27.09.2021
Jaak Valge
Tartus kandideeriv rahvuskonservatiivne poliitik, ajaloolane ja EKRE Riigikogu liige Jaak Valge räägib oma intervjuus rahvuskonservatismist, otsedemokraatiast, massimigratsioonist ja teistest Eesti jaoks üliolulistest teemadest.
Miks sa valisid erialaks ajaloo?
Eks ikka huvist eestlaste ja iseenda identiteedi vastu. Aasta oli 1981, kui pärast ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnast väljaviskamist ja järgnenud ajateenistust Tartu ülikooli kaugõppes ajalugu õppima asusin. Ma ei lootnud, et saan hakata tööle professionaalse ajaloolasena. Kuid mind paelus väga Eesti iseseisvusaeg, mille Nõukogude propaganda oli maalinud eriti haledaks. Muidugi sain aru, et ka siin, Tartu riiklikus ülikoolis, nagu selle nimi nõukaajal kõlas, pole võimalik ajalugu õppida nii, et ideoloogiat kaasa ei tule. Arvasin aga, et vaenlast tuleb hästi tunda ja eesti mehel peab olema kõrgharidus, kasvõi seepärast, et keegi ei hakkaks ütlema, et ma selleks võimeline ei ole, kui töötan hoopis taksojuhi või mööblilaadijana.
Sa ei uppunudki punasesse merre…
Tegelikult tuli ülikoolis tõesti paljudes ideoloogilistes ainetes eksameid sooritada, aga oli ka rida erudeeritud ja julgeid õppejõude, kes Eesti ajaloost avatult rääkisid. Lõpetasin 1987. aastal, väga heal ajal, kui ajalugu oli ühiskonnas populaarne ja tekkis lootus, et minevikku saab ka ilma ideoloogiata käsitleda. Siis sain aru, et võin ka ajaloolasena leiba teenida. Läksin kraadiõppesse, hakkasin teadusartikleid kirjutama ja nii see läks.
Mida pead enda kõige tähtsamaks saavutuseks teaduse vallas?
Ilus oleks öelda — ja loodangi, et ütlen tõtt –: kõige suuremad saavutused on veel ees. Tõsi, poliitikutöö kõrvalt ei suuda mina küll midagi uurida ega kirjutada. Ent usun, et ei pea enda kui ajaloolase saavutustele veel kriipsu alla tõmbama. Keskendun ajaloo-uurimisele taas niipea, kui mu eesmärk on saavutatud ehk Eesti poliitikas on toimunud rahvuskonservatiivne pööre. Või siis, kui näen, et minu tegevusest ajaloolasena on rohkem kasu kui poliitikuna ja ei näe põhjust enam selles poliitkarussellis keerelda.
Aga siiski…
Senistest monograafiatest hindaksin kõige rohkem meie vasakintellektuaale käsitlevat raamatut „Punased“ I. Seda teemat ka väga haarav uurida ja põnev kokku kirjutada. Väga ilus aeg oli, kui sellega tegelesin! Mind huvitas väga, miks ikka neist tarkadest ja uhketest eestlastest said punased, aga hiljem juba Nõukogude režiimi teenrid. Raamatu teine osa on pooleli, eks ma muidugi kibelen seda jätkama.
Oled uurinud ka rahvastiku- ja iibeprobleeme.
Jah, uhkeldan veel ühe saavutusega. Küllap unistab iga humanitaar- või sotsiaalteadlane mõne ühiskonna seaduspärasuse fikseerimisest. Arvan, et minul see isegi õnnestus, kui tõestasin seose ühiskondade demograafilise ülemineku ja demokraatiaküpsuse vahel. Avaldasin selle kohta Eestis ka teadusartikli. Võtsin aluseks rohkem kui 100 riigi andmed. Leidsin selge ja üldise reeglipärasuse. Niisugune reeglipärasus on oluline, väärib üldisemat teadvustamist. Mina siiski rahvusvahelisi loorbereid ei lõiganud, pakkusin küll mitmele absoluutsesse tippu kuuluvale teadusajakirjale, aga avaldamine jäi ilmselt vormistuse taha kinni. Kuni üks teine teadlane juba avaldas samal teemal sama tulemusega artikli. Aga mulle jäi töörõõm ja eesmärgi saavutamise nauding. Need, kes on ise teadust teinud, teavad, et see on suurim tasu.
Ajalugu paelub väga paljusid ja väga erinevaid inimesi. Miks just see valdkond on nii populaarne?
Kas see praegu ikka on nii populaarne? Mõnedes ringkondades on tõesti. Aga olen paaril aastal olnud ülikooli vastuvõtukomisjonis ja pean tunnistama, et noorte ajalooteadmised on nigelad. Šokeerivalt nigelad. Üks põhjus on päris kindlasti see, et aastast 2014 ei ole gümnaasiumides enam ajaloo riigieksamit. See on lisaargument, miks mina olen Riigikogu kultuurikomisjonis alati olnud vastu, kui soovitakse koolides nõudlikkust vähendada.
Kas konservatiivsus tähendab, et uus ei huvitagi?
Ei tähenda. Konservatiivsus tähendab, et peetakse lugu neist asjadest ja suhetest, mis ühiskonnas loomulikul teel on kujunenud, ning toetatakse nende edendamist. Ühiskonna korraldamist ülaltpoolt vastu enamuse tahet ei peeta õigeks, sest see lõhub end hästi tõestanud nähtusi ja protsesse. Just sellepärast peavad konservatiivid kaitsma demokraatiat, sealhulgas sõna- ja meelsusvabadust. See on ka põhjus, miks Eestis tuleb taastada kodanike võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi ja olla kindlalt vastu Euroopa Liidu föderaliseerumisele. Viimane kärbiks meie otsustusõigust ja selle kaudu ka iseseisvust.
Miks siis inimesed justkui kardavad konservatiivsust?
Jah, konservatiivsusest ja eriti rahvuslusest ning rahvuskonservatiivsusest on püütud maalida tonti. Ent need, kes süvenevad, näevad kohe, et tegemist on igati mõistliku maailmavaatega. Paljud ei süvene. Sellest on kahju. Igaüks peaks tegema endale selgeks, mida rahvuskonservatiivsus tõeliselt tähendab.
Aastal 1991 taasiseseisvudes lootsime, et nüüd lõpuks algab aeg, mil Kalev jõuab koju Eesti põlve uueks looma. Mis on toonastest lootustest jäänud kõige rohkem realiseerimata?
Kergem on küsida, mis on realiseerunud. Ega ma ei oskagi nimetada midagi peale kasvanud jõukuse. Seegi kasv on olnud aeglane ja kulgenud ebavõrdsust tekitavalt. Me ei ole muutunud demokraatlikumaks, meie riigi poliitika pole muutunud eetilisemaks, meil ei sünni nii palju lapsi, et noored asendaksid vanemaid põlvkondi.
Miks?
Eks peapõhjus on kontekst. Meie probleemid on samad, mis kõigis läänemaades. Miks see nii on, miks näiteks Euroopa Liidu poliitika on keskendunud immigrantide sissetoomisele, aga mitte sündimuse kasvatamisele? Miks eemaldutakse üha enam demokraatiast – mõtlen demokraatiast selle ehedas tähenduses, see tähendab rahva võimu? Ma tõesti ei tea. Igatahes on meie poliitika sellest taustast väga mõjutatud. Me ei aja iseseisvat suunda, nagu üritavad näiteks Poola ja Ungari. Miks see omakorda nii on, tõukub kindlasti ka tõigast, et me ei vahetanud otsustajaid välja, ei desovetiseerinud oma riiki. Need, kes olid harjunud Moskva korraldusi täitma, tulid sujuvalt üle taasiseseisvunud Eestisse. Nemad kasvatasid endale järgmise generatsiooni, kes täidavad nüüd kuulekalt Brüsseli korraldusi. Sest teistmoodi see poliitladvik ei oska.
Miks sa tahad esindusdemokraatia kõrval laiendada otsedemokraatiat?
Sellepärast, et meie inimesed võiksid ise selgelt poliitikasuuna valida.
Oled süvitsi uurinud paljusid asju. Tulen tagasi rahvastikuküsimuse juurde. Näed laia plaani. Pahempoolsed kinnitavad, et immigratsioon on Eestile väga vajalik ja kasulik, sest tööealiste eestimaalaste arv kahaneb. Kui palju on selles tõde?
Esialgu võib see nii tunduda, sest tulevad peamiselt tööealised. Aga immigrandid ja neile kohe järgnevad pereliikmed ju vananevad samuti. Meile tulevad sisserändajad on pärit idaslaavi või Aasia ja Aafrika riikidest. Esimeste sündimus on madalam kui eestlastel, aga vananedes on ka nendel sotsiaalsed garantiid, milleks riik peab leidma raha. Aasia ja Aafrika päritolu immigrantide puhul on aga tööhõive Soome-Rootsi näitel madalam kui põlisrahval. See tähendab, et nad vajavad abiraha, toetusi ja nii edasi. Nii et tegelikult kummagi suuna sisserändajad ei lahenda Eesti probleeme, vaid tekitavad neid juurde.
Oled palju rääkinud ja kirjutanud rahvusülikoolist ning sellest, et Tartu ülikool peab jääma eestlaste ülikooliks. Kas rahvusülikool on tänapäeval võimalik? Kas see ei muuda meid provintslikuks, nagu osa haritlasi kardab?
Provintslikuks muudab meid see, kui tahame olla mõne teise riigi või teise ülikooli väike koopia. See, kui kutsume siia mujalt üliõpilasi, võtame kõik valikuta vastu, ning õpetame neid meie, eesti ülikoolis inglise keeles – just selline suhtumine teeb meid provintslikuks.
Kas mujal Euroopas on ülikoolide üleilmastumine sama jõuline kui siin?
Jah, on jõuline, aga sõltub ikkagi ülikoolist. Näiteks Helsingi ülikoolis on välistudengeid üle kahe korra vähem, kui Tartu ülikoolis, aga ometi on Helsingi maailma ülikoolide edetabelis Tartu ülikoolist kaugel ees.
Miks me ikkagi kirjutame doktoritöid valdavalt inglise keeles? Kas seegi on uus üleilmne tava?
Jah, on küll. Mõnel erialal ja mõne teema puhul on see ehk otstarbekas, aga teistel jälle kohe üldse mitte. Reaal- ja loodusteadustes on mõttekas, aga humanitaarteadustes tihti mitte. Paljud kaitsevad tänapäeval väitekirja artiklite alusel. Avaldada ingliskeelne artikkel Eesti ajaloost on mõttekas siis, kui kirjeldatava Eesti juhtumi alusel analüüsitakse mingit laiemat teemat. Sel juhul peaks ingliskeelne kirjutis ilmuma mõnes väga mainekas erialaajakirjas.
Millal võiksime kasutada rohkem eesti keelt?
Inglise keel pole otstarbekas sel juhul, kui käsitletakse mõnd meile olulist teemat ja avaldatakse artikkel mõnes nurgataguses ajakirjas, kust seda loeb paarkümmend inimest, aga samal ajal loeks sama sisuga eestikeelset artiklit mitusada või mitu tuhat inimest. Tuleb arvestada ka seda, et suure osa nt ingliskeelse ajalooartikli etteantud mahust peab moodustama Eesti tausta kirjeldus, mis on teaduslikus mõttes kasutu ja mida eesti keeles avaldatavas artiklis ei oleks vaja.
Miks me ikkagi inglise keeles avaldame?
Eks ikka sellepärast, et nii võib tunduda lihtsam teaduskarjääri teha. Rõhutan: karjääri, mitte loovat teadust. Kui on selge, et ülikoolid ja riik just inglise keeles avaldamist soosivad, siis eriti just keskpärased teadlased lähevad selle nõudega kaasa. Vähem mainekas ingliskeelses ajakirjas ajakirjas on sõelasilmad suuremad kui nõudlikus eestikeelses ajakirjas. Nii et keskpäraselt või isegi allpool seda kirjutatud tööd ei lükata kehvema tasemega ingliskeelses väljaandes tagasi, aga eestikeelsesse ei pruugita võtta.
Mida teha, et eestlase vaim ei lahustuks teiste vaimude keskel?
Just seda, mida meie kui EKRE pooldajad teeme. Teadvustada oma vastutust eelnevate ja järgnevate põlvkondade ees. Meid ei ole ainult see miljon, kes siin praegu elab, vaid ka mitukümmend miljonit, kes siin on elanud. Meie oleme ainult üks lüli selles uhkes ahelas.
Kui palju peame arvestama kõigi nendega, kes ei ole eestlased, kuid elavad Eestis?
Me peame nendega arvestama, eriti seetõttu, et paljud ei tulnud siia vabatahtlikult ja paljud on siin sündinud.
Mil määral peame tunnustama, järgima ja omaks võtma nende tavasid ja kombeid?
Tunnustama küll, aga mitte pimesi omaks võtma. Lõimumine peab käima nii, et välispäritolu rahvastik võtab omaks põlisrahvastiku tavad ja kombed, või vähemalt osa neist. Teisekeelne Eesti põliskultuur kujuneb ajapikku, väga aeglaselt. Aga Eesti identiteediga venelane või kes iganes teisest rahvusest isik on väärikas inimene, igati samaväärne eestlasega.
Eesti hindude kogukond tegi terava märkuse rahvusooperis Estonia lavastuva 19. sajandi balleti „Bajadeer“ kohta. Leiti, et see on valge inimese lubamatult stereotüüpne käsitlus idamaade kultuurist ja paluti, et teater balleti mängukavast eemaldaks. Palun kommenteeri.
Ei mõista seda probleemi. Ballett kannab oma aja suhtumise märke, mis teeb ta topelthuvitavaks. Ega meie ka ju ei nõua baltisakslaste memuaaride hävitamist, sest seal ei kirjeldata eestlasi just viisakalt. Meenutame kas või kunagi Eesti kroonil tunnustatud Karl Ernst von Baeri, kes kinnitas oma doktoritöös, et eestlased on räpased ja joovad liiga palju. Või näiteks me ei kõrvalda raamatukogudest Aleksei Tolstoi romaani „Peeter I“, kus autor, ilmselgelt tunnetades oma aja venelaste suhtumist, kirjutab eestlaste kohta umbes nii, et rumal rahvas need tšuudid, ei mõista vene ega tatari keelt, ainult pilgutavad oma lehmaripsmeid. Kunstiteos on kunstiteos.
Kui palju vajab eestlus müüte? Mis on meie vägevad müüdid, mille alusel oma rahvuse üle uhke olla?
Müütides peitub alati tõetera. Näiteks müüdis, et me oleme Euroopa rahvastest kõige kauem oma kodumaal elanud, või meil on olnud kõrge kirjaoskus, mis oli 19. sajandi lõpul Euroopa rahvaste tipus, hoolimata sellest, et meil polnud omariiklust. Või muistne vabadusvõitlus, või kuidas me landesveeri sõjas maksime kätte baltisakslastele. 1941. aasta suvesõja müüt, 1944. aasta Sinimägede vastupanu müüt jmt. Neil kõigil on reaalne alus, aga nad on ehk võimsamaks kujutletud.
Sinu tuntumaid väljaastumisi eesti ajaloo vallas oli vastulause Magnus Ilmjärve teose „Hääletu alistumine“ kohta. Kaitsesid Konstantin Pätsi, keda peetakse rahvuse sümboliks, aga kes autori arvates oli hoopis vaat etNõukogude spioon. Miks sa seda tegid?
Ma tegin seda lihtsalt professionaalsest eetikast, ma arvan, et iga ajaloolane, kes näeb, et allikaid on moonutatud ja kallutatult tõlgendatud, oleks teinud sama või vähemalt oleks pidanud tegema. Mina lihtsalt olin teemaga kursis. Väitlesin Ilmjärvega puhtalt ajaloolasena, sine ira et studio, ilma viha ja eelistuseta, nagu ütles vana roomlane Tacitus. Pätsi tegevus, eelkõige 1934. aasta riigipööre, võiks mu arvates pälvida Eestis isegi kriitilisemat hinnangut. See oli kindlasti üks pöördepunkte Eesti ajaloos, mis lämmatas meie rahvuslikku vaimu, enesekindlust ja optimismi. Aga Päts ei olnud Nõukogude spioon või mõjuisik.
Nüüd on viimane aeg tulla Tartu küsimuste juurde. Miks me peame Tartu linnavalitsuse koosseisu muutma?
Selleks, et linnavalitsuse koosseisu saaksid haritud, tegevad ja pühendunud inimesed, kes aktiivse poliitikaga Tartu tugevused päriselt ellu suudaksid viia. Poliitikat tulebki hinnata selle järgi, kuidas tugevusi realiseeritakse. Mängida tuleb nende kaartidega, mis käes on, ning Tartu linnavalitsusel on tartlaste näol käes väga head kaardid. Pole mõtet Tartut näiteks Kiviõliga võrrelda, Tartu peabki olema parem.
Kas Tartu on Tallinnast maha jäänud?
See on provokatsiooniline küsimus, eks?
On küll!
Ma ei teagi ühtegi ajajärku viimasest kahest sajandist, mil see nii oleks olnud. Aga loomulikult on ilu vaataja silmis. See, kes hindab rohkem suurlinna multikultuursust, leiab seda muidugi Tallinnast.
Millised kolm tegu oleks Tartule kasulikud kohe praegu, millised pikas perspektiivis?
Kohe praegu võiks korraldada rahvahääletuse kultuurikeskuse asukoha küsimuses, tõsta järsult laste sünnitoetust ja kooliteed alustava lapse toetust ning alandada oluliselt lasteaia kohatasu. Pikemas perspektiivis oleks Tartule kasulik korraldada alati rahvahääletusi Tartule olulistes küsimustes.
Miks sa usud, et EKRE suudab need teoks teha?
Meil on tõsi taga.
Viimane küsimus. Sinu moto on „Jõud ja valgus“. Mida see fraas sinu jaoks tähendab?
Kirjutan seda jah, oma e-kirjade lõputervituseks. Laenasin ütluse Tartus Rüütli tänavas juba enne esimest maailmasõda asunud elektririistade kaupluse nimest. Minu jaoks tähendab deviis „Jõud ja valgus“ haritud põhimõttekindlust. Ma ei taha muutuda tavaliseks poliitikuks. Selle motoga tuletan justkui endale meelde, et olen poliitikasse tulnud rahvuskonservatiivse pöörde nimel. Et ma pean töötama, et saaks tehtud kõige olulisemad sammud: taastada siduvate rahvahääletuste algatamise võimalus ja peatada kindla käega suuremahuline, rahvusriiki ähvardav immigratsioon. Tartut tuleks aga edendada kui Eesti rahvuslikku keskust ja vaimupealinna. Linna, mis kannab vastutust kogu Eesti ees nii eeskujuna kui ka eesti identiteedi arendajana.
JAAK VALGE
Sündinud 1. märtsil 1955.
Lõpetanud Kiviõli 1. keskkooli.
Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo eriala ja kaitsnud samas doktorikraadi.
Olnud ajaloo instituudi teadur, riigiarhiivi nõunik, osakonnajuhataja ja teadusdirektor, siseministeeriumi välismaalaste osakonna juhataja, Viljandi kultuuriakadeemia nõunik ja teadusdirektor, TLÜ Eesti demograafia keskuse juhtivteadur ning TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi dotsent ning kaasprofessor.
Pälvinud teadustöö eest mitmeid mainekaid preemiaid, mh Eesti ajalookirjanduse aastapreemia, ajakirja Tuna parima artikli preemia, Lennart Meri teadustöö auhinna ja TLÜ aasta parima monograafia preemia.
Teoseid:
Lahtirakendamine: Eesti majanduse stabiliseerimine 1918–1924, 2003.
Breaking Away from Russia, 2006.
Punased I, 2014.
Eesti parlament 1917–1940: poliitiline ajalugu, 2019.