukorda kaaludes näib siiski, et põhiseaduse muutmine – kui kodanikud referendumil sellist soovi avaldavad – saab teoks pärast järgmisi parlamendivalimisi 2023. aasta kevadel.

Kas abieluteemaline referendum on üldse kohane?

Indrek Kiisler leiab, et referendum, kas abiellumine võiks olla ainult mehe ja naise pärusmaa, tuleks kodurahu huvides ära jätta. “See on lihtsalt poliitiline mürgikarikas, millest pritsitakse meie avalikku ruumi terve järgmise suve ja sügise. Mürgikarikast ammutavad endale abipisaraid nii pooldajad kui vastased.” Kiisler leiab, et rahvahääletuse eel ehitatakse taas üle Eesti virtuaalsed barrikaadid, “kus kahuritest tulistatakse nendesamade kulunud kuulidega, mis olid käigus juba aastatel 2014 ja 2015.” Tema arvates oleks tegemist laupkokkupõrkega ja kõige lihtsam oleks, kui nende küsimustega tegeleks Riigikogu, “mis ongi ju selleks rahva poolt valitud.” Samuti ei meeldi Kiislerile, et rahvahääletus korraldatakse samal päeval, kui valitakse kohalikke volikogusid. Ta arvab, et see viib fookuse kohaliku elu küsimustelt kõrvale, milleks tema arvates on koolid, teed ning lahedamate töö- ja ägedamate puhkevõimaluste loomine. Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor kinnitab isegi, et referendum on “jabur ja mõttetu.”

21. sajandil on abieluteemalisi referendumeid – kas siis küsimusega, millele jaatava vastuse korral defineeritakse abielu mõiste sellisena, nagu seda oleme tundnud, või vastupidi – lubatakse homoabielusid – korraldatud mitmekümnes riigis, ning kui arvestada juurde eraldi USA osariigid, siis üle poolesaja korra. Referendumeid on korraldatud valimistest eraldi, aga mõnikord ka koos presidendi- või kohalike omavalitsuste valimistega. Kooskorraldamine on lihtsalt odavam ja kodanikele mugavam.

Ent see, et mujal nii on tehtud ja tehakse, ei ole muidugi iseenesest mingi argument. Autoritaarsetes riikides on referendumid tõesti võimu konsolideerimise vahendiks. Neid korraldatakse valitsusele meelepärastel teemadel, tagades tulemuse sõnavabaduse piiramise ja erinevate manipulatsioonidega. Teised teemad võiksid ausa korralduse puhul tõesti rikkuda kodurahu, kui Kiisleri sõnu kasutada. Aga ainult autoritaarse kodu rahu. Eesti ei ole autoritaarne riik, ning ausate rahvahääletuste läbiviimine on üheks garantiiks, et selleks ka kunagi ei saa.

Olen nõus Indrek Kiisleriga, et referendum ei tähendab ainult hääletusakti. Veel olulisemad on teematõstatus ja sellekohased vaidlused. Kuid diskussiooni ei saa pidada mürgipritsimiseks. Demokraatiamaades ei tähenda referendumid laupkokkupõrget ega kodurahu häirimist. Vastupidi, kodurahu häirib ühiskonda erutavate teemade mahavaikimine. Kodurahu huvides on valikuvabadus, mitte otsustamatus ja ebaselged eesmärgid. Näiteks Šveits on heterogeense elanikkonnaga ühiskond, kus tugeva identiteedi üheks aluseks ongi just ühisotsustamine. Parlamendis loeb samuti häälteenamus – demokraatliku otsustamise põhiprintsiip. Rahvahääletused annavad aga hoopis selgema tulemuse, sest paljudel juhtudel ei jookse eriarvamus mööda erakonnajoont.

1923. aastal toimus Eestis referendum justkui väikese detaili üle, nimelt kas usuõpetust võib vabatahtliku ainena algkoolides õpetada. Kuid tegelikult tähendas see otsust, kas Eesti poliitika peaks jätkama pigem marksistlikku ja vasakradikaalset suunda, või on aeg suunda muuta.

Eesti saabuva referendumi põhisisu ei seisne samuti selles, kas anda LGTB+ inimestele õigusi juurde või mitte, kuigi Koorits, Saar, Kiisler ja Nestor näivad püüdvat seda nii tõlgendada, vaid hoopis olulisemaid ja laiemaid valikuid.

Suur valik väikese sees

Kui juhtute Kreekasse, Pythagorase kodusaarele Samosele, siis õhtul hakkab teile silma kontrast hämara saare ja pooleteistkümne kilomeetri kaugusel asuva tuledesäras Türgi ranniku vahel. Põhjuseks on Türgi ranniku kordades suurem elanikkonna tihedus. Samose kunagisest 78 000 suurusest elanikkonnast on aga järele jäänud pelgalt 33 000 ümber. Ning Samose saar ei ole mingi erand – õigemini ei jää erandiks juhul, kui senine suund jätkub. Kreekas, kus on üks Euroopa madalaimaid sündimusi, elaks ÜRO keskmise tõenäolise prognoosi kohaselt senise 10,4 miljoni inimese asemel 2100. aastal 6,6 miljonit, aga praeguste tingimuste jätkumisel 5 miljonit inimest. Mõlemal juhul oleks suur või suurem osa neist mittekreeklased. See tähendaks, et kreeklased, antiikkultuuri kandjad, on hääbumas või lahustumas ning seda erakordselt lühikese aja jooksul.

Eesti prognoos on kõrgema sündimuse tõttu parem: esimese variandi korral 840, teise korral 630 000 elanikku. Muidugi sõltuvad kõik arengustsenaariumid eeldustest ning kui seame mudelisse viimaste aastate sisserände suurenemise, siis võiks Eesti rahvaarv olla 22. sajandi alguses ka suurem, ent eestlaste osakaal jääks kindlalt alla poole. Hiljuti rühma USA teadlaste poolt ajakirjas The Lancet avaldatud stsenaariumid pakuvadki teisi, aga eestlastele ja kreeklastele mitte vähem ebameeldivamaid tulemusi.  Neid võib kahtluse alla seada, ning muidugi võibki stsenaariume olla mitmesuguseid, aga seniste tingimuste jätkumisel on nad kõik masendavad.

Kuidas on see seotud abieluga mehe ja naise vahel? Aga kahel moel. Esiteks pole kahtlust, et just peredes, kus vanemad on tugevas abielus, sünnib keskmiselt rohkem lapsi ja nad on elujõulisemad. Seega – kui tahame oma hääbumist vältida või edasi lükata, oleks üheks meetmeks abielu institutsiooni tugevdamine, mitte lahjendamine. Tõsi, üheks paljudest meetmetest, mis näitab aga suunda.

Teine põhjus on aga hoopis laiem. Viimasel mõnekümnel aastal oleme õhtumaade osana kogenud mitte ainult sündimuse langust, vaid ka erakordselt brutaalset rünnakut seniste väärtuste vastu. Globalism, immigratsiooni ja multikultuursuse ülistamine, hedonism, homoideoloogia, neljanda laine feminism, püüded demokraatia mõiste ümbersõnastamiseks, nüüdsed nõuded Euroopa päritolu inimeste allasurumiseks ja ajaloo ümberhindamiseks. Neid juurutatakse mh poliitilise korrektsuse tsensuuri abil, ning need muudavad meie enesetunnetust, meie ettekujutust sellest, kes me olime, oleme ja kelleks tahame saada. Ning pole kahtlust, et need muutused on seotud omakorda sündimuse langusega.

See kõik toimub erakordselt lühikese aja jooksul, Euroopa rahvaste pikka ajalugu arvestades proportsionaalselt peaaegu sama lühikese aja jooksul, kui Venemaal ja Saksamaal juurutati kommunismi ja natsionaalsotsialismi. Hirmuäratav on asjaolu, et seal toimus see edukalt, vähemalt ajutiselt.

Ilmselgelt ongi muutused ühiskonnas alati vajalikud, ning võib-olla meie ühiskond pooldabki abielu institutsiooni ümberhindamist ja teisi kiireid muutusi, mis senistele hoiakutele vastanduvad. Aga võib-olla ei poolda. Referendumiga toomegi esile Eesti ühiskonna strateegilisemad valikud, need, mis kajastavad seda, millisena kujutame ette oma ühiskonna tulevikku.

Tulevik on oluline nii üle-Eestilise kui kohaliku poliitika tasemelt vaadates. Töö- ja puhkevõimaluste loomise otsustamisel, mida referendum Kiisleri arvates segab, on oluline motiiv, milleks seda tehakse. Eesmärki teadmata toimetamine on Eiki Nestori sõnu kasutades jabur ja mõttetu.

Jaak Valge

Artikkel on ilmunud Postimehes

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused