Jaak Valge: suhtumine EKRE-sse näitab suhtumist demokraatiasse

Ajaloolane Jaak Valge.

Ajaloolane Jaak Valge analüüsib hiljuti Postimehes ilmunud Vootele Päi artikli taustal seda, kas EKRe on tõesti ühiskonna lõhestaja ja kriminaalne erakond.

“Mõnikord mõtlen, et rahvuslikku poliitikasuunda ründavate artiklite autorid hoiavad tegelikult salamisi rahvuslaste poolele ja ilmutavad peavoolumeedias lihtsakoelisi ning halvasti argumenteeritud tekste selleks, et end märklauaks seades anda võimalus vastuartiklis nende argumendid põrmustada ning rahvuskonservatiivset aatessuunda tutvustada. Sest mida agressiivsem rünnak, seda vähem saab toimetus vastuse avaldamisest keelduda.

Ent Vootele Päi artikli kallale asudes selgus, et seekord on tegemist kõvema pähkliga. Küll mitte Päi artikli argumentide tugevuse, vaid vastupidi, argumentide puuduse tõttu. Nii ei teki temaga vähimatki haakuvust, mistõttu pole võimalik kaasa arutleda. Ainus emotsioon, mis artiklit lugedes tekkis, oli kaksikküsimus – kas üks (endine?) Reformierakonna suhtekorraldaja peab Postimehe lugejaid tõesti nii rumalaks, või ongi tema enda maailmamõistmine nii primitiivne?

Seetõttu ei vääri Päi artikkel iseseisvat tähelepanu, küll aga püüan allpool selle alusel vastata ühele tema etteheitele, mis kuulub EKRE poliitiliste oponentide klassikasse, ning käsitleda teist, värsket etteheidet, mida Päi võimendab. Nimelt – kas EKRE lõhestab ühiskonda?

Hakkaks õige ühiskonda lõhestama?

Taoline mõttekäik viitab ebademokraatlikule ja Eestit alahindavale mõtteviisile, mille kohaselt meie ühiskond ei kujuta endast koostöötavat orgaanilist tervikut, kus otsused tehakse erinevate huvide jõuväljas ühise identiteedialuse säilimisel, vaid pimedat massi, mida saab ülalt, valgustatud poliitladviku propagandaga järsult ühele või teisele poole käänata.

Ühiskond leppigu näiteks sellega, et kord on Venemaa meie sõbralik naaber, kellega tuli hästi läbi saada ja kiiresti viisavabadus kehtestada, nagu meie peavoolupoliitika meile toona sisendas, siis aga äkki verivaenlane. Ning neid, kes toona Venemaasse ohutundega suhtusid, sõimati siis russofoobideks, nüüd aga – kuigi nad oma suhtumist muutnud ei ole – Putini käsilasteks.

Muidugi on karismaatlised juhid olulised. Ent Eesti Konservatiivne Rahvaerakond või Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei tekkinud seepärast, et liidritele ilmutas asja eest teist taga end mõte – vohh – küll oleks nüüd äge “lõhestama” hakata. Ühiskond korraldab end ise, kui mingi aatesuuna järgi vajadus kujuneb. Isegi liidrite isoleerimine või aatesuunda kandvate organisatsioonide keelustamine ei muuda midagi, sest ühiskond korraldab nende asemele uued, muidugi juhul, kui on sõna- ja meelsusvabadus, ühinemisvabadus jne, ühesõnaga siis, kui korraldamisvõimalus ehk demokraatia säilib.

EKRE sündis sinna, kus olid selleks eeldused

1930. aastate teisel poolel arutlesid sotsialistid, et Konstantin Päts võiks lubada erakondade tegutsemist, aga vabadussõjalased jäägu keelustatuteks. Päts sai aga suuurepäraselt aru, et sellist valikut ei ole ja vabadussõjalaste esindatud aatesuund kujunenuks vaba organiseerimisvõimaluse puhul samuti, ehkki võib-olla teiste nime all ja teiste liidritega.

Demokraatia kas on – koos kõigi olulisemate ühiskonnas esindatud aatesuuna kandjatega – või pole teda üldse. Ka demokraatia mõiste kitsendamine liberaaldemokraatiaks, mil mõned probleemipüstitusedki on poliitkorrektsuse raamidega piiratud, on demokraatiavastane ning võib piiride edasise kitsendamise kaudu viia demokratuurini – demokraatia ja diktatuuri vahepealse seisundini. Nii näitab suhtumine EKREsse ka suhtumist demokraatiasse.

EKRE tekkis siis, kui ühiskonna rahvuslikule osale hakkas selgemalt tunduma, et Eesti on oma iseotsustusõigusest hiilivalt loobumas ega seisa eestluse eest piisavalt kindlalt. Õli valas tulle kooseluseaduse küsimus, aktualiseerides iseotsustusõiguse mõõtme veelgi. Seksuaalvähemustega seotud küsimused olid ühiskonnas läbi arutamata ning kooseluseadust serveeriti jõuliselt ka tarvidusega meeldida teistele, olla “progressiivne”, kuuluda läände jms. Lisandus solvav retoorika Eesti ühiskonna mahajäämusest, tagurlusest, vihast jne, mida kasutas ka president Ilves, demonstreerides poliitladviku võõrandumist meie ühiskonnast. Nii jõudiski rahvuslikku aatesuunda esindav EKRE parlamenti. EKRE ei loonud oma toetajaid, neid ülejäänud ühiskonnast “lõhestades”, vaid esindab neid.

Kuritegevuse taseme erakonnas määrab liikmete ja karistatute suhe

Kindlasti on Eesti Päevalehe projekt Eesti erakondadesse kuuluvate inimeste kriminaalkaristuste kindlakstegemiseks asjakohane ning EKRE seisukoht on siinkohal loomulikult ühene: põhikirjagi kohaselt ei saa EKREsse kuuluda isikud, kes omavad kehtivat kriminaalõiguslikku karistust.

Rahvuskonservatiivse hoiakuga isikud ongi põhimõtteliselt keskmisest kõrgemate eetiliste tõekspidamistega. Kuid loomulikult tuleb EPLi tänada sedavõrd mahuka töö eest, mis võimaldab erakonnal põhikirja vastu eksinud liikmed välja heita.

Ent samas on EPLi tegevuses suuri küsitavusi: selle asemel, et luua pealkirju, mis tekitavad EKREst mulje kui kurjategijate erakonnast, ning lasta Vootele Päi sugustel see mulje eksijäreldusteks väänata, võiks nii mahuka projekti korral eeldada ühtset metoodikat, mille tulemusena leitaks kõigi erakondade puhul üks standardnäitaja – kõige loogilisem, et kehtiva karistusega isikute koguarv – ning mis eriti oluline, aga ka isenesestmõistetav – esitataks nende osakaal kõigist erakonna liikmetest.

Näiteks roheliste erakonna hulgas, nagu EPL meile lahkelt, aga paraku ligikaudselt teada annab, on 30 kriminaalkorras karistatud isikut, neist enamik kehtiva karistusega, aga EKRE ridades oli EPLi teate kohaselt ligi poolesajal isikul kehtiv karistus. Seega, arvestades liikmete koguarvu, mis on EKREl ligi üheksa korda suurem, on ju selge, et tegelikult on roheliste erakonnas kehtiva karistusega isikute suhtarv mitu korda kõrgem. Kui ikka EPLi andmed täpsed on.

Võrdse kohtlemise printsiip peaks ajakirjanduses olema nii elementaarne, et sellest on suisa häbi kirjutada. Kuid kollaste pealkirjade ja jubedate üksikjuhtumite kirjelduste tõttu on esialgu küll raske ümber veenda neid EKRE pooldajaid, kes arvavad, et kogu projekti eesmärk oligi EKRE diskrediteerimine. Kuigi ise seda uskuda ei tahaks.”

Kommentaarid